Priit Vahteri uurimistöö keskendub innovatsiooniuuringutele, rahvusvahelisele teadmussiirdele ja tootlikkuse teguritele. Ta uurib ökonomeetrilise modelleerimise kaudu, mis põhjustab tippettevõtete ja mahajääjate vahelist tootlikkuslõhet.
Vahteri tööst järeldub, et tootlikkuse kasv nõuab erinevate tegurite koostoimet – näiteks tehnoloogilise innovatsiooni mõju tõstab oluliselt samaaegne organisatsiooniline uuendustegevus. Ta on näidanud ka ebaõnnestunud innovatsiooniprojektidest tulenevaid õppimisefekte.
Viimastel aastatel on Vahter uurinud, kuidas ettevõtete innovatsioonitegevus mõjutab palgaebavõrdsust. Tema uuringud näitavad, et innovaatilisemates, tootlikumates ja väliskapitaliga ettevõtetes on meeste-naiste palgalõhe suurem. Vahteri töid on avaldatud valdkonna tippajakirjades, sealhulgas neli korda ajakirjas Research Policy.
Aastal 2025 tunnustati teda Eesti Teaduste Akadeemia Mihhail Bronšteini nimelise majandusteaduste preemiaga.
Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?
Minu elu tipphetkeks on minu enda jaoks kindlasti poja Karli sünd. Samuti nähtavasti ka need hetked, kui ta küsib midagi põnevat teemade kohta, millele vastamisega ma ise jänni jään ja millele vastuse otsimine silmaringi avardab. Näiteks hetkel tulenevalt tema huviringist küsimused, nagu mis tüüpi täht on Päike või mis värvi on galaktikad?
Tööga seotud tipphetkedeks pean neid hetki, kui lähedased kaasautorid või juhendatavad tudengid diskussiooni käigus silmanähtavalt millestki teadustööga seonduvast vaimustuvad. Need võivad olla hetked, kui leiame uue põneva idee järgmiseks teadusartikliks või lahenduse-selguse mingile esmapilgul raskena näinud probleemile. Millestki vaimustunud ja loominguõhinas olevat inimest on suur rõõm näha, eriti kui sul endal on seejuures olnud mingi väike roll. On tähtis, et tööst ja tegemistest oleks rõõmu. On suurepärane, kui leidub piisavalt selliseid hetki ja kolleege, kellega neid hetki jagada.
Üheks tagantjärgi tunnetatuna tipphetkeks oli ka periood noore, doktorantuuri alles hiljuti lõpetanud teadlasena, kui töötasin Birminghami Ülikoolis. Tagantjärele sellele ajale mõeldes hindan seda luksust, kui on pikaajaliselt võimalik kõik tööpäevad hommikust hilise õhtuni teadustööle ja teadustöödega seotud diskussioonidele valdkonna mõningate parimate teadlastega pühendada. Rõõmu on ka kolleegide poolsest isiklikust tunnustusest, mis on tähtsam kui erinevad autasud või tiitlid.
Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, siis mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite?
Sel juhul tuleks rohkem investeerida meie valdkonna inimestesse: majandusteaduse valdkonna õppejõudude ja teadlaste järelkasvu, sealhulgas eriti tulevikus eesti keeles õpetavasse järelkasvu. Ka Eesti Pangal ja ministeeriumitel on püsiv tugev vajadus tulevikus kõrgtasemel matemaatilise majandusteaduse rõhuasetusega analüütikute järgmiste põlvkondade järele.
Kui rahastus ei oleks probleem, siis võiks ka Eestisse suunatult värvata neid USA teadlasi, keda ohustab USA-s praegune teadusvaenulik poliitika – kärped ja poliitiline sekkumine nende töösse.
Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?
Innovatsiooni valdkonna uuringute puhul on üks tendents keskenduda näitajatele, mida on lihtsam mõõta ja mille kohta on olemas palju andmeid, selle asemel, et püüda paremini mõista ja mõõta seda, mis on oluline, kuid mida on raskem hinnata. Siia alla kuulub ka ettevõtete organisatsioonilise innovatsiooni parema mõistmise vajadus. Samuti on vajadus erinevate innovatsioonitegevuste ja töötajate eri tüüpi oskuste koostoimeefektide (sünergia) parema mõistmise ja modelleerimise järele.
Vajadust on lisaks empiiriliste uurimistööde tegijatele ka nende järele, kes arendaks teoreetilisi mudeleid. Senisest tasuks rohkem uurida ka näiteks majandusajaloo ja ka Eesti majandusmõtte ajalooga seotud teemasid.
Uurijad keskenduvad tihti oma töös eriti just hetkel väga aktuaalsetele tehnoloogilistele muutustele. Sellel on loomulikult olulisi plusse. Kuid võrreldes väga laialt uuritud ja uuritava infotehnoloogia mõjudega on ka mõningaid 20. sajandi võtmetehnoloogiate leviku mõjusid, mida tasuks püüda rohkem analüüsida.
Üks näide: üllatavalt vähe on uuritud merekonteineritel põhineva transpordisüsteemi leviku mõjusid meie lähiajaloos. Samas oli see üks 20. sajandi äärmiselt olulisi innovatsioone, mis muutis ja mõjutas maailma väliskaubandust väga suures ulatuses.
Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?
Teaduseetikat ja teadustöö hea tava rikkumisi tuleb võtta väga tõsiselt. Vaikimine ei ole antud näites kirjeldatud juhul loomulikult mingi variant. Ülikoolidel on paigas teadustööd puudutavat head tava määratlevad alusdokumendid, millest antud juhul lähtuda, pannes paika ka selle, kuidas peab hea tava tõsise rikkumise kahtluse korral õiglane menetlus välja nägema. Tõe avalikuks tulemine on loomulikult ka valdkonna enda arengu huvides.
Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõpuks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?
Teadustöö ongi oma olemuselt eelkõige suunatud ühiskonnale. Teadlasest arvamusliider peab suutma selgelt eristada teaduslikku fakti oma isiklikust arvamusest ja hoiakutest. Eestis on usaldus teadlaskonna vastu üldiselt päris kõrge ning see on ühiskonna kui terviku jaoks suur väärtus.
Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?
See, et kolleegid esitasid mu Eesti Teaduste Akadeemia akadeemiku kandidaadiks, on suur tunnustus mulle ja ka minu lähematele kaastöötajatele. Akadeemikuks saamine tähendab kaht olulist asja – ühelt poolt annaks see indu teaduse piiride edasiseks nihutamiseks ning samas ka laiemat kõlapinda teadmiste rakendamiseks ühiskonna hüvanguks.
Mulle teadlasena annaks see roll juurde rohkem läbikäimist teiste valdkondade tippteadlastega ja laiendaks seeläbi võimalusi distsipliinide vaheliseks teadusalaseks koostööks. Uued eriti põnevad ideed ja lahendused tekivad ju tihti just valdkondade kohtumispunktides.