«Meie suhe oli omamoodi veider. Kohtusaalis võitlesime, sina advokaadina ja mina prokurörina, kumbki oma õiguse eest. Tudengid toodi seda vahel vaatama, sest selles oli kirge. Ühel hetkel hakkasid sa käima oma kookidega külas ja rääkima lugusid ajaloost. Viimastel aastatel õpetasid mind poliitikat tegema ja erakonda juhtima, ennekõike aga hoolimisest mitte lahti laskma, käskisid iseendaks jääda. Las sulle jääb õigus, et sina õpetasid mind kohtus riides käima, aga mina õppisin sinult pärast ükskõik kui suurt vaidlust inimeseks jäämist, seda, et vastasele tuleb alati naeratada ja ruumis tuleb istuda seljaga päikese poole.»
Veel tõi Perling välja, et Monika Mägile läks maailm korda ning tegu oli uhke ja kange naisega. «Alati daam, virisemist sinu suust ei kuulunud ja lollust ei talunud.»