“Tahtsin väga endale õde või venda ja suur oli minu rõõm, kui ma sain endale 11-aastasena õe Hellika, kes õpib EMTA-s laulmist. Lapsepõlves veetsime palju aega vanaema ja vanaisa juures, kõik pühapäevaõhtud, kui ema ja isa olid segakoor Hilaro proovis,” meenutas näitleja Lauli Koppelmaa, kellel endal on kolm last.
Tütar Lydia on viieaastane ja kaksikud Felix ja Agnes pooleteistaastased.
Lauli ema Silja Otsar sõnas, et kui ta saaks teha ühe asja oma elus teisiti, siis oleks ta oma esimese lapse Lauliga tahtnud rohkem kodus olla. “Panin ta lasteaeda, kui ta oli pooleteistaastane, aga mulle meeldis väga töö, mida ma tegin ja teen siiamaani, olen koolis muusikaõpetaja.”
Laval olemine on Silja sõnul kogu nende perele väga loomulik olnud. “7. klassis hakkas Laulil see jutt, et tahab näitlejaks saada. Oma lähedase kohta, keda sa väga hästi tunned, on väga raske aru saada, kas ta sobib näitlejaks või mitte. Oma laps on ikka lava peal kõige armsam, aga seda ei saa tõsiselt võtta,” meenutas Silja.
Ei saanud esimesel katsel laste muusikakooli sisse
Silja sõnul olid tema vanemad äärmiselt töökad ja kõige olulisem oli, et kõik oleks kenasti õpitud. “Vitsa olen vist saanud, aga mille eest, ei mäleta.”
Lapsest peale tahtis Silja arstiks saada, kuigi kogu tema pere tegeles isa eeskujul muusikaga. “Keskkooli läksin ka meditsiini eriklassi. Kui me haiglas ja polikliinikus praktikal olime, sain aru, et see mulle väga ei sobi, sest mul hakkas halb, kui kellelegi süsti tehti. Isegi hambaarsti juures palun alati nuuskpiirituse valmis panna, viimati minetasin verd andes ära,” meenutas Silja, miks see unistus luhtus.
Esimesel korral ei saanud Silja laste muusikakooli sisse. “Väga raske laulu võtsin ja ega ma korralikult viisi ka ei pidanud, aga mu isa ei jätnud jonni ja järgmisel aastal sain sisse.”
Silja on võrukeelse laulu- ja rahvapeo “Uma pido” looja, mis sai alguse 2008. aastal ja on siiamaani selle peoga seotud.
Väärt nõuanne: “Ärge unustage, et lapsevanemad on ka inimesed.”
Lauli sündimist ja kasvamist meenutades ütles Silja, et lugesid abikaasaga Benjamin Spocki lastekasvatusraamatut “Teie laps” ja leidsid sealt väga tähtsa lause, mis aitas last kasvatades. “Ärge unustage, lapsevanemad on ka inimesed.””
“Hellika puhul ma nimetan end abivanemaks, ja ma olen tänulik, et sain selle kogemuse, nägin juba täiesti adekvaatses eas, mis on beebi kasvatamine,” meenutas Lauli, kes on enda sõnul keskmisest tundlikum ja emotsionaalsem inimene.
“Alles täna hommikul ütles mu tütar mulle: “Emme, ära reageeri kogu aeg, mulle ei meeldi, et sa kogu aeg reageerid.” Ma arvan, et see on tugevalt tulnud mu emalt,” tõdes Lauli.
Koolis käis Laul matemaatika olümpiaadidel ja nuputamisvõistlustel. “Oma näitlejatöös ei saa ma seda absoluutselt kasutada. Kui minu klassiõed, kellega me koos olümpiaadidel käisime ja kes on nüüd geoloogid, keemikud, arstid, oma doktoritöödest räägivad, siis mina räägin, et käin laval ja laulan ja tantsin,” muheles Lauli, kes õppis gümnaasiumis matemaatika ja füüsika eriklassis.
“Mul oli arvamus, et reaalklassis on kõik intelligentsed õpilased ja tahtsin olla osa neist, aga ma olen kogu aeg olnud ka humanitaarhuvidega.”
Kodus ei räägitud hingelistel teemadel
Lapsepõlves ja noorpõlves on mingi valu Lauli sõnul seotud sellega, et tal ei olnud põhikoolis väga lähedasi sõpru. “Ei leidnud oma klassiõdedega mõttekaaslust. Kui üks mu unistus, saada õde või vend, täitus, siis mu järgmine unistus oli leida endale parim sõber, aga õnneks see kõik muutus, kui ma läksin Tartusse Miina Härma gümnaasiumisse,” meenutas Lauli.
Lapsena tahtis Lauli kogu aeg olla vanemate inimeste seltskonnas, sest ta tundis, et sai lastelt haiget. “Lapsed olid julmad. Ma ei räägi koolikiusamisest, pigem tüdrukute omavaheliste suhete kehtestamisest. Tüdrukud salvavad.”
Seda ei mõistnud Lauli toona ega mõista ka praegu, miks tüdrukud peavad selle läbi tegema. “Tahaksin oma tütreid selle eest kaitsta, aga samas saan aru, et see tuleb ikkagi läbi teha,” tõdes ta.
Emaga Lauli omal ajal selliseid teemasid ei jaganud. “Mu õde on palju lahtisem ja räägib emaga rohkem sellistel teemadel.”
Silja tõdes, et ka temal ei olnud oma emaga hingelistel teemadel ega naiseks olemisest mingisuguseid vestlusi. “Ma ei oskagi neil teemadel rääkida. Meie peres pole tunnetest räägitud. Kui sa ise pole seda läbi teinud, siis sa ei mõista seda.”
On olnud rajalt maas
Esimese lapsega ei olnud Laulil mingeid probleeme, Lydia oli ideaalne laps. Kaksikutega oli kõik teisiti. “Maht oli järsku nii suur, see võtab inimese rajalt ära. Ma ei tundnud rõõmu, ei tundnud midagi, kogu aeg oli halb olla, nutsin, elasin end abikaasa peale välja, kõik väljendus emotsioonides. Kui inimene ei maga aasta aega normaalselt, siis loomulikult see mõjutab inimest.”
Lauli sõnul on tal ümberringi väga tugev tugistruktuur, aga nad on lihtsalt kolme tunni kaugusel.
Kui kaksikud hakkasid sündima, kolis Lauli pere Viljandist Tallinnasse ämma juurde, kes maadles samal ajal vähiga ja vajas hoolitsemist. “Kui on mitu perenaist majas, siis on ikka natuke keeruline,” lisas ta.
Lauli abikaasa on lavastaja Karl Koppelmaa, kellega ta tutvus lavakunstikoolis ja kolmandal kursusel hakkasid nad käima. “Olen oma parima sõbra leidnud.”
“Kui Hellika oli aastane ja ema karjus meie peale, ma ei saanud aru, miks,” jagas Lauli mälupilti lapsepõlvest, mis hiljem ise emaks saades end meelde on tuletanud.
“Ma tundsin, et mina ei taha oma emotsioone niimoodi laste peal välja elada. Aga kui ma sain kaksikud, siis sain aru, et see ongi emale keeruline olukord – hakkama saada iseenda ja oma emotsioonidega. Kui ma enne olin hinnanguline oma ema suhtes, siis ma enam ei ole. Ma ei suuda oma last säästa kõikidest lapsepõlvetraumadest. Ta korjab need kuskilt ikka külge. Ja kui ma ühe korra kärgatan ja see on tema lapsepõlvetrauma, siis ma ütleks, et see on juba päris hästi ikkagi.”
“Mul oli väga ilus lapsepõlv,” lisas Lauli. “Mul ka,” täiendas Silja.