Ligi 10 aastat kestnud olukord, kus riigikogu liikmed saavad samal ajal olla ka kohalike volikogude liikmed, on andnud selguse, et selline süsteem ei toimi, leiab Keskerakonda kuuluv riigikogu liige Andrei Korobeinik.
“Peamine probleem on see, et noorte poliitikute juurdekasv on peatunud. Teine mitte nii ilmne mure on see, et olles korraga riigikogus ja volikogus, peab konkreetne poliitik mõnikord otsustama erinevalt. Kui ta on kohalikus volikogus, siis ta peab lähtuma kodukoha huvidest ja kui ta on riigikogus, siis ta peab ikkagi lähtuma Eesti huvidest tervikuna,” rääkis Korobeinik.
Tema sõnul kerkib see küsimus näiteks investeeringute puhul, mida poliitik kohalikul tasandil peaks kaitsma, et need tuleksid just tema kodukohta, samas kui parlamendis tuleks vaadata laiemalt. Viimane aga Korobeiniku hinnangul tihti ei õnnestu.
“Meil on regionaalareng üsna puudulik osaliselt seetõttu, et kohapeal kõik räägivad ilmtingimata sellest, et iga konkreetne asi peaks tulema tema kodulinna, aga sellist üldpilti pole. Selle tõttu investeeringud tulevadki Tallinnasse või Tartusse ja mujale ei jõua. Kui kõik 101 riigikogu liiget saaksid lähtuda üldisest Eesti huvist, siis ma arvan, et olukord oleks hoopis teistsugune.”
Kogenud poliitikud vajavad võrdväärset vastast
Korobeiniku ettepaneku teeb eriti huvitavaks asjaolu, et ta hakkab nüüd lisaks riigikogu tööle juhtima Pärnu linna uut volikogu. Tema sõnul ongi see praegu probleem.
“Kui ma seda võimalust ei kasutaks, siis Pärnu Keskerakonna jaoks tähendaks see kindlasti kehvemaid kaarte kohalikus poliitmängus. Aga ma ülihea meelega seda ei kasutaks, kui ka minu kolleegid või konkurendid teistest erakondadest läheksid volikogust ära, aga seda nad ei tee.”
Korobeinik viitab sellele, et tuntud näod ja kogenud poliitikud vajavad vastaseks samasuguseid tuntud nägusid, seega on kõik justkui sundseisus. Ta tõdeb, et loomulikult võib poliitik otsustada volikogu kohast loobuda, aga sellega võib ta panna oma erakonna kohalikul tasandil ebasoodsasse seisu.
“Kui mängureeglid ei ole kõigile ühed ja samad, siis need, kes käituvad viisakalt ja valivad töö riigikogus, kaotavad pikas plaanis. Nii et ühtegi positiivset aspekti selles, et riigikogu liikmed on volikogudes, me reaalselt ju täna ei näe,” kõneles Korobeinik.
Reformierakondlane Maris Lauri on teist meelt.
“Need, kes toimetavad riigi tasemel, on võib-olla kogenumad ja vähem kogenud inimesed saavad nende kõrvalt õppida sellist laiemat vaadet, kuidas asjad töötavad,” märkis ta.
Maris Lauri. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR
Lauri on riigikogu liige ning valiti nii neli aastat tagasi kui ka seekord Tallinna linnavolikokku. Eelmises koosseisus ta peatas oma volitused, sest ei jõudnud riigikogu töö kõrvalt volikogus käia. Lauri meelest võiks poliitikutele jääda võimalus ise hinnata, kas nad suudavad kahes kohas korraga töötada.
“Eks see on põhimõtteliselt valija otsustada. Me oleme näinud, et vahetevahel väga tuntud inimesed kohalikul tasemel ei saa tuge, sest tunnetatakse, et nad ei tule sinna tööle. Aga teinekord on inimesed hästi võimekad ja suudavad toimetada nii riigi kui ka kohalikul tasemel. See sõltub kindlasti saadikust ja sõltub ka valijate valikust, ma ei võtaks sellist võimalust inimestelt ära.”
Valitsus tõenäoliselt teemaga ei tegele
Ka justiitsminister Liisa Pakosta (Eesti 200) juhtis kahel toolil istumise teema juures tähelepanu valijatele seatavatele piirangutele.
“Ühelt poolt peaks riik sekkuma võimalikult vähe sellesse, keda inimesed tahavad valitud kogudes näha. Et kui inimesed tahavad näha, et riigikogu liige on ühtlasi ka kohalikus volikogus, siis sellesse ei peaks võimu poolelt sekkuma. Teisest küljest see, et sa saad olla kas ainult volikogus või ainult riigikogus, aitab saada rohkem uusi noori tulijaid volikogude kaudu poliitikasse,” rääkis Pakosta.
Minister tunnistas, et tema toetab seda, et riigikogu liige ei peaks samal ajal töötama volikogus, ent kahel kohal olemine ei tähenda tema sõnul seda, et saadik ei suuda mõelda nii kohalikul kui ka üleriigilisel tasandil.
Liisa Pakosta Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
“Inimesed ju näevad, kas seal kohalikus volikogus olev inimene ikkagi töötab kogu hingest kohaliku kogukonna heaks või tal on hoopis muud mõtted. Kui ta ei tööta kohaliku kogukonna heaks, siis teda järgmine kord tagasi ei valitaks,” kõneles Pakosta.
Tema sõnul toetab Eesti 200 kahel toolil istumise lõpetamist ning püüab ka oma tegevuses seda loogikat järgida. Samas valitsuskoalitsioonis ei ole kavas selle teemaga tegeleda.
“Ministrina ma praegu seadusemuudatust ei esita, kuigi ma isiklikult seda toetaksin, aga lihtsalt koalitsioonis ei ole kokkulepet, see ei ole ka prioriteetide hulka arvatud,” ütles Pakosta.
Noorpoliitikud ei tõuse esile
Nii Korobeinik kui ka Pakosta juhivad tähelepanu asjaolule, et selline korraldus, kus riigikogu liikmed, ministrid ja ka europarlamendi saadikud domineerivad nimekirjade eesotsas, ei anna võimalust uute nägude, eriti noorte püünele pääsemiseks. Korobeinik leiab, et isegi kui noor on volikogus, siis eestkõneleja on ikka see riigikogu saadik, keda kõik tunnevad.
“See on umbes nii nagu riigiasutustes, kus sa võid saada osakonnajuhiks siis, kui praegune osakonnajuht liigub kuhugi edasi. Muud võimalust tema kohale jõuda ei ole. Varasem olukord oli palju dünaamilisem – volikogu liige sai põhimõtteliselt ühe koosseisuga piisavalt poliitilist kapitali, et jõuda kas või riigi tasandile, aga nüüd on tal see võimalus piiratud, kuna ees on inimene, kes põhimõtteliselt varjutab teda.”
Lauri leiab, et see sõltub igast erakonnast endast, kuidas nimekirju koostatakse ja millised võimalused luuakse uutele tulijatele kandideerimiseks.
“Tuleb ka tähele panna seda, et nii mõnigi kord meie valimissüsteemist tulenevalt toob tuntud inimene sisse vähem tuntud inimesi ja selle kaudu toimub ka poliitikute seas nii-öelda verevahetus,” märkis Lauri.
Korobeinik on märksa pessimistlikum ja tõdeb, et päris nii need asjad ei käi.
“Kui me vaatame selliseid keskusi nagu Narva, Pärnu, Tartu, eriti Tallinn, siis seal on võimul sisuliselt samad inimesed, kes olid seal ka kümme aastat tagasi. Ma arvan, et see ei ole Eesti poliitikale üldiselt kõige tervislikum lähenemine.”
Veel toob ta näiteks Läti, kus on analoogne seadus märksa karmim ehk valituks osutudes tuleb minna tööle sinna, kuhu sind valiti. Korobeinik seda ei poolda, küll aga loodab ta, et minimaalselt lõpetaks koalitsioon sellise olukorra, mida rakendati viimati Pärnus.
“Eelmine koalitsioon tegi sellise omapärase käigu, et nemad võimaldavad olla sul korraga nii riigikogus, volikogus kui ka osavallakogus. Ehk siis inimene võib soovi korral ka kolmel toolil istuda. See on juba päris absurd.”
Korobeinik näeb, et kahel toolil istumisest loobumine võiks jõustuda riigikogu valimisteks 2027. aastal.
Õiguskantsler soovitab peibutuspartidest loobumist
Kui 2016. aastal nn kahel toolil istumine seadustati, ütles õiguskantsler Ülle Madise, et selline seadusemuudatus on põhiseadusega kooskõlas. Sama leidis 2017. aastal ka riigikohus. Küll aga märkis Madise toona, et kui soovitakse kohaliku kogukonna ja riigi liidrite selget eristamist, tuleb kaaluda kandideerimispiiranguid. Õiguskantsleri sõnul ei ole kohaliku demokraatia tugevdamiseks sobiv lahendus olukord, mis soosib nn peibutusparte ja sellega valijate eksitamist.
Seekordsetel kohalikel valimistel olid nimekirjade eesotsas kõik Eesti esindajad Euroopa Parlamendis, lisaks sai hääletada ministrite ja riigikogu liikmete poolt.