Rahandusminister Jürgen Ligi (RE) räägib sealjuures vajadusest hinnata «üldiseid meeleolusid». Need on peale maksufestivali mõistagi hapud ning ilmselt seetõttu soovitakse enne kohalikke valimisi valijatele meeldida millegi magusamaga.
Maksutõus jääb ära, maksuküür tõesti kaotatakse ning tervele reale töötajatele lubatakse palgatõusu. Kuid tuluallikad, mis kõik need kulud kataksid, puuduvad. See tähendab vaid üht: tulevikus maksavad selle kinni needsamad maksumaksjad, kelle meeleoludega üritab valitsus praegu arvestada.
Postimees on varemgi juhtkirjades öelnud, et maksuküüru kaotamisega võiks oodata. Miks peaks selle poole miljardi suuruse lisakulutuse tegema just praegu? Selle edasilükkamine oleks mõistlik, kuni riigi tulud ja majanduskasv on pisutki paranenud. Ka ulatuslikud palgatõusud võiksid oodata – eriti nigelate majandustulemuste valguses.
Oleme korduvalt soovitanud riigi kulusid kärpida. Ja valitsus räägibki taas kärbetest, kuid arvud ei kinnita seda. Mõnes ministeeriumis küll tegevuskulusid külmutatakse, ent samal ajal kasvavad kogu valitsussektori kulud ligemale seitse protsenti. Kaitsekulud suurenevad üle 40 protsendi, mis on arusaadav, kuid vajab ühtlasi kindlasti kriitilist kontrolli, mida selle raha eest saame.
Maailmamajanduse praeguses olukorras pole Eesti riigist küll sugugi rumal laenata, kuid investeeringuteks, mitte palgatõusudeks või maksuküüru kaotamise kuludeks.
Riigieelarve analüüs näitab vaid kolme valdkonda, kus kahe aasta võrdluses on eelarve tagasihoidlikum. Need on haridus ja teadus (kokkuhoid umbes 35 miljonit eurot koolivõrgu investeeringute edasilükkamisest), kultuur ning siseturvalisus. Rahandusministeeriumi enda ja paari väiksema valdkonna kärped moodustavad vaid murdosa kogu eelarvest. See ei ole kokkuhoid, vaid kulude kasvu aeglustamine – ja isegi seda vaid osaliselt.
Eesti Tööandjate Keskliit on tabavalt märkinud: riik kulutab jätkuvalt palju rohkem, kui makse kogub. Selline mudel ei ole jätkusuutlik. Maailmamajanduse praeguses olukorras pole Eesti riigist küll sugugi rumal laenata, kuid investeeringuteks, mitte palgatõusudeks või maksuküüru kaotamise kuludeks.
Seda silmas pidades poleks isegi halb kulutada 684,2 miljonit eurot raudteetranspordi arendamiseks, sealhulgas Rail Balticu rajamiseks – kuid peame endalt taas küsima, kas suudame seda kõike tulevikus rahaliselt üleval pidada.
Eesti rahanduspoliitika vajab strateegilist juhtimist, mitte üksnes üldist «üldiste meeleoludega» arvestamist.