Täna algab PÖFF-i lühifilmidele pühendatud alafestival, mille kuues võistlusprogrammis tunnustatakse nii parimaid kodumaiseid lühifilme, rahvusvahelisi lasteanimatsioone kui ka uusi talente nii meilt kui ka mujalt.
Lühifilmidele pühendatud alafestival PÖFF Shorts toimub tänavu üheksandat korda, sel korral jõuab veidi üle nädala jooksul vaatajate ette 275 linateost, neist 28 on kodumaised lühifilmid, millest pea pooled jõuavad vaatajate ette esmakordselt. Muuhulgas tulevad festivalil oma uute filmidega välja Manfred Vainokivi, Maria Reinup, Elizabeth Kužovnik ja Teresa Juksaar. Festivali juhi Mari Liis Keevallik kinnitas, et kuigi täispikkade filmide kõrvalt välja paistmine on katsumus, siis pakuvad lühifilmikassetid varieeruvust.
“Häid filme, mida tahaks näidata, on palju, aga nad peavad ka koos töötama. Sel aastal esitati meile kokku üle 5500 lühifilmi. Kui hakata kõiki järjest vaatama, siis on rohkem kui kaks kuud järjest vaatamist. Meie põhiline müügiargument on see, et ühe piletiga saad ühe filmi asemel näha kuni kümme lühifilmi ja kui suure filmiga võib juhtuda see, et võib-olla see ei meeldi, siis kui seal on filme mitmeid, siis üks kindlasti meeldib,” ütles PÖFF Shorts festivali juht Mari Liis Keevallik.
Enamik kodumaised lühifilmid on koondatud rahvuslikku võistlusprogrammi, ainsa Eesti lühifilmina jõudis aga rahvusvaheliste lühifilmide konkurentsi Itaalia päritolu, aga aastaid Eestis elanud ja töötanud Silvia Lorenzi lühifilm “Numbrituba”, kes joonistab veerand tunniga lahti kollaaži ühest tunnihotellist, sealsete inimeste lootustest, unistustest ja muredest. Filmis astuvad üles Elina Reinold, Kaspar Velberg ja Karl Laumets.
Lorenzi sõnul sai film alguse aastaid tagasi kirjutatud lühijutust, stsenaariumiks vormus see mõni aasta tagasi.
“Mul oli sel ajal silmarõõm, kes elas Pariisis. Me kohtusime motellis, mis oli Milano rongijaama lähedal ja hakkasime mõtlema, mis inimesed seal motellis veel on. Osa neist elasid seal, mõned lihtsalt reisisid. Kui ma ta rongijaama viisin, läksin koju ja kirjutasin selle lühijutu. See on väga isiklik lugu, sest kui ma hakkasin kirjutama seda stsenaariumit, siis mu parim sõber tegi enesetapu, see oli minu jaoks väga suur šokk. Ma olin üks viimaseid inimesi, kes teda nägi,” ütles režissöör Silvia Lorenzi.