Iseasi, et õiget asja annab samuti veidi kehvasti teha. See, et iga tegevus planeeritavas matmispaigas tekitab nii selle kõrval kui ka veidi kaugemal elavates inimestes ärevust, oli juba suvel selge. Esimesed vitsad sai ministeerium kehvakese ja lohakalt korraldatud kommunikatsiooni eest ka kätte.
Praegu ei tehta midagi küll otseselt salaja, ent lõpuni rahule jääda ei saa, sest suhtlus inimestega, keda see tegevus otseselt mõjutab, peaks käima ikka võimalikult personaalselt. Pressiteate väljasaatmine on enesestmõistetav, see ei vääri eraldi märkimistki. Ei tohiks aga tükki küljest võtta ka asjasse puutuvatele inimestele kirja saatmine ja nendega kohtumine. Igaühele eraldi ei pea ju, müts näpus, ukse taha minema, piisab ka rahvakoosolekust, kus murelikud inimesed saavad esitada küsimusi ning loodetavasti kõigile küsimustele ka ammendava vastuse.