Kunagine fotograafiatööstuse gigant Kodak asus USA ja Kanada jaekaubandusele tarnima fotofilme Kodak Gold 200 ja Ultramax 400. Paistab, et ekraanidest kubisevas maailmas pole inimeste iha turvalisuse ning vahetuma ja inimlikuma kontakti järele kuhugi kadunud, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Tehnoloogia ilmub nagu võõras, etendab üllatustega trikke, püüab poolehoidu ja palub end koju kaasa võtta. Mõnedega olemegi tükk aega koos elanud ja neid tuleb pidevalt juurde. Ühed tärkavad meteoori eredusega, et siis kiiresti vananeda ja hääbuda. Teised püüavad vanu välja tõrjuda. Mõnikord läheb see korda, ent tihti mitte täielikult. Mõni vana tehniline lahendus ilmutab end kõige värskemas stseenis uuesti.
Stseenist rääkides meenutab tehnoloogiline areng omalaadset teatrietendust. Seni, kuni bioloogia eristub tehnoloogiast, eksisteerivad inimesed omaette, olles pealtvaatajad, keda tehnoloogia püüab ära meelitada. Pealtvaataja rolli hoomamine võimaldab näha maailma teise nurga alt.
Peame endid tehnoloogialoojateks tänu liigsele enesekesksusele. Juhul, kui see oleks nii, siis peaksime ju tehnoloogilisi protsesse kontrollima. Paraku juhtub iga uue tehnoloogia lisandumisega vastupidi. Aitame tehnoloogia sünnile kaasa, ent siis muudame omaenda elukorraldust. Mitte omal soovil, vaid vastavalt tehnoloogiast tulenevale uuele korrale. Inimene ei leiutanud tuld, ratast, elektromagnetlaineid ega sedagi, kuidas mass suhestub energiaga või maailma saab läbi läätse talletada keemilise materjaliga kaetud lindile.
Meie osa oli puhtalt sõnade väljamõtlemine, nagu mass, energia või fotograafia. Muus osas saime füüsilise reaalsuse võimalustest aru ja püüdsime neid rakendada, mitte luues vaid rangelt järgides tehnoloogiliste võimaluste ettekirjutisi.
Lavale astuvate tehnoloogiate püsivust kirjeldab Lindy efekt. New Yorgi Lindy kohvikus kogunenud humoristide seas vanade naljade elukaare püsivuse kohta omal ajal juhuslikult poetatud kommentaarist kujunes universaalsem tähelepanek. Lisaks naljadele paistab, et näiteks ideede, raamatute või tehnoloogiate tulevane eluiga on proportsionaalne nende praeguse vanusega. Mõni praegu populaarne 100-aastane raamat võib olla oluline veel vähemalt ühe sajandi.
Igaüks võib pakkuda, kas sajandikaugune tulevik teab Franz Kafkat, Ernest Hemingwayd, Virginia Woolfi, F. Scott Fitzgeraldi või loetakse 2126. aastal 200-aastaseks saavat Tammsaare “Tõde ja õigust”. Sama näeb 1000-aastaste traditsioonide jne puhul. Tegemist pole saatuse ega nõiduse, vaid statistikaga. Muutuste ja kaose keskel vastupidavaks osutunud nähtustel on jätkupotentsiaal.
Sellega seoses väärib tähelepanu filmilindipõhine fotograafia. Telefonidega pildistajate nägemuses on film juba väljasurnud. Odavad, hea kvaliteediga ja, mis peamine, kohest rahuldust pakkuvad digipildid tunduvad võitmatu alternatiivina. Eelmise sajandi keskelt kuni umbes 2012. aastani domineerisid fotopoodides Agfa, Fuji, Konica, Kodak ja veel kümned kaubamärgid.
Neist kõige suurem oli Kodak, kes kuulutas 2012. aastal välja maksejõuetuse. Kunagise fotograafiahiiu pankrotis nähti filmipõhise tehnoloogia matust. Isegi kui leidus entusiaste, kes tehniliste eelistuste või trotsist toidetud põhimõtte pärast jätkasid filmi kasutamist, peeti vaid aja küsimuseks, kuni surevad ka vana tehnoloogia bioloogilised kummardajad.
Nüüd on võimalus tunnistada Lindy efekti. Füüsilis-keemiline pildistamine pärineb 19. sajandi algusest, kui prantslased Nicéphore Niépce ja Louis Daguerre said aru, kuidas valguse saab püüda valgustundlikule materjalile. Filmifotograafia on grammofonist vanem ja pidanuks sellest kauem vastu pidama. Vahepeal väljakuulutatud filmi matused pidanuks olema enneaegsed.
Äsja selguski, et Kodak tuleb tagasi. Firma asus USA ja Kanada jaekaubandusele tarnima kunagi populaarseid fotofilme Kodak Gold 200 ja Ultramax 400. Fotograafia kunagisest hiiglasest alles jäänud filmitootmise üksus reedab vaguralt eksisteerinud lainetavat nõudlust. Paistab, et tõusulaine pole mööduv ning see julgustas investeerima nii tootmisse kui ka uuesti jaemüügi riskide rohkele teele astuma. Kes soovib, võib seda nimetada nostalgiaks, kuigi tõele lähemal on fotograafia kui tehnoloogia visadus pikslirohkete ekraanide keskel.
Võib ka mõelda, et digitaalne formaat muutis pildid tavaliseks. Analoogne formaat teeb pildid alati oluliseks. Filmilindi 36-kaadrine limiit, ilmutamise materiaalne ja aja kulu sundisid keskenduma iga hetke fikseerimise tähendusele ja tulemuse kvaliteedile. Materiaaltehnilised piirangud ja tulemuse ootus polnud vaenlased, vaid tõsise fotograafia liitlased.
Midagi sarnast kordub liftipoistega. Neid on tihti toodud näiteks, kuidas tehnoloogia tulemusel kadus terve amet. Nähes neis pelgalt liftinuppude asendajat, oldi poolpimedad. Liftipoisid pole kadunud. Neile luuakse isegi uusi töökohti. Nad pole n-ö elavad liftinupud, vaid kajastavad turvalisust, abivalmidust, jõukust ja inimlikku kontakti.
Midagi sõnastamatult sarnast kätkeb analoogfotograafia ja ilmselt ka vanad, inimest eriliselt puudutavad naljad.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.