“Luuletaja”
Režissöör: Simón Mesa Soto
Pole sel aastal saanud väga aktiivselt PÖFF-il osaleda, aga esimese korraliku paugu sain ikka juba ära. Kolumbia film allakäinud luuletajast, kelle kaljukindlad põhimõtted ei luba kaaluda vähem üllaid radu selleks, et elu kuidagimoodi edasi veereks. Oscar Restrepo on klassikaline sõnnikumagnet, kellele on helget tulevikku raske prognoosida, küll aga komistab ta koolis õpetajana haltuurat tehes lihtsa töölisklassi tüdruku peale tema klassis, kellel tundub olevat midagi, mida Oscaril juba enam mõnda aega pole – ürgtalent.
“Luuletaja” on kibemagus ja kibedalt koomiline ning eluline film … millest? Äkki uutest võimalustest? Kindlasti. Aga väga nutikalt ja metakommentaarina ka klassiühiskonnast; ja poeesia varjusurmast. Ma usun, et pärast seda filmi tahavad paljud endas vahepeal Excelisse ära kadunud luuletajahinge taas üles leida. Ülihea.
“Luuletaja” linastub 12. novembril kell 18 Tartu Elektriteatris ja 13. novembril kell 17.45 Apollo Kino Solarises.
“Vaadates päikesesse”
Režissöör: Mascha Schilinski
Jah, see on seesama film, mis ingliskeelse pealkirja “Sound of Falling” all tänavu Cannes’is paljude mu hea maitsega sõprade lemmikfilmiks osutus. Ja jäi ka mind kõige kõvemini kummitama, kuigi tuleb igaks juhuks kohe öelda, et see kahe ja poole tunnine unenägu pole kergemate killast vaatamine.
“Vaadates päikesesse” (režissöör Mascha Schilinski) Autor/allikas: Kaader filmist / PÖFF
Kirjutasin pärast esikat nii:
“Langemise heli” on alustuseks vormilt igas plaanis märkimisväärne. Ühesse saksa maamajja on kokku sulatatud neli erinevat ajastut, mida avatakse läbi nende naiskangelaste. Traumad, brutaalne olme, aga ka ilu. Ja elu ning surma pöördumatu ringmäng. Hämmastav on aga see, kuidas autor nende aegade vahel liigub nii, et lihtne on ajateljel suunataju kaotada. Sellist graatsiat pole ammu näinud. Ja kõik ikka näidates ja kujutades, mitte selgitades. Selgitused tuleb vähemalt filmi esimeses pooles ise leida, hiljem tuleb see veidi lihtsamalt – hakkavad tekkima seosed. Ja sisu. Aga millest sisu täpselt räägib, on ka suuresti vaataja teha, sest osutamist endiselt ei toimu. Kujutatakse aja kulgu ja selle paratamatust. Ajas edasi kestvaid tagajärgi. Maamaja läbi kindlasti ka mingit kohamaagiat, millele vahel mõnda vana ehitist vaadates ikka mõtlema jääd.
Erakordne on kaameratöö, mis libiseb mööda tube ja koridore. Erakordne on helidisain, kus tõesti pole vahelduseks lihtsalt heliriba muusikat ja müra täis topitud, vaid helikujundus on väga tugev dramaturgiline instrument. “Langemise heli” on tõeline filmikunst. Sest see on üks viimase aja raskemini ligipääsetavaid kõrge profiiliga arthouse-filme – paljud pööritasid silmi, mõned lahkusid saalist –, aga kes võtab vaevaks püüda sisse minna, saab erilise elamuse.
“Vaadates päikesesse” linastub 11. novembril kell 20.15 kinos Artis ja 13. novembril kell 19 Apollo Kino Taskus.
“Hind Rajabi hääl”
Režissöör: Kaouther Ben Hania
Kuna tegemist on Palestiina-teemalise filmiga, on tänapäeva ühiskonnas karta, et vastavalt oma positsioonile Palestiina-Iisraeli konfliktis, pannakse sellele hindeks kas 10 või 1 juba enne filmi vaatamist ja selle nägemine ei muuda mitte midagi kummaski suunas. Millest on kahju, sest see muudab filmi vaid instrumendiks propagandasõjas.
“Hind Rajabi hääl” (režissöör Kaouther Ben Hania) Autor/allikas: Kaader filmist / PÖFF
Püüaks kuidagi tasakaalukamalt läheneda. Filmikunstiliselt ei ole see tuneesia naislavastaja (tean, et mõne arvates põlastusväärne termin, aga siinkohal tundus oluline ära märkida, et naine) Kaouther Ben Hania parim teos. Ta on ennast varemgi korduvalt tõestanud selliste filmidega nagu “Kaunitar ja koerad”, “Mees, kes müüs maha oma naha” ja “Neli tütart”. Visuaalne välimus on teleteaterlik ja näitlemine kohati kandiline ning film mõjub tihti pigem lavastuse kui linateosena. Lugu räägib Punase Risti vastu võetud hädaabikõnest, kus kuueaastane tüdruk Hind Rajab ütleb, et on jäänud Gazas tule alla ja selgub, et ta on ainsa ellujääjana autos koos oma surnud perekonnaga. Järgneb dramaatiline põnevik sellest, kuidas üritatakse saada vajalik kinnitus kiirabiauto seaduslikuks toimetamiseks abimissioonile.
Filmi teeb eriliseks see, et on kasutatud dokumentaalse materjalina tundide pikkuse, aga katkendliku telefoniühenduse originaalsalvestisi, mille ümber on siis punutud sündmuste taaslavastus. Vahel ka dokk-kaadrid asjaosalistest päästekeskuses. Surma hingus otse tegelikkusest läbi telefonitoru mõjub rängalt ja viib filmikogemuse füüsiliselt kohale. Tugev raputus ja väga raske vaatamine.
“Hind Rajabi hääl” linastub 11. novembril kell 18.30 Apollo Kino Solarises, 12. novembril kell 19 Apollo Kino Taskus ja 14. novembril kell 18.30 kinos Sõprus.
“Kuivanud leht”
Režissöör: Alexandre Koberidze
Teen nüüd midagi harjumatut ja soovitan filmi, mida ma ise veel näinud pole, aga kuna grusiini Alexandre Koberidze eelmine film “Mida me näeme, kui me taevasse vaatame?” oli mu 2021. aasta lemmikfilm, siis võtame selle riski.
“Kuivanud leht” (režissöör Aleksandre Koberidze) Autor/allikas: Kaader filmist / PÖFF
Ega siitki lihtsalt läbi ei libise. Kolme ja poole tunnine uitamisfilm, mis on üles võetud telefoniga? Aga prooviks ikka, sest Koberidze on juba tõestanud, et suudab seda erakordset Iosseliani vaibi oma maanurga filmikunstis edasi kanda. Mina igatahes ei karda, ärge te ka.
Peaosas lavastaja isa David Koberidze mängimas meest, kes hakkab otsima oma kaduma läinud tütart. Muusika on teinud Alexandre vend Giorgi. Vist mu aasta oodatumaid filme. Eks siis vaatame, kas saan julgematelt pärast surmaähvarduse või tabab meid kõiki kirgastumine.
“Kuivanud leht” linastub 15. novembril kell 19.45 kinos Artis ja 23. novembril kell 13.15 kinos Artis.
“2000 meetrit Andrijivkani”
Režissöör: Mstislav Tšernov
“2000 meetrit Andrijivkani” (režissöör Mstyslav Chernov) Autor/allikas: Kaader filmist / PÖFF
Kui nüüd rääkida võitlevast filmikunstist, siis… Oleme ju näinud ukraina dokke tänaseks juba tosinaid, osad räägivad elust lahingtsooni ümber, osad laiemast geopoliitikast, igaüks jutustab oma lugu. Sellist filmi ma aga ilmselt varem näinud ei ole, kus terve film on sisuliselt lahingtegevus – üks operatsioon, Andrijvka küla vabastamine. Filmitegijad lähevad ise lahingrühmaga missioonile kaasa ja on pidevalt keset sündmusi, surmaga silmitsi. Mõju on selline, et tahaks kogu aeg püsti karata, istuda pole võimalik. Adrenaliin on laes, sest meile näidatakse päriselt ka reaalajas inimeste balansseerimist elu ja surma vahel. Iga hetkega võib kõik muutuda.
See on lavastamata tegelikkus, jubedam kui ükski läbimõeldud süžee. Aga autor Mstistlav Tšernov pole ju ka mingi tühjade žestide tegija, vaid selline lahingukeskne lähenemine teenib suuremat eesmärki – viia meile kohale sõjakoledused, hirmsad kaotused, ja kokkuvõttes ka kõige selle mõttetus. Film, mida peab vaatama, et meil Ukrainas toimuv meelest ära ei läheks ja mingi kohaliku tähtsusega jama alla ei mattuks. Läheb aasta parimate hulka.
“2000 meetrit Andrijivkani” linastub 14. novembril kell 21 kinos Sõprus ja 16. novembril 21.30 kinos Sõprus.