Park Chan-wook annab “Ainsa valiku” kriminaalse süžee edasi läbi sooja huumori ja inimlikkuse. Peategelast vaevavad südametunnistuspiinad ja iga vaataja enda otsustada jääb see, kas saavutatu oli neid meetodeid väärt, kirjutas Tõnu Karjatse PÖFF-i soovitustes.
Aastatuhande alguses end verise kättemaksutriloogiaga (“Sympathy for Mr Vengeance”, “Oldboy”, “Lady Vengeance”) rahvusvaheliselt kuulsaks mänginud Park Chan-wook on praegu üks populaarsemaid Korea režissööre. Tema uus film “Ainus valik” esilinastus tänavu Veneetsia filmifestivalil, kus seansid olid pea et hetkega läbi müüdud.
“Ainus valik” tegeleb töötuse ja inimlikkuse teemadega. Soovi korral võib otsida paralleeli teise Korea režissööri Bong Joon-ho filmist “Parasiit” (2019), mis lähtus kadedusest ja sotsiaalsest ebavõrdsusest. “Ainsa valiku” kangelast Youd (Lee Byung-hun) ähvardab samuti langemine madalamale elatustasemele, mis tähendaks ka andeka tütre koolituse lõppu ja isegi pere lagunemist.nii otsustab You uue töökoha saamiseks kõrvaldada oma konkurendid.
“Ainus valik” Autor/allikas: Kaader filmist
Kriminaalse süžee annab Park edasi läbi sooja huumori ja inimlikkuse. Peategelast vaevavad südametunnistuspiinad ja iga vaataja enda otsustada jääb see, kas saavutatu oli neid meetodeid väärt. Huumor, mille kaudu see tragöödia vaatajani tuuakse, rõhutab inimlikkuse, inimeseks jäämise olulisust. Meisterlikult vahetab Park emotsionaalseid registreid, kasutades selleks lavastuslikke ja filmitehnilisi võtteid.
Park Chan-wooki iseloomustabki väärtuspõhisus – läbi vere ja tragöödia räägib ta ka selles filmis ühtehoidmisest, mis tagab inimese püsimajäämise nii pere- kui ka ühiskondlikus plaanis.
Jaapani korealane Sang-il Lee on PÖFFil filmiga “Kabuki meister” (“Kokuho”). Ka Lee tegi endale nime 2000 aastate alguses, näiteks filmid “69” (2004) või “Hula Girls” (2006), tänavu Cannes’is esilinastunud “Kabuki meister” on Shuichi Yoshida romaani ekraniseering ja räägib yakuza-bossi pojast, kellest saab Jaapani parim kabuki tantsija.
Kolme tunni sisse mahutab režissöör neli aastakümmet, võttes kokku mitte ainult ühe vastaka karjääri, vaid ka kabuki arengu üldrahvalikust uhkusest eksootiliseks meelelahutuseks. “Kabuki meister” on tulvil kauneid kaadreid ja stseene kabuki-etendustest ning värviküllastest kostüümidest, kuid alati suurte teemade ühendamine ei õnnestu.
“Kabuki meister” Autor/allikas: Kaader filmist
Arusaadav on taotlus anda edasi kahe noore mehe kooskasvamise ja sõpruse ning ka peidetud rivaalitsemise lugu läbi jaapani traditsionaalse kunstivormi teisenemise, eepikat saatev sentimentaalsus matab aga tõsiseltvõetavuse ja toimuv jääb lääne kultuuriruumis elavale vaatajale paljuski arusaamatuks. Samas ei räägi “Kabuki meister” ju muust kui karjerismist, mis on tuttav universaalselt.
Pere Portabella 1972.aastal valminud “Umbracle” kuulub PÖFFi Kataloonia fookusse, mida tuleb tänada selle eest, et siia on toodud ka sellise legendaarse eksperimentaatori teos. “Umbracle” kuulub Hispaania eksperimentaalfilmide kullafondi, ehkki tegemist katalaani autoriga.
Pere Portabella on praegu 98-aastane ja tema filmograafia pole just suur, kuid maine saavutas ta Franco fašistliku režiimi lõpuaastatel 1970. aastate alguses, olles olnud osa 1960. aastate Euroopa kino haaranud radikaalsest lainest. Portabella oli veendunud selles, et film peab kajastama poliitilisi ja ühiskondlikke teemasid, pildiline ilu oli tema jaoks teisejärguline. Ehk siis Portabella tegi võimudest sõltumatu filmitegijana oma loomingut nii nagu ise heaks arvas. Vaataja oli talle vestluspartner, mitte klient ega tellija.
“Umbracle” Autor/allikas: Kaader filmist
“Umbracle” koosneb kolmest osast – fiktsioon, dokumentaal ja tsitaat. Filmi raamib Barcelonas hulkuv Christopher Lee tegelaskuju, ta käib linnutopiste muuseumis, kohtub ühe naisega ja esitab Edgar Allan Poe poeemi “The Raven”. Vahepeal räägivad katalaani ja hispaania filmitegijad toonasest tsensuurist ning pikalt näeme stseene 1955. aasta frankistlikust mängufilmist, kus sõjaväekaplan õnnistab sakramenti lõhkevate pommide all.
Sarnaselt Eisensteinile loob Portabella tähenduse läbi kõrvutamise ja vastanduste. Kaadrite ülevalgustatus ja rohmakas montaaž mõjuvad praeguse, äärmuseni teravdatud ning läbi töötatud pildikeele juures värskendavalt ja vabastavalt.
Festivalil linastub ka Gus Van Santi “Dead Man’s Wire”. Veneetsia filmifestivali päevikus kirjutasin sellest nii:
Gus Van Sant tegeleb oma uues filmis ülekohtuga ja olukorraga, kui “prahvatab vimm, mis kogunend salaja”. “Dead Man’s Wire” linastus Veneetsias võistluskava väliselt, vastuvõtt oli aga väga soe ja pressilinastusel sai film kuuma aplausi. “Dead man’s wire” tähistab olukorda pantvangide võtmisel, kui vangi kuklasse suunatud relv on ühendatud traadiga vangi ja ta valvuri külge, nii et välistatud on järsud liigutused ja ka pantvangi võtja eemaldamine.
Bill Skarsgard mängib hüpoteegilaenuvõlglast Tony Kiritsist, kes otsustab 1977. aasta veebruaris võtta pantvangi teda kurnava panga juhataja täiskasvanud poja, kuna kardab, et pank tahab teda lihtsalt kodutuks teha. Kiritsis siseneb pangahoonesse, võtab kaasa oma pantvangi ja sõidab minema kohale sõitnud politseiautoga, ta nõuab lunaraha ja vabanduse palumist.
Gus Van Santi “Dead Man’s Wire” Autor/allikas: Kaader filmist/Veneetsia filmifestival
Gus Van Sant on oma uue filmi lavastanud 1970. aastate stiilis – montaažist värvigammani. Skarsgardi karakteris on Travis Bickle’it Martin Scorsese “Taksojuhist” (“Taxi Driver”, 1976) ja olukord sarnaneb ebaõnnestunud pangaröövikatsele Sidney Lumeti põnevikus “Dog Day Afternoon” (1975), seda enam, et pangajuhti mängib ei keegi muu kui Al Pacino.
“Dead Man’s Wire” aitab auru välja lasta kõigil neil, kes saavad vähem palka kui nende töö väärt, kes satuvad seletamatusse võlakeerisesse ja kannatavad kapitalistliku süsteemi ebaõigluse all. Kohus mõistis meeleheitel Kiritsise süüdimatuks ja ta veetis aastaid hullumajas.