Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikukandidaadiks tehisaru valdkonnas esitati sel aastal Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi andmeteaduse õppetooli tehisintellekti professor Meelis Kull (45).
Meelis Kulli uurimistöö keskendub usaldusväärse tehisaru alustele. Tema eesmärk on luua meetodeid, mis teevad otsustajale nähtavaks, millal tehisaru süsteemi vastus on põhjendatult kindel ja millal tuleks toimida ettevaatusega.
Kulli peamine uurimissuund on ennustuste kalibreerimine, mis viib mudeli tõenäosusliku väljundi statistikaliselt kooskõlla tegeliku maailma sagedustega. Ta on arendanud välja rahvusvaheliselt tunnustatud kalibreerimismeetodid, näiteks beeta-kalibreerimise ja Dirichlet’-kalibreerimise. Nii aitab Kulli teadustöö luua masinõppel põhinevat usaldusväärset tehisaru riskitundlike rakenduste jaoks. Ta on ka Euroopa tehisintellekti tippteaduse võrgustiku ELLIS liige.
Meelis Kulli on tunnustatud Euroopa masinõppe konverentsil (ECML PKDD) 2014 parima artikli auhinnaga ja Euroopa tehisintellekti konverentsil (ECAI) 2024 väljapaistva artikli auhinnaga. Aastatel 2024-2025 oli ta Teaduste Akadeemia tehisintellekti uurija-professor.
Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?
Elu kõige olulisemad tipphetked on olnud seotud perega, aga tööalaselt on olnud samuti õnne kogeda paljusid erilisi hetki. Eks mida rohkem vaeva on nähtud, seda võimsamad on olnud ka tipphetked, mil töö vilja kannab.
Uute ideede teke, uuest nähtusest või mõistest arusaamine, uuel moel keerulise mõiste lihtsalt seletamine, aga ka väline tunnustus – kõigi puhul on võimsaid positiivseid hetki. Lisaks on õpetamine ja juhendamine toonud põnevaid väljakutseid ning rõõmu teiste inimeste edusammudest. Tipphetkede saavutamiseks on vaja olnud teha palju tööd, aga kahtlemata on olnud ka õnne.
Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?
Leian, et Eesti ettevõtetel ja riigisektoril on praegu liiga keeruline saada nõu teadlastelt. Kõigepealt on raske välja mõelda, milliselt teadlaselt konkreetse küsimuse korral nõu küsima minna. See võib käia läbi ülikoolide ettevõtlussuhete osakondade, mis on küll tublid ja tegusad, kuid väiksema probleemi puhul tekib igast vahendajast täiendav ajakulu, mis võib muuta küsimise liiga tülikaks.
Samuti on probleem teadlaste ebapiisav motiveeritus sellistele küsimustele vastamisel. Tänased tehisintellektitehnoloogiad suudavad aidata kõigepealt iga küsimuse piisavalt täpseks sõnastada ning seejärel sobivatele teadlastele suunata. Küsija võib saada hea vastuse ja teadlane võimaliku tulevase koostööpartneri. Igale Eesti ettevõttele võiks võimaldada mingis mahus tasuta küsimusi teadlastele. Samas on vaja head süsteemi ja sobivaid motivaatoreid. Usun, et nii küsijate kui vastajate poolt on piisav huvi olemas.
Edasi lähen küsimuse juurde, millest tehisintellekti valdkonna teadlased maailmas liiga palju või liiga vähe räägivad. Leian, et liiga vähe räägitakse sisukalt erinevatest tulevikustsenaariumitest. Liiga paljud tehisintellekti teadlased on arvamuslikult kas kinni ühes tulevikustsenaariumis või ei pea tulevikust mõtlemist piisavalt oluliseks. Ega selle valdkonna teadlased polegi tuleviku-uuringute spetsialistid. Siiski praegusel tehisaru ajastul on vaja, et iga tehisintellektiteadlane mõtleks rohkem tulevikustsenaariumitest, riskidest ja võimalustest.
Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud alusartikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?
Kui on avastatud kriitiline viga, mille ilmsikstulek muudab artikli põhijäreldusi, tuleb see muidugi avalikuks teha, et valedest järeldustest ei sünniks tulevikus veel suuremat kahju. Asjaolude väljaselgitamisel ilmneb tüüpiliselt, et viga on siiski tehtud teadmatusest, lohakusest või hoolimatusest. Selliseid vigu juhtub paraku palju, eriti just nõrgemates teadusajakirjades. Teadlikku kriitiliste vigade varjamist juhtub õnneks harva, kuid selle toimumisel võib teaduskarjäär lõppeda ning mainekahju saab ka valdkond tervikuna.
Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?
Iga teadlase töö on ühiskonna teenimine ning ka teistele teadlastele suunatud tekstid on tegelikult kirjutatud ühiskonna hüvanguks. Samas on muidugi selge, et teadusest sünnib tõeline kasu alles siis, kui see leiab rakendust ka väljaspool teadust, näiteks uute tehnoloogiatena, uute töömeetoditena või uute mõtteviisidena.
Akadeemikute töö peab aitama tagada, et ühiskond tervikuna mõistaks teaduse olulisust ning oskaks teadustulemusi Eestis rakendada. Selleks on vaja akadeemikute avatud suhtlust kogu ühiskonna suunal. Ühiskondlikus arutelus peab akadeemik jääma truuks tõenduspõhisele teadmisele, kuid vajadusel julgema esitama ka oma arvamust, seejuures teadmist ja arvamust selgelt eristades.
Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?
Tähtis pole mitte tiitel, vaid võimalus teha tööd, mis väärtustab teaduse ja ühiskonna ühtset tervikut. Eesti tehisintellekti tippkeskuse juhina olen ühiskondliku nähtavuse suunas juba töötanud. Akadeemikuna oleks aga võimalus kaasa rääkida veel rohkemates olulistes aruteludes, mis võivad positiivselt mõjutada Eesti tulevikku.