Kuigi politsei saab aastas 10 000 väljakutset erinevatele lähisuhtevägivalla juhtumitele, siis enamasti piirdub politsei roll piltlikult öeldes haigusele plaastri panemisega, tunnistas politsei- ja piirivalveameti peadirektor Egert Belitšev.
Belitšev rääkis esmaspäeval “Vikerhommikus”, et oluline on küsimus, kui palju me tegelikult riigina panustame sellesse, et lähisuhtevägivalla ahelat lõpetada ja kui palju me tegelikkuses tahame seda lõpetada.
“Jah, me politseina sündmuskohale reageerides oleme sageli selliste haiguste puhul plaastri panijad. Me tuleme, lõpetame konkreetse juhtumi ja lõpetame selle vägivallatsemise. Teeme nii, et vägivallatseja sellest kohast lahkuks, olgu siis näiteks sõprade või lähedaste juurde või kui tegemist on alkoholijoobes isikuga, ka kainestusmajja. Aga see tegelikult ei lahenda kogu seda probleemi. See on nagu haiguse puhul plaastri panemine, aga kui need sisemised verejooksud on jätkuvalt alles, siis tegelikult see haigust ei ravi.”
Praegu saab politsei agressiivse poole kainenema viia või kohustada teda lahkuma kuni 12 tunniks. Belitševi hinnangul tuleks esmast viibimiskeeldu pikendada vähemalt 72 tunnile.
“See annab ohvrile aega natukene oma mõtteid sättida, saada nõu näiteks ohvriabilt või spetsialistidelt ja hakata korraldama mingisugust elumuutust. 12 tundi on selline seisund, kus sa tegelikult oled veel alles šokis ja sa ei jõua mitte midagi korraldada, kui juba 12 tunni pärast on seesama vägivallatseja tagasi oma elukoha aadressil.”
Ta tõi ka välja, et et isegi kui see vägivallatseja saab ühel hetkel karistuse kohtuotsusega ja seal on ka tingimuskaristusena mõned käitumiskontrolli meetmed, siis väga sageli juhtub, et elukohaks määratakse sama aadress, kus on ka ohver. Ning ahel jätkub. Lahendamata probleeme on Belitševi sõnul veelgi.
“Neid terapeute, kes suudaksid vägivallatsejaga tegeleda või tema käitumismustrit muuta, on Eestis vaid kolm-neli. Või kas need inimesed, kes on vaimsete probleemidega – sest sageli on seal taga ka vaimsed probleemid – kas nad saavad õigel ajal seda õiget ravi või see jällegi kuidagi voolab maha või inimene ise näiteks sageli ei tunne, et ta tegelikult seda ravi vajab.”
Politseijuht märkis, et kui Eestis on aastas circa 10 000 lähisuhtevägivalla juhtumit – sel aastal 10 kuuga üle 7000 –, siis nendest üle 7000 lähisuhtevägivalla episoodist on suurusjärgus 1000 korduvate ohvrite suhtes. Ehk väga paljud lähisuhtevägivalla episoodid on ka korduvad.
“Aga kuna juurdepääs süsteemsetele lahendustele on suhteliselt piiratud, siis me näeme ka juhtumeid, kus kõik käib aastast aastasse sellisel viisil, et mingit lahendust või muutust ei ole. Sageli küsitakse, miks see ohver ära ei koli või seda vägivaldset suhet ei lõpeta. Me peame mõistma ja aduma ka seda, et need inimesed on väga tugevas sõltuvussuhtes. Nii vaimselt kui ka materiaalselt. Ehk me näeme ka juhtumeid, kus ühel hetkel me inimest karistame,aga ohver ise tuleb ja ütleb: “Mis mõttes te karistate? Kui te teda karistate, siis see tähendab, et minu majanduslik sissetulek sellest samamoodi muutub ja ma satun ka väga halba olukorda.” Ehk seda, kui tugevalt lähisuhtevägivalla ohvrid on sõltuvussuhtes vägivallatsejaga, esineb väga paljudel juhtumitel.”
Belitšev tõi välja ka huvitava vastuolu ühe hiljuti läbi viidud uurimuse ja tegelikkuse vahel.
“Kui siin hiljuti viidi läbi üks uurimus ja küsiti Eesti inimeste käest, et kas te saate aru, mis asi on lähisuhtevägivald, siis 90 protsenti Eesti inimestest saavad aru. Ja ligi 90 protsenti inimestest ka ütlevad, et kui ma näen sellist asja, siis ma sekkun ehk siis kas ma teavitan kedagi või sekkun ise. Kahjuks mulle tundub, et need vastused olid kujundatud sellisel viisil, et inimesed said aru, mis on selles asjas sotsiaalne norm. Ja kirjeldasid oma käitumist vastavalt sotsiaalsele normile. Aga mida me näeme politsei statistikas, on see, et 90 protsenti lähisuhtevägivalla teateid tuleb meil ikkagi ohvri käest. Ehk siis neid kõrvalseisjaid, kes teavitavad, et mõni lähisuhtevägivalla episood on toimumas, on tegelikult marginaalne osa.”
Belitšev ütles, et kui me vägivallale vastu ei hakka, siis vägivald lihtsalt kasvab. Ehk et selleks, et vägivallaahelat murda, peame kõik hakkama vägivallale vastu, olgu see siis koolivägivald või lähisuhtevägivald või midagi muud.
“Me peame seda märkama, me peame sellest teavitama, me peame hakkama ka seda iseenda sees mõistma. Ka ühiskonnana me peaksime rääkima nendest 10 000 väljakutsest, mitte vaid ühest traagilise lõpuga loost.”