Raamatuaasta on hea aeg mõelda sellele, kust meie lugemisoskus, sõnad ja lood tulevad. Eesti ja Läti on sageli kõrvuti kaardil, aga lahus mõtetes – nagu kaks väikest rahvast, kes teineteise kohta vähe teavad. Ometi seovad meid rohkemad niidid, kui me arvata oskame, ja raamat on üks nendest tugevamatest sidemetest.
Eesti lõunaosa kuulus aastasadu Liivimaa kubermangu koos suure osaga praegusest Lätist. Ka esimese omakeelse raamatu tähtpäev on meil üks ja seesama – laupäeval möödus 500 aastat sellest, kui Lübecki toomdekaani Johannes Brandese protokolliraamatus leidis mainimist vaaditäis Liivimaale saatmiseks mõeldud liivi-, läti- ja eestikeelseid palveraamatuid. Tõenäoliselt olid need trükitud 1525. aasta oktoobris. Mainimist leidsid raamatud aga seetõttu, et Lübecki tollal katoliiklik linnavõim konfiskeeris protestantlikud teosed ja põletas need.
See omapärane tähtpäev pole ainus, mis meid kirjandusmaailmas seob. Kui mõelda, kuidas eestlane ja lätlane suhtuvad oma keelde, on pilt üllatavalt sarnane. Mõlemad rahvad on ehitanud oma rahvusliku identiteedi suuresti sõnadele. Nii eestlaste «Kalevipoeg» kui ka lätlaste «Lāčplēsis» sündisid samast 19. sajandi rahvuslikust ärkamisest, mil sõna sai relvaks ja raamat vabastajaks.
Raamat ei ole meie mõlema rahva jaoks lihtsalt meelelahutus, vaid ka mälupank ja sümbol.
Raamat ei ole meie mõlema rahva jaoks lihtsalt meelelahutus, vaid ka mälupank ja sümbol. Meie kirjanduslikud kangelased on üksteisele väga sarnased – nad otsivad õiglust, maad ja mõtet, mida sageli varjutab väikese rahva haprus suurte jõudude vahel.
Tänapäevalgi on eestlased ja lätlased raamatumaailmas üksteisele lähemal, kui tundub. Kirjastajad teevad koostööd, tõlkijad vahendavad teoseid. Me lihtsalt sageli ei märka, et need kultuurisillad kasvavad juba iseenesest. Meie mõlema keeles on sama rütm – maa, töö, loodus ja sõna on olulised väärtused, mille ümber kõik keerleb.
Eestlane ja lätlane pole lihtsalt naabrid, vaid peaksid olema ka kaasteelised – lugemises, mõtlemises ja oma lugude hoidmisel. Raamatuaasta tuletab meelde, et kui me avame raamatu, avame tegelikult ukse ka iseendast kaugemale – ja see uks võib viia otse üle piiri, Lätti.