Alustaksin keelest, kuigi see pole minu teema. 1632. aastal oli Academia Gustaviana teaduslik keel ladina keel. Kuni teise maailmasõjani oleks meie Euroopa nurgas loomulik teaduslik suhtlemiskeel olnud saksa keel. Sajand tagasi oli ka füüsikateaduste keel üle maailma saksa keel; kui mina ülikoolis käisin, nõudis minu alma mater USA-s füüsika doktorikraadi saamiseks endiselt saksa või vene keele oskust. Praegu ei ole kumbki nõutav.
Inglise keel on saanud meie lingua franca’ks. Võib-olla ühel päeval, eriti siis, kui me ei võta kiiresti muutuval geopoliitilisel maastikul vastutust oma tuleviku eest, teeme kohtumisi Tartus mandariini keeles.
Ma keskendun järgnevalt sellele, millised võimalused meil on rahvusvahelisemaks muutuda ajal, mil maailmas on palju geopoliitilist ärevust. Mitte sellele, kui keeruline kõik on, vaid sellele, kuidas keeruline aeg võib pakkuda uusi võimalusi. Vaatan seda veidi teise nurga alt: kuidas geopoliitilised šokid muudavad akadeemilist maailma ja kuidas me saame neid muutusi enda kasuks pöörata.
Apokrüüfiline nali, milles peitub tõde
Alustan täiesti apokrüüfilise looga 1940. aastate Los Alamosest New Mexicos, paigast, mis oli teise maailmasõja ajal Manhattani projekti (Manhattan Project) raames eriti salajane tuumarelvade arenduskeskus. Füüsikud Edward Teller, John von Neumann, Leo Szilard ja Robert Oppenheimer lahkavad aatomipommi ehitamise probleeme. Ameeriklane Oppenheimer lahkub ja üks kolmest ütleb selle peale: “Hea, nüüd saame jälle ungari keelt rääkida.”
Pean lisama, et toosama John von Neumann koos Alan Turingiga oli ka üks arvutiteaduse rajajatest. Oma klassikalise Euroopa hariduse toel lõid nad mõiste “küberneetika”, mis pärineb kreekakeelsest sõnast kybernētēs, tüürimees See sündis 1940. aastatel. Hiljem lühendati see kujule cyber, millest on tuletatud tänapäevane “küber-“.
Lugu on väljamõeldis, kuid tähendus on tõeline ja mitte akadeemilise suhtluskeele mõttes, vaid minu meelest hoopis näitena sellest, kuidas muutused maailmas mõjutavad teadust ja akadeemilist elu. Teller, von Neumann ja Szilard ei olnud lihtsalt säravad füüsikatuusad, kes juhtusid olema USA-s elavad ungarlased, nad olid pagulased, kes olid põgenenud 1930. ja 1940. aastatel järjest autoritaarsemast Euroopast.
Akadeemiline maailm ja teadus ei hõlju ajaloo kohal. Poliitilised maavärinad liigutavad teadlasi, ideid, rahastust ja intellektuaalse võimu tasakaalu üle piiride, sageli üle ookeani teistele mandritele. Läbi kogu kaasaegse lääne ajaloo on poliitilistel ja eriti geopoliitilistel muutustel olnud sügav mõju ülikoolidele, teadusele ja õpetusele.
Neli lainet, mis kujundasid kaasaegse ülikooli
Möödunud sajandi jooksul oleme näinud nelja arvestatavat vapustust – mõnda suuremat, mõnda väiksemat –, mis on toonud kaasa ulatusliku, paradigmat muutva mõju meie akadeemilisele, intellektuaalsele, majanduslikule ja kultuurielule. Ja mis veelgi olulisem, need on mõjutanud riikide majanduslikku edu, olgu kvalifitseeritud põgenike kaotajate või vastuvõtjate hulgas.
Esiteks, juba viidatud suurim murrang toimus 1930.–1940. aastatel Euroopas: sajad tuhanded põgenesid natside ja Nõukogude repressioonide eest Ameerika Ühendriikidesse. See väljaränne muutis Ameerika teadust, humanitaarteadusi ja kunsti.
See kehtib eriti Kesk-Euroopa, peamiselt saksakeelse Euroopa kohta, kui eeskätt juudi teadlased, õpetlased, kunstnikud ja kirjanikud põgenesid USA-sse, tuues selle riigi intellektuaalsesse ja akadeemilisse ellu hindamatu rikkuse, mille järellainetusi nagu eelnevalt mainitud, näeme praeguseni. Saksamaa seevastu pole ilmselt kunagi intellektuaalselt toibunud oma ränkrasketest kaotustest. Nimekiri mõnest neist kümneist tuhandeist, kes leidsid USA-s varjupaiga, on lihtsalt hämmastav, eriti kui näeme nende mõju Ameerika arengule.
Me ei räägi ainult teadlastest, kes tegid Ameerika esimest korda suureks. Filosoofid nagu Leo Strauss ja Hannah Arendt, kellel mõlemal oli sügav mõju 20. sajandi sotsiaalsele ja poliitilisele mõtlemisele; kirjanikud Thomas Mann, Stefan Zweig ja Vladimir Nabokov põgenesid samuti Euroopa türannia eest.
Muusikas ja kinos võib esile tuua Sergei Rahmaninovi, Igor Stravinski, Otto Klempereri, Billy Wilderi, Fritz Langi, Marlene Dietrichi, Peter Lorre, Josef von Sternbergi, Otto Premingeri, Max Ophülsi ja Alexander Korda, kes kõik panid USA kultuurielu hiilgama.
Sotsiaalteaduste korüfeed Max Horkheimer, Theodor Adorno, Erich Fromm, Herbert Marcuse ja Albert O. Hirschman kolisid samuti USAsse, et põgeneda Euroopa repressioonide eest. Viimastest olid mitmed seotud New Yorgi ülikooliga eksiilis, millest hiljem, kui ilmnes, et nad ei naasegi Euroopasse, sai kõrgkool nimega The New School for Social Research.
Teine suur exodus, mis algas 1971. aastal, oli Nõukogude juutide alija Iisraeli pärast seda, kui tühistati juudi “refusenikkude” väljarändekeeld: umbes 150 000 inimest lahkus Nõukogude Liidust ja suur osa neist läks Iisraeli. Iisraellased ütlevad, et Nõukogude teadlaste vastuvõtt ja nende rahastamine pani aluse Iisraeli kõrgtehnoloogilisele majandusele ja teadustasemele.
Kolmas teadust ümberkorraldav geopoliitiline vapustus saabus pärast 1989. aastat: kommunismi kokkuvarisemine pani madalapalgalised teadlased põgenema Kesk- ja Ida-Euroopast ning NSVL-ist Lääne-Euroopasse ja USA-sse. Väljaränne jätkus ka 1990. aastatel ja 2000. aastate alguses. See ei olnud enam repressioonide eest põgenemine, nagu 1930. ja 1940. aastatel Euroopas või 1960. ja 1970. aastatel Nõukogude Liidus, vaid pigem ratsionaalne samm töö ja teadusrahastuse otsingul.
“Kurvastusega tuleb tõdeda, et ka meie Eestis – nagu ka teised Balti riigid – kogesime osa meie teadlaste lahkumist.”
Kesk- ja Ida-Euroopas ning NSVL-is olid teadlaste ja teiste akadeemikute palgad ebaloomulikult madalad ning uuringud alakapitaliseeritud. Seega, kui kommunistlik režiim kokku varises, varises kokku ka nende teadusmaailm. Taas lahkusid helged pead oma kodumaalt, aga seekord mitte poliitilise varjupaiga leidmiseks, vaid selleks, et teenida mõistlikku palka ja oma valdkonnas tulemuslikult tegutseda. Kurvastusega tuleb tõdeda, et ka meie Eestis – nagu ka teised Balti riigid – kogesime osa meie teadlaste lahkumist.
Neljandaks vapustuseks võime nimetada praegust olukorda: seekordne akadeemiline katastroof on Ameerika Ühendriikide poliitiline kriis, mille tunnistajad me hetkel oleme. Suured riiklikud ja avalikud teadusasutused ning eliitülikoolid kogevad poliitiliselt ajendatud vallandamisi, järske toetuste tühistamisi ja strateegilist vaenulikkust kõige vastu, mida peetakse valitsusele mittesobivaks.
Tuhandeid doktorikraadiga teadlasi ja järeldoktoreid on Ameerika Ühendriikides päevapealt vallandatud USA riiklikest terviseinstituutidest (NIH). Need on – või ehk oleks paslik öelda: olid – maailma suurimad meditsiiniteaduslikud uurimisasutused ja ühtlasi võimsaimad meditsiini- ning käitumisteaduste uurimistöö rahastajad.
USA keskkonnakaitseagentuur (EPA) plaanib vallandada oma uurimisosakonnast üle tuhande teadlase. Ameerika riiklik ookeani- ja atmosfääriamet (NOAA) on lõpetanud sadade katseajal olnud töötajate, sealhulgas teadlaste ja inseneride töölepingud. Eriti kõnekas näide olukorra drastilisusest on asjaolu, et kui energeetikaministeeriumi alla kuuluv riiklik tuumajulgeoleku amet (NNSA) vallandas mitukümmend töötajat, mõistis valitsus äkki, et nad olid minema saatnud kogu oma tuumaohutuse personali.
Teised valitsuse juhitud teaduskeskused ja veelgi hullem, teadlased suurtes teadusülikoolides nagu Harvard, Columbia ja Stanford seisavad silmitsi faktiga, et toetused on järsult tühistatud Donald Trumpi administratsiooni viha tõttu Ameerika eliitülikoolide vastu.
Lühidalt öeldes seisab USA teadusringkond silmitsi kriisiga, mida pole kunagi Ameerika ajaloos nähtud. Selline vapustav areng omakorda annab tohutuid võimalusi teistele riikidele ja ülikoolidele, kes pakuvad nendele inimestele töökohti, kus nad saavad jätkata tööd oma erialal. Mõni Euroopa ülikool, eeskätt Prantsusmaal, Saksamaal ja Šveitsis, teritab juba hammast ja teeb pakkumisi. Aga see pole ainult Euroopa, kes neid noolib. Muidugi on ka Hiina punase vaiba lahti rullinud, pakkudes laboreid ja rahastust.
Olenemata iganädalastest pealkirjadest on netomõju selge: tuhanded kõrgelt väljaõppinud teadlased ja õpetlased kaaluvad ja otsustavad, kus nad saavad oma elutööd edasi teha. Euroopa tegutseb, Hiina on võimalust märganud. Küsimus on, kas meie siin Eestis ja Tartu Ülikoolis oleme.
Meie võimalus, kui me otsustame selle ära kasutada
Olen selle lühikese aja jooksul täheldanud, et Põhjamaade ja Balti piirkond on olnud uute võimaluste mõistmisel tavapäraselt aeglasem. Me oleme vähem paindlikud kui teised, mõnikord kardan, et ka natuke provintslikumad ja ettevaatlikumad.
Me hindame üle kõige kvaliteeti ja protsessi. Kuid ajalugu, nagu me teame omaenda kogemustest 1990. aastatel, olgu selleks Euroopa Liit või digiteerimine, soosib just neid, kes kasutavad nende ees olevaid võimalusi esimesena (ingl first mover advantage). Kui hulk erakordse kogemusepagasiga inimesi on uute elukohtade otsingul, saavad neid tervitavad riigid püsiva eelise – laborites, klassiruumides, stuudiotes ja lõpuks oma majanduses.
Lisaksin, et me oleme juba ajalooliselt olnud külalislahked inimeste suhtes, kes põgenevad rõhumise eest. Rootsi võttis vastu suure hulga esimese ja teise põlvkonna Balti pagulasi, kes leidsid koha Rootsi ülikoolides. Professor Hain Rebas on kunagi arvutanud, et pärast teist maailmasõda leidis Rootsis varjupaiga 75 protsenti Tartu Ülikooli teadlastest.
Ka Eestil on põgenike aitamisel oma ajalugu. Meie esimesed pagulasõpetlased ja kirjanikud tulid siia pärast bolševike terrorit Venemaal 1918.–1920. aastal. Ja hiljemgi, paradoksaalsel kombel Nõukogude okupatsiooni ajal võttis Tartu Ülikool vastu lääne teadusmaailma tuntuima Nõukogude sotsiaalteadlase – filosoofi ja semiootiku Juri Lotmani, kes ei saanud stalinismi ajal juudina Leningradis tööd. Praeguseni kannab terve semiootika koolkond tema nime ning tema töö Tartus tegi ülikooli mittekommunistlikus maailmas tuntuks juba 1960. ja 1970. aastatel.
Nagu Lotmani näide kinnitab, ei peaks me mitte ainult teadlasi vastu võtma, vaid vältima ka 20. sajandil tehtud vea kordamist: me ei peaks keskenduma ainult loodusteadustele, tehnoloogiale, inseneriteadustele ja matemaatikale (STEM).
Ameerika 1940. ja järgmiste aastate renessanss ei sündinud mitte ainult füüsikute, matemaatikute ja keemikute, vaid ka filosoofide (Hannah Arendt, Leo Strauss), sotsiaalteoreetikute (Max Horkheimer, Theodor Adorno, Erich Fromm, Herbert Marcuse), kirjanike (Thomas Mann, Stefan Zweig, Vladimir Nabokov), kunstnike, filmitegijate (Igor Stravinski, Victor Klemperer, Billy Wilder, Fritz Lang, Marlene Dietrich) ja paljude teiste toel. Ökosüsteemid õitsevad intellektuaalse mitmekesisuse najal.
Što delatj ehk mida teha, küsis üks teine türannia eest pagenu, meil vist vähem armastatud, aga tol ajal Zürichis elanud Vladimir Iljitš Lenin.
“Me peame aduma Ameerika akadeemilise, teadusliku ja üha enam ka kultuurikogukonna ees seisva katastroofi ulatust. Veel ei mõista me seda täielikult.”
Meie ülikooli ülesanne on teha tänapäevastele von Neumannidele, Adornodele, Arendtidele, Mannidele ja Wilderitele selgeks, et neil võib olla kodu ja töö siin, Tartus. Me peame aduma Ameerika akadeemilise, teadusliku ja üha enam ka kultuurikogukonna ees seisva katastroofi ulatust. Veel ei mõista me seda täielikult.
Me peame kaaluma oma üsna range sisserändepoliitika muutmist nende suhtes, kes tulevad väljastpoolt Euroopa Liitu. Tõepoolest, alates enamasti oskusteta tööjõu massiivsest 2015. aasta immigratsioonilainest Lähis-Idast ja Aafrikast on meie poliitika muutunud palju rangemaks. Aga praegu ei räägi me oskusteta võõrast kultuurist tulnud immigrantidest, vaid erakordselt kvalifitseeritud inimestest.
Mida siis konkreetselt muuta?
Et mitte jääda vaid üldiste heietuste tasemele, pakuksin mõne konkreetse sammu, mis tuleks astuda.
- Talendile tuleks luua kiirtee
Valitsusele tuleks teha ettepanek katsetada punktipõhist elamisloa saamise korda, mis puudutaks Euroopa Liidu väliseid teadlasi ja loojaid demokraatlikest liitlasriikidest (esmajoones USA-st), ilma et nendega oleks eelnevalt tööleping sõlmitud.
Punkte tuleks anda järgmise skeemi järgi: kõrgeim kraad; tsiteeringud või portfoolio (loovinimeste puhul); suuremad auhinnad; rahastatud projektide juhtimine; panus valdkondadesse, kus formaalne doktorikraad on haruldane (heliloojad, filmitegijad, romaanikirjanikud, uurivad ajakirjanikud). Protsessi tuleks kaasata abikaasad ja lapsed.
- Riik peaks rahastama teadlaste jõudmist Eestisse
Luua tuleks talentide sihtfond, et kaasrahastada 3–5 aasta jooksul vastuvõtvate asutuste tööjõukulusid, ligipääsu laboritele, järeldoktorantide tegevust ja keeleõpet. Fond tuleks kujundada konkurentsipõhiseks, kuid kiirelt toimivaks: taotlusi vaadatakse pidevalt läbi, otsused tehakse kuue nädalaga ja raha saab kätte kaheteistkümne nädalaga.
- Toetused peavad haarama paljusid valdkondi
Vähemalt 40 protsenti toetustest tuleks suunata sotsiaalteadustesse, humanitaaraladesse ja kunstidesse – valdkondadesse, kus paljud USA teadlased tunnevad praegu survet –, ning 60 protsenti loodus-, meditsiini- ja inseneriteadustesse. Peamiseks kriteeriumiks olgu tipptase, kindlustuspoliisiks aga laiapõhjalisus.
- Seal, kus on otstarbekas, tasub kasutada inglise keelt
Uurimisrühmades ja ingliskeelsetes õppekavades olgu teadlase kohaliku keele oskus esimese lepinguperioodi jooksul eelis, mitte takistus. Siia jõudnutele tuleb pakkuda tasuta intensiivkursusi ja seada realistlikud eesmärgid keeleoskuse arendamiseks hiljem. Meeles tasub pidada, et Arendt ja Mann ei saabunud USAsse inglise keele oskusega!
- Koostöösidemeid tuleb luua ka väljaspool akadeemilist maailma.
Programm tuleks siduda inkubaatorite, haiglate, kultuuriasutuste ja tööstusega, et saabuv talent ei panustaks mitte ainult teaduspublikatsioonidesse ja h-indeksitesse, vaid ka idufirmadesse, kliinilistesse uuringutesse, galeriidesse ja ühiskondlikku arutellu.
Kindlasti tuleb mu ettepanekutele vastuväiteid. Oskan neid juba loetleda.
“Me ei saa võistelda USA palkadega.”
See on tõsi, kuid paljude jaoks teisejärguline, eriti neile, kes on kaotanud oma töökoha või peavad iga päev rinda pistma vaenuliku õhkkonnaga.
Kui valik on töötus oma valdkonnas või perspektiivitus, kui poliitiline õhkkond muutub aina ebameeldivamaks, otsustavad paljud emigreeruda, nagu tehti varasematel aegadel. Saame siin meie maailmaosas pakkuda stabiilsust, vabadust uurida, suurepärast infrastruktuuri, sealhulgas äärmiselt odavat, aga samas kvaliteetset tervishoidu ja ka sõbralikku akadeemilist kogukonda. Kui teadlased otsustavad, kus oma karjääri uuesti üles ehitada, kaaluvad need tegurid sageli kõrge palga üles.
“Inglise keel ei ole meie keel.”
Inglise keel on siin juba suuresti teaduse, tehnoloogia ja tööstuse töökeel. Oleme pragmaatilised: esmalt tervitame, siis õpetame keelt.
“Eelarve on napp.”
Sama kehtis ka Iisraeli kohta 1990. aastatel. 1991. aastal alustas Iisrael tehnoloogiliste inkubaatorite programmi ja laiendas Iisraeli majandusministeeriumi juures tegutseva innovatsiooniameti (endine Office of the Chief Scientist) kaudu antavaid toetusi. Iisraeli SKP elaniku kohta oli sel ajal 14 346 USA dollarit, mis on märksa väiksem kui Eestis praegu.
Mitut inkubatsioonimeeskonda juhtisid isegi immigrandid; valitsuse programmi toel pakuti laboriruume, stardikapitali ja juhendamist, mis muutis Nõukogude koolis omandatud teadmised ja oskused idufirmadeks, eriti algoritmide, signaalitöötluse, meditsiiniseadmete ja materjalitööstuses.
Just see tipptasemel teadlaste ja inseneride ning mitmekesiste institutsioonide – inkubaatorite, teadusgrantide süsteemi ja ülikoolide – koosmõju muutiski Nõukogude inimeste immigreerumise Iisraeli silmapaistvaks ja püsivaks eelisseisundiks sellistes valdkondades nagu tarkvara, kübertehnoloogia, elektrooptika ja süvatehnoloogia. Me saame sama teha nt meditsiinis ja geenitehnoloogias.
Israeli kogemus kordas väiksemas mastaabis seda massiivset mõju, mida avaldas pagulaste sissevool 1930. ja 1940. aastatel sõjajärgsele USA teadusele, humanitaarteadustele, kunstile ja kultuurile.
Lühidalt öeldes: sihtotstarbeline rahastus, mida toetavad ülikoolide enda strateegilised prioriteedid, võib anda erakordselt suure pikaajalise tulu nii talentide koondumise, teadusgrantide kaasamise kui ka innovatsiooni vallas.
Miks see on just meile oluline?
Me ei saa oma tulevikku väljast sisse osta. Kui oleme passiivsed, neelavad teised talendi alla ja lõikavad sellest kasu. Kui me tegutseme, ei tugevda me mitte ainult oma ülikooli, vaid kiirendame kogu Eesti teaduslikku, kultuurilist ja majanduslikku metabolismi.
Samal ajal kahaneb Ameerika Ühendriikides nii koondamiste ja kärbete kui ka Ameerika majanduse üldise languse tõttu kiiresti just nende inimeste töökohtade arv, keda me siin vajame ja siia tahame.
Juhtivas teadusajakirjas Nature kirjutati juba 27. märtsi numbris, ammu enne viimase seitsme kuu massilisi vallandamisi ja rahastuse katkestamist:
“USA teaduses toimuvad massiivsed muutused, mille toob kaasa president Donald Trumpi uus administratsioon, panevad paljud teadlased Ameerika Ühendriikides oma elu ja karjääri ümber mõtestama. Rohkem kui 1200 teadlast, kes vastasid Nature’i küsitlusele – kolm neljandikku kõigist vastajatest – kaaluvad Ameerika Ühendriikidest lahkumist pärast Trumpi põhjustatud vapustusi. Peamiste ümberasumiskohtade hulgas olid Euroopa ja Kanada.”
27. septembril avaldas Guardian artikli “USA ees seisavad ajaloo suurimad massivallandamised, kuna Trump jätkab suuri kärpeid.” Selles on öeldud:
“Kokku on oodatav lahkujate arv – hilisema töölt lahkumise, vabatahtliku töölt lahkumise programmide, tööjõu loomuliku vähenemise ja varajase pensionile jäämise kaudu – umbes 275 000. Need inimesed jõuavad nõrgenevale tööturule, sest 2025. aasta augustis tõusis töötuse määr 4,3 protsendini, see on kõrgeim näitaja alates 2021. aastast. Samal ajal loodi juurde vaid 22 000 töökohta, sest Trumpi kehtestatud tollimaksud põhjustasid majanduses segadust ja ebakindlust.”
Meie vastus peaks olema lihtne: avagem uks, vähendagem takistusi ja võistelgem võitmiseks.
Ajalugu ei oota. Meie ka ei tohiks.
Kommentaar põhineb Tartu Ülikooli arengukonverentsil 27. oktoobril 2025 peetud kõnel.