• Järgmiseks aastaks on üldhariduskoolide õpetajate teatav palgatõus kokku lepitud, aga sellest ei piisa.
  • Diferentseerimisfond ei jõua pahatihti koolipidajalt koolinigi.
  • Õpetaja töötasu alammäärast kõrgemat töötasu on võimalik teenida süsteemse ülekoormusega.

Põhikooli- ja gümnaasiumiõpetaja kui kõrgharidusega spetsialisti töötasu ja töötingimuste tagasihoidlikust (eufemism taotluslik) konkurentsivõimest on nii palju räägitud, et võib tunduda: kõik on hinge pealt ära kirjutatud ja lisada ei ole enam midagi. Kriitikat tasakaalustavad õnneks kahte tüüpi kirjutajad. Esimesed väidavad, et mõnes Eesti maakonnas (näiteks Valgamaal) pole õpetaja töötasul häda midagi. Nemad ise üldjuhul õpetajaleiba ei maitse, sest teevad edukamat karjääri. Teised juhivad tähelepanu tõsiasjale, et kõrgete ootuste ja nõudmiste ning nendele mittevastavate ressursside kõrval on õpetajatöös ka palju väärtuslikku ja võluvat. Olen isegi viimasesse gruppi kuulunud. Ideoloogiliselt kuulun praegugi – õpilased, kolleegid ja loodus on vapustavalt inspireerivad! Kuigi tunnen, et olukord muutub pigem lootusetumaks kui lootusrikkamaks.

“Õpetaja töötasu planeeritav alammäär jääb Eesti keskmisele prognoositavale töötasule 10% võrra alla.

Järgmiseks aastaks on üldhariduskoolide õpetajate teatav palgatõus kokku lepitud, aga sellest ei piisa. Esiteks seetõttu, et mingisugusest pikast plaanist ei ole taas võimalik rääkida ning „võitlus“ peab paraku jätkuma. Teiseks pole praegune 1820 eurot ega mõne kuu pärast saabuv 1970 eurot reaal- ja loodusteaduste valdkonna (tipp)spetsialistile tööturu perspektiivist konkurentsivõimeline töötasu paremalt ega vasakult vaadates. Kolmandaks põhjusel, et 32–39 õpilasega klassides tähendab eksperimentaalse loodusteaduse õpetaja igapäevatöö kasvanud diferentseerimise, individualiseerimise ja personaliseerimise ootuses ning maailmale eeskujuks oleva hüppamise vaimus paratamatult tasustamata ülekoormust. Iga lugeja jätkab loetelu kogemuspõhiselt.

Põhiarvud paika

Kordame esmalt üle praeguseks teadaolevad kokkulepped. 

Õpetaja töötasu alammäär on praegu 1820 eurot, 2026. aastal 1970 eurot. 

2025. aasta II kvartali keskmine töötasu (mis tahes kvalifikatsiooniga ametikohtade lõikes) oli 2126 eurot, juunikuu keskmine 2213 eurot. 

1820

1970

Õpetaja töötasu sörgib keskmise töötasu järel. Eesti Haridustöötajate Liit on selgelt välja toonud: õpetaja töötasu planeeritav alammäär jääb Eesti keskmisele prognoositavale töötasule 10% võrra alla. Kuskil kaugustes – suurtes kaugustes, väga suurtes kaugustes – kaigub: „Seame eesmärgiks 120% …“, aga üha vaiksemalt. Isegi sellisel väga ebatõenäolisel juhul, kui lubatud diferentseerimisfond jõuab esmalt kooli ja seejärel suisa õpetajani, on võetud eesmärk muutunud nähtamatuks. Aga diferentseerimisfond ei jõua pahatihti koolipidajalt koolinigi. Ja on pidajaid, kes väldivad enda tarviliku panuse andmist ja suunavad koolijuhte võtma õpetajate töötasuks mõeldud fondist osa tugispetsialistide töötasust ja juhtimiskuludest. Avalikud saladused. 

Sügisene reklaamitud 10% visises ka 8,2% + 2% peale.

“Kuskil kaugustes – suurtes kaugustes, väga suurtes kaugustes – kaigub: „Seame eesmärgiks 120% …“, aga üha vaiksemalt.

Eksitavad signaalid ministrilt ehk Läks nagu tavaliselt

Haridus- ja teadusministri Kristina Kallase kiituseks tuleb öelda, et hoolimata tagasihoidlikest saavutustest õpetajate töötasu konkurentsivõime küsimuses on ta suutnud hoida võrdlemisi tugevalt õpetajate liitlase kuvandit. Veel selle aasta kevadel rääkis ta veenvalt – nähtavasti „pika plaani“ tuules – eesmärgist sõlmida pikemaajalisi kokkuleppeid, et tagada õpetajaameti kestlikkus ja atraktiivsus. Näiteks aprilli alguses ütles Kristina Kallas ERR-i vahendusel järgmist: „Meie soov on sõlmida lepe palgatõusu osas ette järgmiseks kaheks aastaks“. Õpetajatele tundus see sõnum väga meeldiv, sest ka meid kurnab pidev võitlus töötasu konkurentsivõime eest. Viimane on aga kahtlemata üks järelkasvu tagamise eeldus.

Tagantjärele on muidugi huvitav mõtiskleda, kes on see „meie“, kellest minister kõneles. Kindlasti mitte valitsus, sest peaministri partei on end selles küsimuses süsteemselt määratlenud veidi üleoleva ja osavõtmatu jõuna. Selgus, et ei olnud seda „meiet“ ega tulnud ka kaheks aastaks kokkulepet. Kui keegi teab teisiti, kirjutagu. Ehk siis jutuks oli see hea küll, tegelikkuses läks kõik aga täpselt nii, nagu on alati läinud. Kahju ainult, et osa õpetajatest (mõõduka skeptilisusega vististi siiski ka mina) seda hanitamist uskuma jäi. Mea culpa! Aga Kristina Kallasele hoiatuseks: „Narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda vastu.“ Kahju, et Eesti õpetaja kannatlikkus aga nähtavasti järgmisedki ninapidi vedamised väärikalt välja kanna(ta)b.

“Kahju, et Eesti õpetaja kannatlikkus nähtavasti järgmisedki ninapidi vedamised väärikalt välja kanna(ta)b.

Kokkuleppe sõlmimise mõte mitmeks aastaks kuulub niisiis samasse kategooriasse mõttega, et „kui aasta lõpuks hariduslepet ei sünni, siis pole ma suutnud oma eesmärki täita ja astun tagasi“. Jätkem siinkohal haridusleppe õnnestumisele või ebaõnnestumisele hinnang andmata. Haridusrahvas on sellega niigi kursis. Ja mõõdukat piinlikkust on ka juba piisavalt tuntud.

Kõrvaltvaataja pilk MATIK-valdkonnast

Jagan lugejaga üht spontaanset kohtumist oma kunagise õpilasega. Olime teineteist nähes rõõmsalt üllatunud, sest viimasest vestlusest oli aastaid möödas. Pärast esmaste viisakuste vahetamist läks jutuajamine kiiresti reaal- ja loodusteaduste valdkonna kestlikkuse temaatikale, mis on mõlema jaoks oluline. Tema kõneles pingutustest, mis tuleb teha nutikate, kompetentsete ja vastutustundlike kolleegide leidmiseks. Mina kirjeldasin olude sunnil, milline on MATIK-õpetajate järelkasvu olukord. 

“Õpetajatele, kes osutavad töötasu mittevastavusele ootuste ja nõudmistega, üritatakse selgitada, et nad on ise kehvad läbirääkijad.

Õpetajat iseloomustab huvi maailmas toimuva vastu, mistõttu uurisin, mis töötasuga tema hakkajaid kolleege värbab. Selgus, et allpool pooleteisekordset õpetaja töötasu ei ole võimalik midagi isegi arutada. Viskasin siis nalja, et ehk oleks ka minul aeg karjääripöördeks – Ida-Virumaa jääb õpetajatööks logistiliselt keeruliseks, aga Harjumaal võiks sellise töötasuga 40-tunnise töönädala puhul juba ühe laua taha tulla küll. Vilistlane oli minu reaktsioonist siiralt üllatunud ning tõdes, kerge muie suunurgas, et oma õpetaja võtaks ta tööle küll: loodusteadusi jagab ning kohusetunnet on ka. Pärast väikest pausi ja mõningast arutelu jõudis ta aga järeldusele, et valdkonna kestlikkuse seisukohast poleks see siiski mõistlik lahendus – kuna insenere läheb vaja ikka rohkem ja mujal ka, olevat mind üldhariduskooli õpetama rohkem tarvis. Pealegi hakkavat tema laps peagi kooliealiseks saama ja kuuldavasti on nende reaalainete õpetajatega üks igavene kriis … Nõnda palju siis minu lootuskiirest hõlpsaks karjääripöördeks.

Õpetajad kehvade läbirääkijatena?

Üks huvitav suundumus on veel. Õpetajatele, kes osutavad töötasu mittevastavusele ootuste ja nõudmistega, üritatakse selgitada, et nad on lihtsalt ise kehvad või suisa saamatud läbirääkijad ega ole koolijuhtidega asjakohaselt nõu pidanud. Niisiis, õpetajatel on võimalus end parun von Münchhauseni kombel ise juustest sikutades mülkast välja tõmmata.

Esseistliku formaadi tingimusis on vist lubatud jagada enda kogemust. Töötan ühes Tallinna koolis 19. aastat. Viimasel ajal koormusega 0,1 – nii kinnitavad palgateatisel kajastatud üldtööaja tunnid. Jälgin tööülesannete asjakohaseks täitmiseks kuluvat aega ning hoolimata oma kogemusest investeerin igas kuus (priitahtlikult) rohkem töötunde, kui tasustatakse. Õpilased väärivad seda, ka ootused endale on pigem kõrged, tase on mitmekesine (tarvilik on koostada nii põhivara toetavat materjali kui pakkuda täiendavat pingutust edasijõudnutele), klassis on 39 õpilast, loodusteaduste süvaõpe jne. Palusin ka koolijuhiga „palgaläbirääkimisi“ ning tõin süsteemselt välja nii pädevused (sh meisterõpetaja kutsetunnistuse), töö tulemuslikkuse objektiivsed ja subjektiivsed näitajad (sh kooli poolt kogutud õpilaste tagasiside, mille järgi rahulolu eri aspektidega oli 90–100%), töö iseloomu jpm. Kokkuvõttes, töötasu selle formaalse 10% tööaja eest, mille täitmiseks kulub rohkem aega, jäi siiski alla 10% 2024. aasta Eesti keskmisest töötasust, 2025. aasta II kvartali keskmisest rääkimata. 

Mõistan, et juhtidel ongi tarvilik panustada eelkõige täiskoormusega töötavatesse õpetajatesse, aga paraku kinnitab see paljude kolleegide väidetut: õpetaja töötasu alammäärast kõrgemat töötasu on võimalik teenida süsteemse ülekoormusega, võttes olulisel määral täiendavaid töökohustusi, mis ei mahu ettenähtud 35 töötunni hulka. Kutsemeisterlikkus on aga seni olnud üldjuhul ebaoluline töötasu mõjutegur. 

“Väljendist „pikk plaan“ on saanud juba päris mitmes õpetajate toas parool.

Elame, näeme, kas rakenduv karjäärimudel positiivsed muutused toob. 

Võimalikud variandid

Millisel viisil edasi?

Pidades silmas nii 1970 euro suurust töötasu alammäära kui prognoositavat Eesti keskmist töötasu, soovin nii Eesti Haridustöötajate Liidule kui kõigile Eesti õpetajatele jätkuvat meelekindlust ja jõulist positsiooni õpetaja töötasu alammäära konkurentsivõime tõstmisel. 

Mis tahes tasandi otsustajatele soovitan vähemalt kaaluda võimalust võtta õpetaja töötasu kujundamisel arvesse tööturu olukorda. Rõhutan veel kord, et 1820 ega 1970 eurot kuus ei too tõenäoliselt kooli MATIK-valdkonna eestvedajat – eriti juhul, kui tema õpperühmad on kaks korda suuremad kui mitmetel teistel kolleegidel. Endise õppealajuhatajana soovitan hinnata kõrgelt kõiki selle valdkonna spetsialiste, kes koolis tööl püsivad. Enamik Eesti koolijuhte teab, kui keeruline on järgmist leida.

Väljendist „pikk plaan“ on saanud juba päris mitmes õpetajate toas parool – kahjuks on see sisuliselt ju sümpaatne fraas ja strateegilise planeerimise tähtsust rõhutav väljend vähemalt hariduspoliitikas ja õpetajate töötasu konkurentsivõime küsimuses kolinud naljanurka. Kahju. Pikka plaani ei ole. „See on minu ihaldatud ideaal, kui väärtustatud õpetaja töötab Eestimaal. Vaid see on väärt nii töötasu kui -rõõmu, kes pidevalt neid kätte võitma peab.“ Iga päev. Töötame ja loome edasi.