Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikukandidaadiks kliinilise meditsiiini valdkonnas esitati sel aastal Tartu Ülikooli närvikliiniku juhataja ja neuroloogia professor Pille Taba (64).
Pille Taba teadustöö keskendub neurodegeneratiivsetele haigustele, eriti Parkinsoni tõvele. Ta on Eesti teadusmaastikule toonud vananemisega seotud ajuhaiguste uurimise ja asutanud vastava teadusrühma. Tabauurimistöö tegeleb Parkinsoni tõve epidemioloogia, molekulaarsete markerite, kliinilise käsitluse ja elukvaliteedi küsimustega.
Viimastel aastatel on Taba uuendusliku suunana otsinud varajasi diagnostilisi ja prognostilisi biomarkereid ning rakendanud diagnostikas masinõpet ja robootikat. Kliinilises praktikas on ta kasutusele toonud mitmeid uuenduslikke ravimeetodeid, näiteks düstoonia ravi botulismitoksiiniga ning Parkinsoni tõve pumbaravi.
Taba on rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert ja aktiivne mitmetes erialaorganisatsioonides, sh Rahvusvahelises Parkinsoni ja Liigutushäirete Seltsis.
Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?
Mõeldes oma elu tipphetkedele, on neid olnud tõesti nii tööga seotud kui ka juhtunud vaatamata sellele: ühelt poolt arstiks saamine, kraadikaitsmine, erialaseltsi juhiks valimine Eestis ja rahvusvahelises kogukonnas, doktorantide kraadikaitsmised (mantlipärijad on olemas!); ja samal ajal laste sünd, nende kasvamine ja oma teele suundumine – mis on viinud meid ka ühistele tööradadele, (tütar biostatistik, teine tütar arst, minia geneetik), ja muidugi lapselapsed, kellel on nii isiklike kui ka töiste valikute tegemine alles ees.
Kõige selle taustaks muusika.
Jah, saan öelda, et õnnelik elu – olen saanud, mida soovinud, kuigi sel teel on muidugi olnud ka pingelisi hetki.
Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?
Selleks tähtsaks asjaks, millele teadus tugineb, on teadusinimesed ja nende arengud: noorte neuroloogide, neuroteadlaste ja baasteadlaste koolitamine, meeskonnamudelite täiendamine, sh kliiniliste ekspertide, biostatistikute, teaduskoordinaatorite ja laborispetsialistidega.
Ajuhaiguste uurimisteemade suhtes leian, et ägedate haiguste õigustatud prioriteedi kõrvale on tähelepanu alla vaja rohkem tõsta ka kroonilised haigused, mis on pikaajaline koormus ja vaev nii patsiendile, tema lähedastele kui ka ühiskonnale. Nende haiguste puhul on vajalikud elukaareülesed pikaajalised terviseuuringud (nn longituud- ehk pikilõikeuuringud), mis küll kestavad kauem ja on ressursimahukamad kui mõneaastased grandiprojektid, aga väga olulised rahvatervise aspektist.
Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?
Alustaksin kolleegist endast, et uurida vea ja selle varjamise tagamaid. Edasi tuleb kaks teemat: (1) kas võimalik on konkreetne uurimustöö/ eksperiment läbi viia ilma süsteemse veata, (arvata võib, et kriitiline viga tähendab metoodilist viga uuringutegevuste läbiviimisel); (2) eriala-kogukonna teavitamine veast samas teadusajakirjas – läbi Erratum-publikatsiooni.
Vigade avalik tunnistamine ja korduva uurimuse läbiviimine võiks usaldust valdkonna vastu taastada ja hoida. Olen siiski arvamusel, et teadlikult varjatud vigadega töö publitseerimine on väga harv nähtus, pigem tulenevad teadusvead metoodilisest kogenematusest.
Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?
Kliiniline eriala annab rakendusliku väljundi võimaluse meditsiinipraktikasse ja sellega ühendab neid kahte poolt, teaduskolleege ja ühiskonda. Teadustulemuse kaug-eesmärk on teadustutulemuseni jõudmise järgselt selle rakendamine patsiendikäsitlusse.
Seega, akadeemiline panus võimaldab anda panuse ühiskonnale. Täiendav siht on järgmise põlvkonna teadlaste ja klinitsistide kasvatamine. Paralleelselt tuleb arvamusliider olla nagunii.
Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?
Lisaks suurele isiklikule tunnustusele tähendaks akadeemiku tiitel mulle eriala ja Ülikooli esiletõstmist laiemalt nii Eestis kui ka rahvusvahelises eriala-kogukonnas, aga samuti kohustust olla rohkem avalikkuses, teemadeks teadustulemuste kajastamine, erialadevaheline ja rahvusvaheline teaduskoostöö, kliinilise teaduse rakendamine meditsiinilisse praktikasse.