Toomas Vaimanni teadustöö keskendub elektrimasinate arendamisele, ühendades kaks suunda: tootmise kihtlisandustehnoloogia (3D-printimine) abil ning masinate seisundiseire ja diagnostika.
Esimese suuna eesmärk on murda traditsiooniliste tootmismeetodite piiranguid. Tema eestvedamisel uuritakse metallilise 3D-printimise kasutamist elektrimasinate komponentide tootmisel, et luua geomeetriliselt paindlikumaid detaile, integreeritud jahutussüsteeme ja keerulisi topoloogiaid. Teine suund keskendub ennustavale hooldusele, mis võimaldab näiteks avamere- tuuleparkides rikkeid tuvastada.
Vaimann kuulub oma alamavalkonnas maailma 2% enim tsiteeritud teadlaste hulka. Teda tunnustati 2022. aastal (kollektiivi liikmena) Eesti Vabariigi teaduspreemiaga tehnikateaduste alal. Vaimann on alates 2021. aastast ENTA liige ja alates 2023. aastast selle president.
Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?
Minu elu tipphetked on olnud üsna tasakaalus töö ja eraelu vahel – võib-olla ongi just see tasakaal ise üks olulisemaid saavutusi. Kuigi peab mainima, et see tasakaalu saavutamine vajab omajagu tööd ja mitte alati ei kipu see väga hästi välja kukkuma.
Teadustöös on tipphetk see, kui mõni idee, mis tundus pikka aega liiga keeruline või liiga riskantne, lõpuks töötab. Näiteks kui meie uurimisrühmas valmisid esimesed kihtlisandustehnoloogial toodetud ehk 3D-prinditud elektrimasinad, mis ajapikku kollektiivile ka riigi teaduspreemia tõi. Suutsime nii endale kui teistele tõestada, et see on võimalik. Või kui mõni doktorant kaitseb edukalt oma töö. Need on hetked, mil näed oma töö ja meeskonna pikaajalise panuse tegelikku mõju.
Teisalt on tipphetked ka täiesti teistsugused – laste saavutused, perega puhkused, enda trennid ja võistlused, enese proovilepanek. Need on need hetked, mis meenutavad, et töö ei defineeri inimest tervikuna. Ma arvan, et ilma nende tasakaalustavate kogemusteta poleks ka teadustöös võimalik toimetada ja stressiolukordades hakkama saada.
Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?
Kui piirangud puuduksid, looksin Eestis ühtse, tugeva teadusliku ja tehnoloogilise keskuse, mis ühendaks tootva ja töötleva tööstuse ning energiasüsteemide ringmajanduse ahela – alates materjalidest ja tootmisest kuni diagnostika ja taaskasutuseni. Täna on meie teadmised killustunud eri instituutide ja valdkondade vahel. Kui need jõud ühendada, oleks Eestil potentsiaal olla Euroopas eeskujuks nii tootmis- kui energiatehnoloogiate kestlikkuse ja töökindluse valdkonnas.
Maailmas räägitakse praegu väga palju tehisintellektist – vahel lausa nii palju, et see varjutab küsimuse, millele tehisaru tegelikult vastab. Samas räägitakse liiga vähe füüsikast, põhjuslikkusest ja sellest, mis toimub nn mustade kastide sees. Kui me unustame, kuidas asjad päriselt töötavad, muutume lihtsalt mustrite tõlgendajateks, mitte teadmise loojateks.
Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud alusartikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?
See on üks keerukas teaduseetiline olukord. Ma arvan, et esimene samm on alati aus ja konfidentsiaalne vestlus kolleegiga – ilma avaliku hukkamõistuta, aga täieliku selgusega. Kui viga on teadlikult varjatud, siis on see teadlik valik, mis kahjustab kogu teaduse usaldusväärsust. Sellisel juhul ei saa vaikus olla lahendus, sest teadus elab läbipaistvusest.
Ma lähtuksin sellest, et olulisim on teaduse kui institutsiooni usaldusväärsus. Avalikustamine tuleks teha väärikalt ja faktiliselt, mitte karistuslikult ja tühistades. Teadusliku tõe varjamine oleks pikaajaliselt palju kahjulikum kui valusa tõe väljaütlemine.
Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?
Ma usun, et akadeemik ei saa olla ainult teadlaste teadlane. 21. sajandi teadus on lahutamatult seotud ühiskonnaga – mitte ainult rahastuse mõttes, vaid ka väärtusloome mõttes. Kui meie töö ei jõua ühiskonda ja praktikasse, jääb ta poolikuks. Samas on oluline vahe teaduspõhisel selgitamisel ja pelgal arvamusel.
Arvamusliidriks muutub teadlane siis, kui ta hakkab autoriteedina rääkima teemadel, kus tal enam pole erialast alust või kogemust, vaid ainult isiklik seisukoht. Minu arvates peaks vähemalt kolmandik teadlase energiast olema suunatud ühiskonnaga suhtlemisele – olgu see hariduse, populariseerimise või teadusnõustamise kaudu. See ei vähenda teaduse kvaliteeti, vaid tugevdab selle tähendust.
Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?
Tiitel ise ei muudaks palju – pigem kinnitaks see, et senine töö on olnud mõtestatud ja nähtud pingutus on kandnud vilja. Koos tiitliga kasvab aga vastutus – olla mitte ainult oma valdkonna esindaja, vaid ka nooremate teadlaste ja kogu teadusmaastiku eestkõneleja. Tegelikult olen juba praegu pidanud oluliseks neid samu rolle: noorteadlaste toetamine, teaduse ja ühiskonna silla ehitamine, teaduspoliitika mõtestamine.
Olen olnud Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige aastast 2021 ja 2023. aastast ka president. Seega on need rollid ja kohustused vägagi tuttavad. Sellest lähtuvalt arvan, et akadeemiku tiitel ei tooks niivõrd uusi kohustusi, vaid pigem süvendaks olemasolevat vastutust. See tähendaks võimalust teha sama asja, aga suuremale auditooriumile ja ehk ka veidi laiemal platvormil.