Kui haridusministeeriumi sõnul panustavad riik ja kohalik omavalitsus haridusse enam-vähem võrdselt, siis näiteks Tartus panustab linn haridusse 60 protsenti ja riik 40 protsenti. Sealjuures on Tartus hariduskulud kasvanud viie aastaga ligi 45 protsenti.
“Kõik, mis on seotud õppekavaga, peab õpilastele olema tasuta ja seda ta ka Tartus on. Tartus kohalik omavalitsus on viimastel aastatel ikka suhteliselt palju juurde maksnud, kasvõi osade tugispetsialistide palgad, infotehnoloogilised vahendid tulevad Tartu poolt. Viimane hange, mis hõlmas kõiki Tartu linna koole oli 800 000 eurot. Näiteks ujumise transport, sest koolid käivad põhiliselt ujumas Auras ja selleks, et kõik saaksid sinna ja tagasi pärast koolipäeva jätkama, siis on tarvis ühine transport organiseerida. Meie konkreetse kooli puhul see summa oli 6041 eurot poole aasta peale,” rääkis Tartu Forseliuse kooli direktor Jüri Sasi.
Kohustuslike ujumistundide eest lapsevanematelt lisaraha ei küsita. Uisutamises, mida Tartu linn samuti toetab, tuleb vanematel aga tasuda uiskude rent. Teiste õppekava rikastavate tegevuste jaoks leitakse raha, kas projekte kirjutades või kasutades linna ja riigipoolseid täiendavaid toetuseid, nagu kultuuriranitsat, millega toetatakse kultuuriüritustel käimist. Kokkuhoiu tõttu jääb koolidirektorite sõnul aga sellegipoolest väljasõite linnast, näiteks loodusesse aina vähemaks.
“Igasugune looduses käimine või üldse linnast ära käimine, olgu selleks loodushariduskeskus või talu, toidu tootmine… Tartu linna õpilasel ikkagi seda kogemust on üha vähem ja mida rohkem oleks võimalik käia, loomulikult seda parem, aga kuskil on sellised mõistuslikud piirid. Kui küsida, kas raha on juurde vaja, siis alati on juurde vaja, aga kuskil on need mõistuspärased valikud,” ütles Tartu Mart Reiniku kooli direktor Enn Ööpik.
Kui suuremates linnades on õppekava toetavad võimalused kohe kooli lähedal olemas, siis näiteks Võrumaalt Osula koolist tuleb ujumistundidesse sõita ligi 20 minutit ja kui tahta Tartusse teatrisse minna, tuleb arvestada tunniajase ajakuluga. Seejuures tuleb arvestada veel juurde ka transpordikulu.
“Eks see ole maakoolide probleem – transport. Aastane kulu on ujumisele meil keskeltläbi 3500 eurot ja bussi kulu jääb 1000 euro juurde. Bussitranspordi koha pealt oleme meie õnnelikus seisus, et meil on ka koolil oma buss, millega me saame soodsalt käia ujumas. Teistel valla koolidel on võib-olla raskem,” rääkis Osula põhikooli direktor Anti Ossis.
Koolil endal loodusainete eriklassi ei ole ja nii arvestab kool õppekavaga seonduvalt ka ühe väljasõiduga Ahhaa teaduskeskusesse. Kohalik omavalitsus toetab igat klassi 200 euroga õppeaastas. Kooli direktori sõnul on ka kultuuriranits küll suureks abiks, kuid arvestades transpordikulusid ja teatripiletite hindu, jääb seda väheks.
“Me saame riigilt, kui ma ei eksi 9.60 ja teatripilet maksab 14 eurot. Me peame ka lapsevanematelt õppekava rikastavateks tegevusteks natuke ikkagi küsima ja selle raha küsimise koha pealt tegelikult on lapsevanemad tänulikud selle koha pealt, et kool viib lapsed teatrisse, kontserdile või kinno, aga riigi poolt see kultuuriranits võiks suurem olla. Sellest jääb natuke vajaka. Koolidel kindlasti ei ole raha teatripiletitele juurde maksta,” ütles Ossis.
“Aktuaalne kaamera” küsis rahapuuduse teemal kommentaari haridus- ja teadusministrilt, ministri nõuniku sõnul pole see aga poliitiline teema, mida minister kommenteerima peaks. Nii väljendab ministeeriumi vaadet asjale ministeeriumi üldhariduspoliitika juht Ülle Matsin. Tema sõnul tuleb Gustav Adolfi Gümnaasiumiga sarnaseid juhtumeid, kus lapsevanematelt küsitakse raha õppetegevuse läbiviimiseks, ette igal aastal. Näiteks küsitakse raha teatrikülastuste eest, mille järel tuleb õpilastel esitada mõni hindeline töö. Matsin tõdeb, et rikastavad tegevused on Eesti eri paigus erinevalt kättesaadavad, kuid koolipidajal tulebki õppekavaga seotud kulud hoolikalt läbi mõelda.
“Kui teatrikülastus on näiteks keele ja kirjanduse õppekava osa ja sellele tegevusele eelneb ja järgneb õppetegevusi, siis sellisel juhul on see tegevus, mille ressurss peab tulema kooli eelarvest,” ütles Matsin.
Üks olulisemaid õppekavaga seotud kulusid koolidel on seotud aga õpikute ja töövihikute ostmisega. Riigi rahastus selleks on juba üle kümne aasta samal tasemel püsinud, nii tuleb koolidel ka siin teha üha karmimaid valikuid, mida on võimalik lubada ja mida mitte.
“Vaadates seda, kuidas igal aastal ikkagi 40 või 50 senti igale ühikule juurde läheb, siis selles osas tuleb teha väga konkreetseid valikuid ja õpikute osas neid kasutada seitse kuni kaheksa aastat, mitte enne neid välja vahetada. Viiendad kuni üheksandad klassid oleme me töövihikutest juba suuresti kõrvale jätnud, aga eile siin just tehti rehkendusi, vaatasime esimest kuni neljandat klassi, vaadates kui palju on materjalid tõusnud, et midagi kindlalt ei saa öelda, aga võib-olla ka neljanda klassi matemaatika töövihikust loobume, mida seni oleme kasutanud, et raamidesse jääda,” ütles Enn Ööpik.
Jüri Sasi märkis, et elu on muutunud viimastel aastatel väga kiiresti ja õpikud on lihtsalt moraalselt vananenud. “Selleks oleks küll tarvis, et saaksime uuemaid õpikuid kiiremini koolidesse muretseda, oleks vaja õpikute raha suurendada. Paber on kallinenud ligi kaks korda 10 aasta jooksul. Kui me paneksime poole sellest rahast juurde, mitte 57, vaid 75 eurot õpilase kohta, siis tuleksime toime,” ütles Sasi.
Osula koolis, kus on ligi 150 õpilast, on klassides õpilaste arv varieeruv ja nii võib mõnel aastal lisanduda kooli veidi üle 10 õpilase ja seejärel ligi 20 õpilast, mistõttu muutub ka töövihikute ja õpikute arvu vajadus märkimisväärselt. Et kulusid kokku hoida, on koolid ja raamatukogud asunud raamatuid vahetama, vastavalt sellele, kes vajab neid juurde ja kellel on üle.
“Täna ikkagi koolide koostöö aitab välja, et optimeerida ostmist õpikute osas. Me vahetame. Eks töövihikute kasutus ole koolis järjest vähenenud. Täna koolijuhina ootan seda, et palju me õpetajatega maha kraapima peame nende õppevahenditest tellimisel,” ütles Anti Ossis.
Ülle Matsin tõdeb, et õpikute ja töövihikute riigipoolne toetus on olnud pikalt muutumatu. Nii tulebki tema sõnul koolijuhtidel õpikute kasutus targalt planeerida. Riigipoolse toetuse kasvu ministeerium ette ei näe, kuid plaanis on kohalikele omavalitsustele anda juurde vabadust raha jaotamiseks.
“Täna on alanud läbirääkimised kohalike omavalitsustega, et haridustoetus, mis on kindlatel eesmärkidel siltidega antav raha, et see raha tegelikult võiks kõik olla kohalike omavalitsuste baaseelarves ja sellisel juhul tekiks kohalikul omavalitsusel palju suurem otsustusvõimalus, kui palju ja kuhu suunata. Näiteks see õppevahendite raha, et kui kuskil koolis on olukord hästi või kuskil on otsustatud läheneda teisiti ja see kulu on väiksem, siis koolid, kes vajavad seda rohkem, siis tekib võimalus kohalikul omavalitsusel seda suunata,” rääkis Ülle Matsin.