Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikukandidaadiks sotsioloogia valdkonnas esitati sel aastal Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi võrdleva sotsioloogia sihtrahastusega professor Marge Unt (50).
Marge Undi teadustöö analüüsib elutee eri etappe võrdlevas perspektiivis, keskendudes noorte üleminekule täiskasvanuikka, emaduslõivule tööturul ja hiliskarjääri dünaamikatele. Unt uurib, kuidas institutsioonid ja struktuursed tegurid kujundavad inimeste elu- ja töötrajektoore ning avab kumuleeruva ebavõrdsuse mehhanisme.
Ta on juhtinud mitmeid suuri rahvusvahelisi teadusprojekte, näiteks Horisont 2020 projekti EXCEPT, mis uuris noorte sotsiaalset tõrjutust Euroopas. Selle projekti tulemused andsid sisendi Euroopa Liidu noortestrateegia kujundamisse . Samuti on Unt nõustanud poliitikakujundajaid Eestis ja välismaal.
Alates 2024. aastast on ta teadusajakirja “Studies of Transition States and Societies” peatoimetaja.
Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?
Õnnehetki olen kogenud erinevates elu valdkondades. Sageli seostuvad need tähendusrikaste suhetega, nii kodus kui ka tööl. Kui oleme perega koos ja naerame, siis minu jaoks see ongi tipphetk.
Minu teadustöö on pigem teekond, protsess. Mulle väga meeldib planeerida teadusprojekte, sellest oluline osa on unistamine. Üheks tipphetkeks oli ka suuremahulise teadusprojekti juhtimine kaheksa riigi teadlastega. Seal saimegi rahvusvahelise uurimisrühmaga väljapakutu teoks teha. Uurisime töötuse ja ebakindla töö tagajärgi noorte heaolule, tervisele, kodust väljakolimisele ning majanduslikke tagajärgi nii lühikeses kui ka pikas vaates.
Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?
Tänases maailmas ja hariduselus on üks suur teema tehisintellekt ja TI-hüpe. Selle taustal on enam tagaplaanile jäänud eestikeelsele haridusele üleminek. Kui selline võimalus oleks, suunaksin täna palju enam ressurssi just eestikeelsele haridusele üleminekule.
Praegu oodatakse, et koolid suudavad teha kahte asja samal ajal – õpetada aineid ja eesti keelt. Just neil, kes on vanemates klassides ja enne õppinud vene keeles, on suur oht, et nad ei saa reaalselt aru, millest räägivad õpetajad. See ei ole algkool, kus palju aimatav kehakeelest. Kuidas õpetada raku ehitust neile, kes alles õpivad esimese sõnu eesti keeles ja vahetunnis ei kuule eesti keelt?
Nii õpilased kui ka õpetajad vajavad selles protsessis tugevat lisatoetust materjalide ja kursuste näol. Nad vajavad ka palgalisa ja psühholoogilist tuge, et meil ei tekiks eestikeelsele haridusele üleminekuga n-ö kadunud põlvkonda, kes ei saa ei haridust ega eesti keelt selgeks.
Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud alusartikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?
Teaduses on tavapärane eelnevast lähtumine: juba ilmunud analüüse korratakse ja täiendatakse. Püütakse teha paremini. Eks teema on keerukam, kui tegemist on tahtliku eksitamisega. Esmalt tuleb anda inimesele endale sõna – ei saa kolleegi ootamatult avalikult rünnata. Samas on selline olukord lubamatu ja (maha) vaikida ei saa.
Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?
Teaduste Akadeemia põhikirja järgi on akadeemiku ülesanne oma loova töö kaudu edendada teadust, tehnoloogiat ja kultuuri, osaleda Eesti teadus- ja arengusuundade kujundamises, haritlaste ettevalmistamises janõustada riiki erialaküsimustes. Nii et kindlasti on akadeemiku kohus olla näoga ühiskonna poole.
Küsimuses kumab läbi suhtumine, et akadeemikute töö ei loo tulu, vaid on kulu. Vaadates Teaduste Akadeemia liikmeid, on nad kõik oma valdkondades teerajajad, kellele järgmised saavad toetuda. Sellega tekibki ühiskonnas uus väärtus.
Teadlasest saab lihtsalt arvamusliider, kui ta on valmis sõna võtma ja arvamust avaldama ka oma uurimisvaldkonnast väljaspool. See on põhjendamatu ootus, et ühe valdkonna spetsialistid oleksid kõneisikud kõigis valdkondades. Intelligentse inimese arvamusel ja teadustööl põhineval teadmisel on siiski oluline vahe.
Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?
Teaduste Akadeemia nominatsioonile esitatakse neid inimesi, kes juba täidavad akadeemikutele püstitatud ülesandeid. Minu jaoks oleks akadeemiku tiitel kahtlemata suur tunnustus. Olen olnud sotsiaalteadlasena tihedalt seotud Euroopa Liidu tasandi poliitikakujundamise protsessidega. Akadeemiku tiitel kohustaks senisest veelgi enam Eesti ühiskonna kujundamisse panustama.