Kui koerad märgistavad jalga tõstes oma territooriumi, siis osa inimestest teeb seda sama, ainult aerosoolvärvidega.
Tallinnas ollakse nii-öelda täägijatega püsti hädas, sest märke ei jäeta mitte ainult elektrikappidele või lagunenud hoonetele, vaid ka hoolikalt restaureeritud majadele.
“Meil on kahel pool tänavat on fassaad ja terve fassaadi ulatuses oli kümmekond täägi. Ikkagi oli nii, et elanikud olid ka mures, et maja näeb halb välja ja neid tuli kogu aeg juurde ja siis mingi hetk otsustasime, et nüüd aitab,” ütles Kalamaja elanik Liisi Ree.
Majarahvas püüdis ise seinu puhtaks pesta, kuid tulutult. Puhastusfirmade pakkumised jäid 500 ja 1000 euro vahele ning ühistu valis odavaima pakkumise. Seni on maja puhtana püsinud.
Reel pole midagi tänavakunsti vastu, ainult ajaloolistele hoonetele see ei sobi ja kunstil ja kunstil on ka vahe sees. Tallinnas on viis avalikku graffitiseina, aga neid võiks tema sõnul enamgi olla, et noored saaksid end mujal välja elada kui võõral seinal.
“Muidugi see täägimine on omaette teema, näiteks kui oleks von Lõnguse tööd siin väikselt, siis ma arvan, et inimesed ei oleks nii pahased. See sõltub ka tõesti kontekstist,” sõnas Ree.
Täägimisega on hädas ka Tallinn, sest graffitit on aasta aastalt aina enam. Seinte pesuks kulub pealinnal aastas ligi 50 000 eurot.
“Me eemaldame seda kogu aeg, aga see on põhimõtteliselt uue lõuendi ette valmistamine järgmistele kunstnikele, et hommikul teeme puhtaks ja õhtul on ta jälle tagasi,” ütles Tallinna kommunaalameti osakonnajuht Erkki Vaheoja.
Rohkem on sellega probleeme vähekäidavates kohtades, näiteks jalakäijate tunnelites, kus saab segamatult tegutseda. Vaheoja sõnul tuleb täägimisest teavitada politseid, sest tegu on vandalismiga.
“Mupot võib ka teavitada, aga mupo teavitab üldjuhul hoone omanikku, et on läbiviidud vandalismiakt ja maja tuleks puhtaks teha,” ütles Vaheoja.
Üks Tallinna kesklinna korteriühistu pidi paari kuu jooksul kuus korda oma maja seinu puhtaks pesema ja seda hoolimata valvekaameratest. Kurioosumina said nad mupolt kurja kirja, et miks nad ei suuda oma hoonet puhtana hoida.
Küsimusele, kas linna selline käitumine on õige, vastas Vaheoja nii. “Siin on mul keeruline mingit head vastust anda,” ütles ta.
Graffiti puhastamine annab tööd Steven Pärtelpojale. Tööd jätkub ja peamiselt kutsutakse teda Tallinna. Mehe sõnul on võimalik hooneid graffiti eest kaitsta ja mõnikord on see odavam, kui kritselduste maha pesemine.
“Selline vee baasil aine käib peale, selle pesen puhtaks, siis lasen kõrgsurve pritsiga vahendi peale ja kui keegi läheb sinna kunagi sodima, siis sodimine sinna külge jääb, aga ma saan ta lihtsalt ainult kuuma veega puhtaks mõne sekundiga. Näiteks krohvi puhul ma soovitan seda eriti kasutada, sest kui krohvist eemaldada graffiti, siis jääb alati mingi jälg,” rääkis Pärtelpoeg.
Aga on ka neid, kes näevad tääge kui ühte kunstivormi, näiteks tänavakunstnik Vahur Agar.
“Kui juba sa tuvastad ära, et mingisugusel nimel või asjal on levik, teda on igal pool, tal on sarnased jooned või ta areneb ajas, leiad mingisuguse nime või asja, mida sa näed igal pool tänavatel. Hakkad seda jälgima, vaatama, kui sa juba näed, et ta areneb ja muutub ja varieerub erinevate kombinnidega, kas sõnu või tähed või kombinatsioon või karakter on sama, siis mina liigitaks ta kunsti või sõnumi alla,” ütles Agar.
Majaseintel olevad nimed võivad viidata nii mõnele kunstnikule, grupeeringule või olla lühend mõnest sõnumist, millest kõik ei peagi arusaama.
“Grafitikunstnikud annavad sõnumeid üksteisele, aga tänavakunstnikud ehk need, kes teevad neid visuaalseid teoseid, annavad publikule ehk siis tavarahvale,” sõnas Agar.
Aga kes ikkagi on Wazek, Jänes, Aken, Pasr, Stan või Stah. Kas see on stah või stan, ei tea ka Agar, kuigi tema korraldatud grafitifestivalidel on nad osalenud. Selles maailmas on anonüümsus väga oluline. Nii nagu ei teata siiani täpselt, kes on aastakümneid tegutsenud Banksy, kelle töid müüakse kallistel kunstioksjonitel.