Soome sõna sisu tähendab meelekindlust ja sisemist jõudu, valmisolekut teha ka raskeid otsuseid, et saavutada midagi, mis tundub peaaegu võimatu. Just sellist sisu on näidanud Soome peaministri Petteri Orpo juhitud parempoolne valitsus, kes on asunud riigi rahandust korrastama. Nad on kärpinud kulusid, vähendanud toetusi ja öelnud ausalt välja, et heaoluühiskonda saab säilitada vaid siis, kui kulud mahuvad majanduse võimekusse.
Eestis on pilt vastupidine. Meie valitsus kasvatab kulusid kiiremini kui tulusid ja põhjendab eelarve defitsiiti kaitsekulude kasvuga, jättes mainimata, et veel rohkem suurenevad kulud kõigele muule.
Kaitsekulud kasvavad järgmisel aastal 844 miljoni euro võrra, kuid riigi muud kulud 927 miljoni euro võrra. Pensionitõus lisab 210 miljonit eurot, riigitöötajate palgatõus 117 miljonit eurot ja tulumaksuküüru kaotamine viib eelarvest umbes 600 miljonit eurot. Selle tagajärjel kasvab riigivõlg 1,7 miljardi euro võrra ja ulatub 25,9 protsendini SKP-st.
Soomes käivad asjad hoopis teistmoodi. Orpo valitsus on juba otsustanud ligi kümne miljardi euro ulatuses kulusid kärpida ja valmistub järgmisel valimisperioodil vähendama veel kuni 18 miljardit. Lisaks kärbitakse järgmisel paaril aastal ettevõtlustoetusi 160 miljoni euro võrra ja elamuehituse intressitoetusi 365 miljoni võrra. Arengukoostöö ja teaduse rahastust vähendatakse samuti. Need on rasked, kuid vältimatud sammud, mis annavad tulevikus riigile kindlama jalgealuse.
Eesti valitsus käitub vastupidi, elab üle jõu ja teeb laenust igapäevakulude maksmise vahendi. Kui me nii jätkame, kasvab riigivõlg nelja aastaga 9,7 miljardilt eurolt 17,5 miljardini ja intressimaksed ligi poole miljardi euroni aastas. See on raha, mis ei loo midagi uut, vaid lihtsalt kaob. Sama palju kulub meil praegu teadusele või omavalitsuste toetustele õpetajate palkadeks. Kui intressimakseid tuleb maksta samas mahus, on midagi väga valesti.
Siit jõuamegi pealkirjas esitatud küsimuseni, et kuidas Soome suudab, aga Eesti ei suuda. See ei ole retooriline karjatus, et oh, kuidas küll, vaid täitsa praktiline: kuidas? Kuidas suudab Soome valitsus riigi rahandust korrastada ka kaitsekulude suurendamise kõrvalt? Kuidas on võimalik, et Eesti valitsus seda ei suuda? See pole pealegi mingi hiljuti tekkinud juhuslik erinevus kahe kultuuriliselt lähedase rahva vahel, vaid juba aastate tagant alanud ja iga järgmise eelarvega laiemaks kärisev lõhe.
Vastus on üsna lihtne, ehkki ebameeldiv. Asi on nimelt selles, et Eesti riigitüüri juures pole riigimehi. Pole inimesi, kes julgeksid astuda ebapopulaarseid samme, oleksid valmis Eesti inimeste huvides riskima enda poliitilise populaarsusega.
Reformierakonna juhitud valitsused, mis on teadlikult enne valimisi koostanud üle kulutavaid ja sügava eelarvemiinusega hääleostu riigieelarveid, on käitunud täpselt vastupidi. Nii osteti hääli riigieelarve järsu kulutuste tõusuga enne 2023. aasta riigikogu valimisi, millele järgnes maksutõusude laviin Eesti inimestele.
Ajaloo suurimat eelarvedefitsiiti ja sellest johtuvat riigivõla kiiret kasvu tutvustati meile äsja enne kohalikke valimisi 2026. aasta riigieelarvega ning juba järgmisel aastal näeme kõike seda taas lahti rulluvat 2027. aasta riigieelarves, kus eelarvekulud kasvavad enne riigikogu valimisi kui pärmi peal ning ülikalliste valimislubaduste täitmiseks pole ühtegi takistust. Ka raha pole takistus, kuna enda valimislubaduste elluviimiseks võtab Reformierakond lihtsalt uut riigilaenu.
Sellise suhtumisega valitsedes jäämegi raskeid kärpeotsuseid edasi lükkama, ehkki iga aastaga lähevad need muudkui valusamaks, tagajärjed rängemaks. Mida sügavamale kraavi vanker vajub, seda raskem on sealt jälle tee peale tagasi ronida.
Valitsusel on viimane aeg tunnistada, et majanduslik reaalsus ei luba enam riigil kõike korraga lubada. Praegu pole aeg tõsta kõigi riigipalgaliste palku ega kasvatada haldusaparaati. Need palgatõusud tehakse laenurahaga ja iga selline otsus muudab Eesti inimesi vaesemaks.
Parempoolsed on pidevalt rõhutanud, et riigi kulud peavad mahtuma majanduse võimekusse. Kui seda piiri ületatakse, tuleb kulusid kärpida, mitte makse tõsta.
“Oluline on aga, et madalamad maksud elavdavad tarbimist ja sedakaudu ettevõtlust, meelitavad investoreid ja toovad riiki raha juurde.”
Lahendus on kolmes lihtsas, aga sisulises otsuses. Langetame makse: tulumaks 18 protsenti, käibemaks 20 protsenti, tühistame automaksu. See otsus võib tunduda kontraproduktiivne, viib see ju maksutulude vähenemiseni. Oluline on aga, et madalamad maksud elavdavad tarbimist ja sedakaudu ettevõtlust, meelitavad investoreid ja toovad riiki raha juurde. See tähendab, et maksulangetuse järel võime paradoksaalselt oodata hoopis maksutulude suurenemist.
Toon selle illustreerimiseks läbikukkunud automaksu näite, millega kutsuti esile krahh Eesti automüügi turul. Samal ajal kui teistes Balti riikides kasvas uute autode müük 40 protsenti, on Eestis uute autode müük langenud kaks korda võrreldes mullusega ning riigil jääb saamata umbes sada miljonit eurot käibemaksu. Reformierakonna käpardlikult kehtestatud automaks pole toonud ka mootorsõidukite registreerimistasu laekumisi oodatud mahus, septembri lõpuks oli laekunud kõigest 48,9 miljonit eurot ning nüüdseks on automaksu seadusse tehtud hulganisti muudatusi ja erandeid.
Meenutuseks, et automaksu väljatöötamisel ootas rahandusministeerium 2025. aasta automaksu registreerimistasu laekumiseks 137 miljonit eurot, kuid suveks oli selge, et see summa kokku ei tule ja majandusprognoosis vähendati laekuva tasu hinnangut 90 miljonile eurole. Ei tule kokku ka see, kuna Reformierakond kukutas põhjendamatu automaksu ja teiste maksutõusudega kokku nii Eesti autoturu kui ka tarbijate kindluse.
Maksude langetamisest ei piisa, tuleb ka kulusid kärpida. Peatame sotsiaalkulude indekseerimise ja vähendame valitsemiskulusid. See on selge mõjuga liigutus, sest kui riik ise enam inflatsioonile kütust peale ei kalla, enda kulusid ei paisuta, siis vaibub hinnatõus ka erasektoris.
Lõpetame laenuralli. Laenu võib võtta vaid investeeringuteks, mitte jooksvate kulude katteks. Ilmselt igaüks, kes on kunagi pere eelarvet koostanud, mõistab, et kiirlaenu toel restoranis söömine pole õige tegu.
Need kolm sammu näitaksid, et ka Eesti poliitikutel on sisu. Julgust öelda välja, et riigi rahandust ei saa parandada rasvaste lubaduste ja üha suuremate laenudega, vaid ainult vastutustundlike otsustega. Meil on aeg võtta eeskuju Soomest ja teha sama, mida nemad juba tegid ja teevad, tuua riigi rahandus tagasi reaalsusesse.