Ajakirjanduses on tänuväärselt võetud arutada ülikoolide autonoomia ja rahastuse üle. Aruteluks annab põhjust ka haridus- ja teadusministri Kristina Kallase soov neid kärpida.
6. oktoobril toimunud riigikogu kultuurikomisjoni istungil kordas minister paar nädalat varem ülikoolide rektoritele öeldut: 2026. aasta riigieelarves on kokku lepitud ülikooli töötajate palkade mahajäämuse kompenseerimiseks mõeldud summat umbes kolmandiku võrra kärbitud, jättes kokkulepitud 15-protsendilise tõusu asemel alles 10,6 protsenti, ning sellest tõusust poole, 13,95 miljonit soovib minister jätta enda käsutusse ülikoolide mõjutamiseks halduslepingute läbirääkimistel.
Sellega tekib ministril võimalus survestada ülikoole lepinguid allkirjastama ja haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) pakutud tingimusi või täiendavaid kohustusi vastu võtma.
Miks üldse on (demokraatlike riikide) ülikoolid (reaalselt ikkagi ainult osaliselt, teatud määral) autonoomsed? Keda või mida see ülikoolide (osalise) autonoomia printsiip teenib, kui suur osa ülikoolide rahalistest ressurssidest tuleb maksumaksjalt? Ja kas see autonoomia printsiip põhjustab olukorra, kus riigi või ühiskonna huvide kehtestamiseks tuleb ülikoolide iseotsustamise vabadust kärpida?
Madis Ernits ja Jaak Aaviksoo on hiljutistes kommentaarides ülikoolide autonoomia printsiibile eri külgede alt lähenenud, kuid mõlemad näevad probleemi keset ühiskonna ja ülikooli enda huvide tasakaalustamises.
Tuleb tunnistada, et autonoomia printsiip teenib tõepoolest ülikoolide endi ja ülikooli liikmete huve sellega, et aitab tagada akadeemilist vabadust ja poliitilist sõltumatust oma tegevuse korraldamisel ning kaitseb ülikoole välise administratiivse sekkumise eest.
“Ülikoolide autonoomia puhul peame endale meenutama, miks see ühiskonnale oluline on.”
Ülikoolide autonoomia printsiip teenib ka ühiskonna huve. Nii nagu ajakirjandusvabadus või kohtute sõltumatus ei ole eelkõige nende institutsioonide endi huvides, nii ei ole ka ülikoolide autonoomia ennekõike vajalik ülikoolidele endile. Aga kui me ajakirjanduse ja kohtute puhul tavaliselt ei küsi, ega see neid liiga enesekeskseks ei muuda, siis ülikoolide autonoomia puhul peame endale meenutama, miks see ühiskonnale oluline on.
Ühiskonna vaatest on ülikoolide autonoomia tunnistamise eesmärgiks esiteks meie huvi kõrgetasemelise teaduse, teiseks poliitilistest jõududest sõltumatu õpetuse ja kolmandaks eestikeelse teaduspõhise hääle olemasolu vastu avalikes debattides.
Ülikoolide autonoomia on ka selle huvides, et ülikoolid koolitaksid spetsialiste tööturu ja riigi vajadustest lähtuvalt. See kõlab võib-olla paradoksaalselt, kuid tööturu vajadustega arvestamine on tegelikult keeruline ülesanne, mille lahendamine ei ole ühele ametnikule või ministrile jõukohane.
Lõpuks on ülikoolide autonoomia ka üliõpilaste ja üliõpilaskandidaatide huvides – neid peaksime me pidama ülikoolielu eesmärkide seadmisel kõige olulisemaks pooleks –, kellel on vaba maa kodanikena õigus ise oma tulevikupanuseid teha. Üliõpilaste huvi on saada haridus, mis avaks neile võimalusi tööturul, kuid mis pole ainult tööturu jaoks vajaliku kvalifikatsiooni omandamise instrument, vaid hoopis laiem võimalus enda arendamiseks ja parema eluni jõudmiseks. Ning jah, üliõpilastel on huvi erialade vastu, mida erasektori tööandjad teinekord üleliigseks peavad.
Ülikoolide tegevus peab olema korraldatud selliselt, et kõik need eesmärgid – kõrgetasemeline ja poliitilistest jõududest sõltumatu teadustegevus, Eesti vajadustest lähtuvad teadusuuringud, heas eesti keeles kõlav teaduspõhine sisend Eesti avalikes debattides, eesti keelt oskavate õpetlaste järelkasv Eesti ülikoolides, Eesti ühiskonnas ja tööturul vajalikud oskused ja erialade valik ning üliõpilaste endi ootused kõrghariduse suhtes – oleksid jätkusuutlikus, nimetatud osapoolte jaoks võimalikus heas tasakaalus.
Selle tasakaalu leidmisel tuleb arvestada ka ülikoolide endi võimekuste ja nende käsutuses olevate ressurssidega pikaajalises, mitte ühe- või paariaastases vaates.
Asjatundmatule arvajale võib tunduda, et kui koondada otsustusõiguse ühe osapoole kätte – tavaliselt peab selline arvaja silmas kas ministeeriumit või tööandjate esindajaid –, siis saaksime probleemi lahendatud. Aga tegelikult nõuab ülesande keerukus kõigi osapoolte koostööd.
Riikides, kus ülikoolide autonoomiat ei tunnistata, jõutakse mõistagi otsuseni vähema vaevaga, kuid see otsus teenib ülalnimetatud eesmärke ikkagi ainult sedavõrd, kuivõrd ministeerium või valitseva partei haridusosakond ülalnimetatud eesmärkidega arvestada oskavad või tahavad.
Teine autoritaarsete riikide eelis ülikoolielu korraldamisel on võimalus ressursse ühe või teise eesmärgi saavutamiseks ümber mängida. Seevastu neis riikides, kus kõrghariduse korraldus on laiapindsem ja sünnib erinevate osapoolte vastasmõjudes, on suurem tõenäosus, et ülalnimetatud eesmärgid on paremas tasakaalus.
Erinevatel pooltel on arusaadavalt oma ettekujutused sellest, keda, mida ja kuidas peaksid ülikoolid õpetama. Ühed näevad ülikoole tööturu koolitussektori ühe osana, teised oma isikliku tuleviku kujundamise vahendina, kolmandad Eesti keele ja kultuuri arendaja- ja hoidjana. Ülikoolid ise tahavad kindlustada endale õppejõudude järelkasvu ja olla edukad rahvusvahelises teadustöös.
Kõik need eesmärgid vajavad ressursse ning kuidagi peavad sündima otsused maksumaksja poolt ülikoolidele eraldatud vahendite kasutamise ja jagamise üle. Kuni selleni välja, millises ülikoolis milliseid erialasid ja kuidas neid õpetada. Otsusele jõudmine nõuab kompromisse kõigi ülalnimetatud eesmärkide ja poolte vahel.
See kompromiss sünnib kõigi osapoolte – ministeerium, ülikoolid, tööandjad, üliõpilased – suhtlemise ja läbirääkimiste kaudu. Eestis suhtlevadki kõik need osapooled aktiivselt, vaidlevad, selgitavad, peavad ennast kohati teistest pooltest targemaks, kuid ka kuulavad ja otsivad kompromisse. Ainult üliõpilaste hääl on võib-olla õigustamatult nõrgalt esindatud.
Olen selles protsessis mõned aastad osalenud ja võin kinnitada, et ükski osapool ei lähtu ainult enda huvidest. Kõik proovivad kõigi nimetatud eesmärkidega arvestada, kuigi neil on eesmärkide vaheliste kompromisside osas oma nägemus.
Lõpptulemusega, nagu demokraatlike otsustusprotsesside puhul ikka, ei ole keegi lõpuni rahul. Ei saagi olla, kuna osapoolte soovid ja neid toetavad väärtuste süsteemid on ühismõõdutud. Seetõttu ei ole olemas ühte täiuslikku lahendust, mis Eesti keele ja kultuuri, riigi, tööandjate, ülikooli endi ja üliõpilaste huvid kõigi arvates ideaalsesse tasakaalu asetaks.
Sellegipoolest on seni need demokraatlikult ebatäiuslikud, kuid praktilises elus päris hästi toimivad kompromissid sündinud: ülikoolid sõlmivad riigiga iga kolme kuni viie aasta tagant halduslepingud, kus on lehekülgede kaupa tingimusi ja suuniseid tööandjatelt, valitsuselt ja ministeeriumilt endalt.
Pooled on need kompromissid vastu võtnud, selgeks vaielnud, kusagil järele andnud ja kusagil oma soove muutnud. Neli aastat tagasi jõudis läbirääkimiste protsess korraks tupikusse, kui rektorid keeldusid halduslepingutele alla kirjutamast, aga tekkinud vastasseis viis lõpuks kõigi osapoolte jaoks aktsepteeritava tulemuseni.
Edaspidi võib Eestis see demokraatlik ülikoolide juhtimine ja kompromisside leidmine jääda minevikku, kui haridus- ja teadusminister Kristina Kallasel õnnestub tõepoolest suurendada oluliselt ministeeriumi jõuõlga selles protsessis, reserveerides viis protsenti ülikoolide tegevustoetusest ministri käsutusse (selle võimalike tagajärgede kohta vt minu postitust kõrghariduse rahastamisest 2026. aasta riigieelarves).
See võimaldaks ministril sundida ülikoole ühe või teise suunise või ülesandega nõustuma. See võib tunduda hea mõte, kui arvata, et ministri ja ministeeriumi tarkus avalike huvide määratlemisel on teistest osapooltest suurem ja strateegilise mõtlemise võime parem. Lõppude lõpuks ei vaidle keegi vastu, et maksumaksja raha eest finantseeritud ülikoolid peavad valitsuse tahte ja nägemusega arvestama.
“Toon kaks näidet selle kohta, kus ministeeriumi poolne ülikoolide suunamine pole meie ühishuvi teeninud.”
Küsimus on ühelt poolt demokraatlikule riigile iseloomulikes valitsemisviisides ja teiselt poolt ministeeriumi potentsiaalis omada teistest osapooltest targemat visiooni. Toon kaks näidet selle kohta, kus ministeeriumi poolne ülikoolide suunamine pole meie ühishuvi teeninud.
Esimene on haridusministeeriumi läbi viidud nõue vähendada ülikoolides ärinduse ja halduse õpet. See lähtus kõigile osapooltele mõistetavast ja laialt aktsepteeritud ideest, et Eesti riik ja tööandjad vajavaid teistsuguste erialade lõpetajaid – et me peaksime seetõttu noored teiste erialade juurde suunama ja ei peaks nende erialade lõpetajate “ületootmist” maksumaksja poolt kinni maksma.
Vastavad piirangud viidi ülikoolidega sõlmitud halduslepingutesse ning alates 2013. aastast vähendatigi Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides õppekohti ärinduse ja halduse erialadel 244 koha võrra. Sellegipoolest jäid mõlemad nimetatud eesmärgid saavutamata, sest järgnevatel aastatel kasvas Eesti kutsehariduses sama valdkonna vastuvõtt 256 üliõpilase võrra. Üliõpilased jäid oma valiku juurde vaatamata riigipoolsele suunamisele ning maksumaksja jätkas selle õppe rahastamist teiste institutsioonide kaudu.
Teine näide puudutab Eesti õigusõppe korraldust. HTM on alates 2022. aastast keelanud TalTechil ja Tallinna Ülikoolil õigusteadustes tasuta õpet korraldada. Ministeerium on selles küsimuses allunud Eesti juhtivate õigustegelaste mõjutustegevusele, kes on olnud mures õigusõppe kvaliteedi pärast ja ekslikult eeldanud, et õigusõppe piiramine või sulgemine Tallinna Ülikoolis ja TalTechis võiks Tartu Ülikooli õigusteaduste õpetamisele ressurssi juurde anda.
Seda tehes on HTM ja erinevad ministrid lasknud silmist meie riigi ja ühiskonna huvi Eesti õigusruumi mitmekülgse arendamise ja analüüsi vastu. Kuna Eesti õigusruum on Eestis loodud ning olemuslikult eestikeelne, siis suudavad selle arenguid analüüsida ainult Eesti ülikoolide õigusteadlased. Kui me usume vähegi demokraatliku elukorralduse eelistesse, siis me ei peaks soovima, et Eesti riigi õiguslike funktsioonide arengut ja analüüsi viiksid läbi ainult koolivennad ühe ülikooli ühest ja samast osakonnast, kes on õppinud ühe ja sama õppejõu käe all.
Järelikult peaks õigusteaduslike koolkondade erinevus Eestis olema institutsionaalselt toetatud, mitte takistatud. See aitaks vähendada tsunftikultuuri tekkimise ja konnatiigistumise riski. Konkurentsi vajalikkust õigusõppes on toonitanud Tallinna Ülikooli rektor ja TalTechi rektor ning seda teemat kommenteeris hiljuti pikemalt ka Tiina Pajuste.
Nende kahe näitega tahan ma öelda, et ministeeriumi jõu oluline suurendamine ei vii tingimata Eesti riigi huvide parema kehtestamiseni kõrghariduspoliitikas.
Tiit Land kirjutas hiljuti sellest, et HTM ja valitsus pole suutnud välja töötada stabiilset kõrghariduse rahastamise mudelit, kuigi see on kõrghariduselu sisulise suunamisega võrreldes ikkagi suhteliselt lihtne ülesanne.
Keegi ei kahtle riikliku kõrghariduspoliitika elluviimise vajalikkuses, kuid tõe monopoli puudumise olukorras tuleks leida tasakaal riigi seatud kõrghariduse eesmärkide ja neid teeniva ressursikasutuse vahel teineteist veendes, mitte demokraatliku riigi valitsemise põhimõtteid hüljates. Teisisõnu on vale arvata, et me viime ellu Eesti huve teenivat kõrghariduspoliitikat ainult juhul kui anname ministeeriumile õiguse ülikoole jõuga juhtida. Ülikoolide autonoomia on oluline eeldus, et meie oma kõrghariduspoliitikaga õnnestuks.