Ühed näevad neis värsket ja jõulist hingamist Eesti pop-folgis, teised tajuvad SADU kui midagi liiga valmis ja turundatut, justkui kontseptsiooni, mitte bändi.
Peaaegu kohe hakati rääkima sellest, et nendest õhkub kodumaises muusikas harva esinevat – või suisa enneolematut – girlpower’it.
Fakt on aga see: kõik nende kontserdid olid välja müüdud juba enne, kui album ilmus. On suur hulk inimesi, kellele nad lähevad päriselt korda. Nende sõnum puudutab ja liigutab. Öeldakse: „Appi, see olen ju mina!“, „See lugu on täpselt minust!“ Nad haaravad ja köidavad – juba esimese kuulamise järel. Enamgi veel – neid juba armastatakse.
Mind huvitab nende fenomen. Ja takkatippu, mõned nende lood kuuluvad mu selleaastaste eesti lemmiklaulude hulka.
Mis on see jõud, mis paneb kolme muusikut – Sandra Sillamaad, Sofia-Liis Liivi ja Frederik Küütsi – tegema muusikat, mis on korraga ürgne ja moodsalt selge, haavatav ja teadlik? Ja kuidas see kõik sünnib?
Oled juba tellija? Logi sisse