Äsja uue raamatu “Eesti rahva uued jutud” avaldanud kirjanik Andrus Kivirähk rääkis kirjandussaates “Loetud ja kirjutatud”, et on saanud üle noore kirjaniku ärevusest näha oma nime raamatute kaanel ning võtab raamatute kirjutamiseks nii palju aega kui tarvis.
Uue raamatu seemnelugu sai alguse Indrek Hargla tellimusest hoopis teise kogumiku jaoks. “Ta koostas ulmeantoloogiat, kus ta palus erinevatelt Eesti autoritelt, keda ta pidas ulmekirjanikeks – mina ise ei pea end eriti ulmekirjanikuks, aga Indrek peab – kirjutada lood, mille algmaterjaliks oleks Eesti rahva ennemuistsed jutud Kreutzwaldilt. Igaüks võis sealt valida ühe jutu,” rääkis Kivirähk, kes valis loo “Puulane ja Tohtlane”.
“Mina panin pealkirja mitmusesse ja see lugu ilmus ka eraldi väikese kinkeraamatuna, mille ma 50. sünnipäeva puhul koos ilusate piltidega ise välja andsin. Aga see jäi ikkagi kripeldama. Kui üks novell on juba olemas, siis tuleks hakata tervet novellikogu kokku panema. Üksinda pole ta nagu midagi,” nentis kirjanik.
“Ma ei hakanud kohe aktiivselt tegutsema, aga kui Looming tellis oma juubeliks minult samuti jutu, siis hakkas idanema mõte, et prooviks jälle midagi Kreutzwaldi abiga teha. Nii sündiski teos “Kuidas seitse rätsepat Loomingut ostma lähevad” (Kreutzwaldi lugu kandis pealkirja “Kuidas seitse rätsepat Türgi sõtta lähevad”, toim.). Sealt hakkas ka uue novellikogu idee edasi arenema.”
Kogu jõudis uude kogusse 15 lugu. “Kreutzwaldil on nii klassikalisemaid muinasjutte, mis on väga Lääne-Euroopa peavoolu muinasjuttude moodia ja palju ka väga veidraid ja omamoodi lugusid. Esimestega neist ei osanud ega viitsinud ma midagi peale hakata. Mu eesmärk ei olnud ka kõiki Kreutzwaldi jutte läbi kirjutada, see oleks läinud punnitamiseks ja higistamiseks,” rääkis ta.
“Mõte oli kogu aeg kuklas ja võimalikud tekstid olid teada. Ma ei pannud endale mingit kohustust, et just täna hakkan uut novelli kirjutama. Kui peas mingi idee valmis küpses, siis istusin arvuti taha. Vahel tuli mitu novelli üsna järjest – ühe lõpetasin, ja kohe tuli järgmine idee. Aga vahel jäi ka aasta vahele, enne kui üldse midagi kirjutasin. Ei olnud sellist sisemist sundust,” rääkis autor loomeprotsessist.
“Ma olen kuidagi üle saanud sellest noore kirjaniku ärevusest näha oma nime raamatu kaanel või raamatut poes. Mul oli aega küll. Sellepärast ei hakanud ma neid novelle ka kuskile pakkuma, näiteks kirjandusajakirjadesse, et võiks ju enne seal avaldada ja siis hiljem raamatuna. Ma rahumeeli ootasin, kuni kõik lood koos on – ja siis saab kord raamatu välja anda,” märkis Kivirähk.
Kivirähk, kes on varem eeskujudeks nimetanud Oskar Lutsu ning Juhan Jaiki, ka Tammsaaret on ta oma loomingusse põiminud, peab Kreutzwaldi Eesti kirjanduse põhivaraks. “Temast mööda minna on sisuliselt võimatu. Olen kirjutanud näiteks näidendi “Kalevipoeg”, mis on miksitud kokku Kreutzwaldi kilplastega, nii et olen Kreutzwaldiga natukene tegelenud ikka. Ta on oluline autor ja just “Eesti rahva ennemuistsed jutud” on huvitav raamat, keeleliselt imekaunis,” tõdes ta.
“Kreutzwaldi laused, tema metafoorid ja võrdlused on tänase lugeja jaoks nii ootamatud. Need on hästi kihvtid. Muidugi mina neid otseselt ei säilitanud ega üritanud teha mingit Kreutzwaldi paroodiat või teda kuidagi jäljendada. Seda stiili ma ei hoidnud – võib-olla ainult mõnes üksikus novellis, näiteks selles rätsepa loos ja võib-olla veel mõnes. Aga lugejana olen ma alati väga nautinud Kreutzwaldi muinasjutte,” märkis Kivirähk.
Oma lugudega toob Kivirähk kaasaega ka rahvusmütoloogia tegelased. “Ega nad kuhugi ei kao, lihtsalt teisenevad ajas. Ma olen alati olnud seda meelt, et Eesti mütoloogia, muinasjutud, pärimused, legendid on hästi suur aardekamber. Mida siis veel kasutada kui mitte seda,” küsis ta.
“See on ju täiesti loomulik, et Eesti kirjanik nende poole pöördub. Ei pea muidugi, võib ka kõike muud teha. Kui öelda, et Eesti kirjanik peabki lähtuma folkloorist, siis tekiks nõukogudeaegne peajoon, mida tuleb järgida. Igaüks tehku, mis tahab, aga mulle endale väga meeldib, kui kirjanduses seda leiab. Ja mitte ainult eesti kirjanduses, vaid näiteks ka Ladina-Ameerika maagiline realism, kus nende maailma on sees. Alati on väga lahe, kui kirjanik otsib sügavalt rahvuse minevikust mingeid detaile,” tõdes autor.
Nii uutes lugudes kui varasemas loomingus annab Kivirähk sõna nii elututele esemetele kui inimese jaoks kõnevõimetule loodusele, milles kirjanik ise aupaklikkusega suhtub.
“Ma ei ole loomulikult selline Fred Jüssi, kes võtab oma seljakoti ja läheb istub öösel metsas lõkke ääres. Käin igal suvel Käsmus ja seal käin loomulikult ka metsas. Mustikaid söömas või siis tuleb randa minemiseks paar kilomeetrit läbi metsa käia. Ma ei väldi metsa, aga ei trügi ka sinna. Võib-olla selles väljendubki minu respekt, et las mets ja loodus elavadki ilma inimesteta. Ei pea sinna tingimata ronima,” leidis Kivirähk.
“Inimene pigem lõhub või rikub kui midagi head teeb, nii et pigem hoian oma koju. Nii nagu sa ei lähe teise inimese korterisse niisama, ei lähe sa ka metsa, mis ei koosne lihtsalt puudest, vaid iga puu peal elab sada lindu ja kümme tuhat putukat. Mis sa seal ikka kõnnid ja neid tallad. Mind väga häirib kui autoga sõites näen tee peal surnud loomi. See on nii ebaõiglane, et meie tõmbame mingid magistraalid läbi sealt, kus loomad on alati kõndinud,” nentis ta.