Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikukandidaadiks tehnikateaduste valdkonnas esitati sel aastal Eesti Maaülikooli põllumajandustehnika professor Jüri Olt (76).
Jüri Oldi teadustöö keskmes on tootmistehnika ja põllumajanduslik masinaehitus. Ta algatas Eesti Maaülikoolis teise põlvkonna vedelate biokütuste uurimise, keskendudes biomassi eeltöötlusele ja biokütuste mõjule sisepõlemismootorites.
Oldi praegune põhisuund on valdkondadeülene agrorobootika, mis kasvas välja tema loodud ahtalehise mustika masinviljelustehnoloogiast. Tema töörühm arendab täppisviljeluseks mobiilseid robotsüsteeme.
Olt on 44 patendi autor või kaasautor; tema arenduste hulka kuuluvad näiteks robotväetur, selle autonoomne akuvahetusjaam, mustika- ja kanepikoristi ning mitmed juurviljade töötlusseadmed.
Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?
Rõõmu teevad alati need hetked, kui õnnestub mingi töös olnud oluline probleem elegantselt lahendada, olgu sellel siis teoreetiline või praktiline väljund. Mõne probleemi lahendamine võtab rohkem, teine vähem aega ja ressurssi, aga kõik lahendatud asjad on armsad ja selliseid hetki on olnud palju ning kindlasti kogen neid veel. Olen oma taustalt insener, aga insener teatavasti on looja, tehniliste asjade looja. Inseneri paelub ikka millegi uue loomine ja kui see õnnestub ehk uus lahendus toimib ja toob inimestele kasu, siis on see puhas rõõm.
Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?
Tänapäeval on teadus ja tehnika sedavõrd arenenud, et mis tahes asi on lahendatav kui raha ja bürokraatia poleks probleem. Näiteks asja – mingit olulist ja nõutud tehnilist vahendit – on võimalik valmistada nii, et see on purunematu ehk ei lähe kunagi katki, isegi mitte lõhkudes. Ainult küsimus on selles, et see võib osutuda nii kalliks, et selle realiseerimine muutub võimatuks. Seetõttu tuleb toote arendamisel alati arvestada sellega, et toode täidaks nõutud ootusi, oleks piisava vastupidavusega ning oleks tarbijale mõistliku hinnaga ehk turul realiseeritav.
Ühte unistuste asja, mida tingimata tahaks lahendada, ei oskagi nimetada. Lahendamist vajavaid probleeme ja teemasid on jätkuvalt palju ja neid tuleb ajas aina juurde. See protsess on lõputu. Huvitav on see, et nii probleemid kui ka lahendamist vajavad teemad muutuvad ajas. Võib juhtuda, et see mis täna on populaarne ja huvitav, ei pruugi aja möödudes seda enam olla.
Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?
Sellisest juhtumist pole ma õnneks kuulnud, aga see pole ka välistatud. Olenemata sellest, kas viga on sattunud artiklisse teadlikult või teadmatult, peaks esimene asi olema ikka rääkida kolleegiga, eesmärgiga juhtida tema tähelepanu eksimusele. Inimene on ju ekslik, ikka võib juhtuda, kuigi minu arvates on see uskumatu lugu.
Sellel küsimusel on siiski mitu tahku. Kui ilmub artikkel kriitilise veaga, nagu küsimus on püstitatud, siis pole artiklit menetlenud ajakirja toimetaja poolt valitud retsensendid artikli arvustamiseks olnud tasemel. Toimetaja ise on olnud ebakompetentne. Tulemuseks on praak. Ning teiseks, kui selline vigane artikkel saab palju tsiteeringuid, siis pole tsiteerijad tasemel ja ei valda teemat piisavalt. See oleks nii või teisiti katastroof. Järelikult lasub vastutus antud olukorras ka teistel peale kiusliku “eksinu”.
Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõpuks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?
Mõlemad suunad ja ootused on olulised ehk pühendumine nii kolleegidele kui ka ühiskonnale. Teisest küsimusest ma ei saa aru. Arvan, et teadlasest võib saada arvamusliider, aga lihtsast arvamusliidrist teadlast saada ei pruugi. Tihe koostöö kolleegidega on ka panustamine ühiskonda, sest teadust ei tehta ainult uudishimust, vaid teadust tehes lahendatakse enamasti ka ühiskondlikult olulisi probleeme ja kasvatatakse järelkasvu. Selles osas olen ma alandlik, kui oled saanud ühiskonnalt võimaluse teha huvitavat tööd, siis tuleb ka tagasi anda.
Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?
Seda, kui palju kaasneb akadeemiku tiitliga kohustusi, ma ei tea. Kaasnevate kohustustega pole ma veel kursis, aga kui need tekivad, siis olen ma neid valmis täitma. Tuleb tunnistada, et akadeemiku tiitel oleks suur tunnustus nii minu kui ka mu töörühma inimeste teadus- ja arendustööle. Arvan, et akadeemiku tiitli saamine aitaks kaasa minu arendatava valdkonna nähtavuse suurendamisele ühiskonnas laiemalt, eriti noorte hulgas.