Eile läksime abikaasaga pärast tööd kaubanduskeskusesse.
Kõik oli kodus suht otsas, nii et võtsime lausa kaks käru: tema lükkas ühte ja mina teist.
Kui kaup oli valitud, siis suundusime kassa poole, seal oli väike järjekord.
Mees läks sappa, ma veel vaatasin mingit uut CD. Siis läksin talle järele.
Mehe selja taha oli tulnud juba mitu inimest, läksin neist mööda ja siis tuligi lollitamise tuju…
Lükkasin oma käru neist mööda, tegin näo, et ma ei tunne oma meest, ja ütlesin talle:
“Kuulge, kena noormees, kas lubaksite mul teie ette tulla?”
Ta sai aru, et ma lollitan, ja vastas:
“Jah, loomulikult, mul pole kuhugi kiiret!”
Järjekord sisises ja üks mutike teatas:
“See on nahaalsus, minge aga järjekorra lõppu!!!”
Pöördusin uuesti oma mehe poole ja küsisin:
“Hmm…kas võin oma asjad teie kärusse tõsta? Siin kõigile ei meeldi…”
Mingi külamees pomises selja taga:
“No küll on alles ülbe! Jopenpuhh!!!”
Otsustasin vinti juurde keerata:
“Kuulge, kena noormees, kas võite maksta ka minu eest?”
Terve järjekord ootas hinge kinni pidades vastust…
Mees vaikis pikalt, et pinget hoida, ja ütles siis:
“Mis siis ikka, loomulikult ma maksan! Ärge muretsege!”
“Te olete ju autoga? Kas viite mu ära?” küsisin naeru kinni hoides.
Mees ei suutnud enam vastata. Te ei kujuta ette, milliseid grimasse ta tegi, et mitte naerma pursata!!!
Ja järjekord oleks mu söönud elusast peast….