“Olivia ja nähtamatu maavärin”
Režissöör: Irene Iborra Rizo
Euroopa täispika animatsioonist ei tea suurem osa Eesti publikust mitte midagi, sest kui need ka meie kinodesse jõuavad, siis eestikeelse dublaažiga, mis lõikab enamik täiskasvanud vaatajad automaatselt ära. Hea näide on hiljuti levist läbi jooksnud Tšehhi lavastaja Kristina Dufkova “Suurelt elades”, mis esilinastus Annecy’s ja oli nomineeritud Euroopa filmiauhinnale. Meie filmiajakirjanduses see mingit tähelepanu ei pälvinud, suuresti ilmselt dublaažil tõttu – tõsi, tegu pole ka erilise meistriteosega –, ent faktina on see märgiline. Ehk tasuks panna vahele mõned originaalkeelsed seansid?
Ei saa öelda, et ka PÖFF sellest patust puhas oleks, sest ka nemad toovad publiku ette mitmeid anima-aasta tippe, kuid noorematele vaatajatele mõeldes vaid pealelugemisega. Õnneks on mõned erandid, üks neist Katalaani fookusprogrammi raames Just Filmi kavasse jõudnud “Olivia ja nähtamatu maavärin”, samuti Annecy’s esilinastunud ning Euroopa filmiauhindade lühinimekirja jõudnud linateos, mida saab näha originaalkeeles. Põhjus, miks antud juhul ei ole peale loetud, peitub ilmselt selles, et pisemate kinokülastajate jaoks võib filmi tume foon isegi veidi kõhedana mõjuda.
“Olivia ja nähtamatu maavärin” Autor/allikas: Kaader filmist
Konteksti seadmiseks võib Irene Iborra Rizo animatsiooni kõrvale tuua näiteks “Coraline’i”, Spike Jonze’i “Where the Wild Things Are’i” või isegi “Alice imedemaal”, mis kõik tegelevad sama teemaga: kui reaalsus muutub liiga keeruliseks, võib alati põgeneda väljamõeldud maailma. Antud juhul sellest küll suuremat abi ei ole, sest ühe üksikema ja tema kahe lapse sotsiaalne staatus mureneb päev-päevalt ning tuluke tunneli lõpus muutub üha tuhmimaks. Võimalik, et tegu on ka ühe kõige kriipivalt tõetruuma pildiga depressiooni laastavast mõjust.
Napilt üle tunni kestev linalugu suudab tegeleda korraga paljude erinevate teemadega, aga ei mõju kordagi pealiskaudsena. Räägitakse ühiskonna äärealadele surutud kogukondadest, endast nõrgemate toetamisest, kollektiivsest jõust ning isegi sellest, et lapsed ei ole tegelikult mingid juhmakad, mida vahel kiputakse arvama. Tegelased on sümpaatsed, neile on lihtne kaasa elada, samas ei langeta kordagi ka klišeede võrku, vaid stsenaarium on pidevalt kahe jalaga maa peal. Rohkem selliseid animatsioone meie kinodesse!
“Olivia ja nähtamatu maavärin” linastub 12. novembril kell 13.30 Apollo Kino Plazas.
“Vulkaani varjus”
Režissöör: Gianfranco Rosi
Kaks tundi itaallaste eneseimetlust. Kas on üldse vaja midagi tingimata rohkem öelda? Dokumentalist Gianfranco Rosi värske dokfilm, mis võitis Veneetsia filmifestivalil ka žürii eripreemia, kõlab paberil väga huvitavalt – kompassi nõel asetatakse Vesuuvi tippu ja hakatakse siis vaatama, kas ja kuidas on vaikselt podisev katel ümbritsevat eluolu aastasadade jooksul mõjutanud. Enamvähem sellise hüpoteesiga on Rosi tuhisenud läbi Napoli tänavate, käinud maa-alustes käikudes, muuseumide tagatubades, kiirabi kõnekeskuses ning filminud tõepoolest linna seest- ja väljaspoolt, alt ja ülevalt. Kas sellest moodustub kokk ka film? Selles ma päris kindel ei ole.
Vaataja peab pea kahetunnise ekraaniaja jooksul sellest vaatlevast pildireast ise filmi üles leidma, sest Rosi meile erilist niidiotsa kätte ei anna. Ta jääb mustvalge pildikeelega arutult ilulema, maalilised kaadrid, mille tähendusväli avaneb esimese kahe sekundiga, jäävad meie silme ette loksuma minutiteks ning kui esimesel mõnekümnel minutil võime selles idüllis mediteerida, siis peagi jääb nii silmale kui ajule sellest stimulatsioonist väheks. Film ei taba hetkekski mingit rütmi, mis on ühe toimiva vaatleva doki aluseks, kõik seisab paigal ning keskne motiiv – nagu eestikeelne pealkirigi ütleb, vulkaani vari – ununeb ühel hetkel sootuks.
“Vulkaani varjus” Autor/allikas: Kaader filmist
Ma ei väida, et siit pole mitte midagi kaasa võtta, humoorikaid hetki tõepoolest leidub – võtame näiteks mehe, kes helistab pidevalt hädaabinumbrile, et küsida kellaaega –, kuid saalisistujale on raske ära põhjendada, miks peab seda kõike vaatama kaks tundi järjest. Nägin ka vist seansilt lahkujate rekordit: pooltühjast Artise saalist läks enne lõppu ära umbes pool publikust. Ise õõtsusin lihtsalt suurema osa ajast kuskil une ja ärkveloleku vahealas. Äkki peaks teinekord ikkagi toimetaja sedalaadi filmi juurde kaasama? Sama loo saanuks vabalt ära rääkida 60 minutiga ning sellisel kujul vääriks see materjal ka kordades rohkem tähelepanu.
Seega tänavuse festivali kõige suurem hoiatus seni, aga mis ma niisama ikka hoiatan, annan kõrvale kohe ka soovituse: las need itaallased unelevad seal omaette, minge parem vaatama meie oma vaatleva doki meistri Vladimir Loginovi uut ööelufilmi. Ta kasutab samu võtteid – sealgi näeb 112 kõnekeskuses toimuvat –, ka visuaalselt on need filmid üksteisele üsna sarnased, kuid “Ööäär” on kordades tugevam töö.
“Vulkaani varjus” linastub 12. novembril kell 17.30 Apollo Kino Plazas ja 22. novembril kell 15.15 Apollo Kino Plazas.
“Rendipere”
Režissöör: Hikari
Ma pingutasin kõigest väest, et “Rendipere” mulle korda läheks, aga… tulutult. Siin-seal on seda nimetatud aasta parimaks ning suurima südamega komöödiaks ja mõistan igati, millest need vaatajad räägivad: Jaapani ja USA filmikunsti kokteilina on tegu tõesti mõnusalt lobeda meelelahutusega, kus saab naerda ja nutta, moraalsed küsimused on erksates neoonvärvides välja joonistatud ning selle kõige keskel seisab oma karjääri parimas vormis Brendan Fraser, kelle tagasituleku üle peame küll ainult rõõmu tundma. Kahjuks mõjub see tervik liiga konstrueerituna, otsekui oleks tehisaru pannud kokku üdini funktsionaalse ning veatu kassahiti.
Ärge nüüd arvake, et ma läheks alati Hollywoodi popkornikinole roosade prillidega peale ja arvaks, et seal taga peitub meeletu sügavus, kuid režissöör Hikari Netflixile toodetud “Beef” oli tõeline tipptase, mis sai selle kultuuride segamisega veenvalt hakkama, pannes kokku karakterdraama ja absurdi, žanrikino motiivid ning arthouse’i vormimängud. Praegusel juhul aga ei paista siit ühelgi hetkel välja autorit, värvitoonid on häirivalt kirkad, otsekui vaataks kahetunnist telereklaami, karakterid on modelleeritud tasapindseteks ning ATH-ajastule kohaselt hüpatakse ühe teema juurest teiseni nüristava kiirusega.
“Rendipere” Autor/allikas: Kaader filmist
“Rendipere” on sümptomaatiline näide sellest, mida hakkame ilmselt lähiajal üha rohkem nägema: nooremate vaatajate jaoks on Aasia kultuur üha olulisem, anime-auditoorium kasvab pidevalt ning sellest faktist üritab kasu lõigata ka Ameerika kinotööstus. Praegusel juhul saame aga kiirnuudlid, kus paki peale on kirjutatud mõni jaapanikeelse sõna, kuid seest vaatab teravate maitsete asemel vastu lääne publikule sobivalt üsna lahja puljong. Siin on potentsiaali, samast stsenaariumist saaks ilma USA nivelleeriva jõuta ilmselt korraliku linaloo, hetkel on see lihtsalt lihtsakoeline esimene samm Jaapani kino poole. Aga oma väärtust on ilmselt sellelgi?
“Rendipere” linastub 12. novembril kell 20.15 Apollo Kino Solarises ja 23. novembril kell 15.15 Apollo Kino Solarises.
“Numbrituba”
Režissöör: Silvia Lorenzi
Kui üsna kollektiivselt on tänavuse Eesti filmiaasta üheks tipuks tituleeritud Tõnis Pilli “Fränk”, siis õnneks ei väsi ka teised noored tegijad üllatamast. Itaalia juurtega, aga aastaid siinmail õppinud ja töötanud Silvia Lorenzi võttis ette oma aastate taguse lühijutu ja vormis sellest stsenaariumi, mis teeb silmad ette paljudele tänavustele kodumaistele täispikkadele filmidele. Eriti märkimisväärne on tegelikult sild eelmisena mainitud “Rendiperega”, sest kui hiideelarvega kassahitt kõmmutas põhiliselt Aasia kultuuri klišeede suunas, siis Lorenzi pöörab pilgu sealse autorikino poole ning leiab koos operaator Fideelia Regina Randmäega selle kultuuride-miksi puhul täpselt õige tasakaalu.
Esmapilgul võib ehk isegi tunduda, et “Numbrituba” on lihtsakoeline koopia Hong Kongi kinolegendi Wong Kar-wai stiilist, kuid erinevalt kümnetest teistest, kes on sama kokteili üritanud varem kokku segada, on Lorenzi puhul vorm selgelt ka loo teenistuses. Ta ei lähe lihtsalt oma lemmikult vaba käega asju üle võtma, vaid teab täpselt, mida tal on enda nägemuse teostamiseks vaja. Ta on kõik küsimused, mis vaatajal ekraani ees tekkida võivad, ise juba kümme korda eri nurga alt lahti muukinud ja midagi ei ole jäetud juhuse hooleks: kõik karakterid on täpselt paika joonitud, kuid mitte kuidagi raamivalt ega nämmutavalt, vaid ta on suutnud ka näitlejate puhul saavutada sellise fokusseerituse, et ühest kaugusesse suunatud pilgust tabame hetkega kõiki neid sügavaid muresid ning piirituid unistusi, mis sealt vastu vaatavad.
“Numbrituba” Autor/allikas: Kaader filmist
Lorenzi ei ürita selle veerandtunni jooksul meile kordagi tingimata mingit lugu rääkida, pigem piilub ta läbi lukuaugu korraks lihtsalt erinevate inimeste eludesse. Märk tugevast ja läbitunnetatud stsenaariumist on see, et nendest sähvatavatest pildikestest tuleb justkui muuseas mosaiik kokku, need veidi räämas hotellis peatuvad inimesed ei ole seal mitte juhuslikult, vaid hakkame lõpuks siiralt uskuma, et see öö, mille jooksul kogu tegevus toimub, ongi kuidagi tähenduslik, suurem ja erilisem kui kõik teised ööd enne ja pärast seda.
“Numbrituba” teab, millisel hetkel tuleb asjad ütlemata jätta ning oskab paotada ust just piisavalt palju, et vaataja peas hakkavad iseenesest jooksma ka need lood, mida ekraanil kordagi lahti ei räägita. Nii tugevaid lühifilme tehakse Eestis harva ning loodan väga, et ka pärast PÖFF-i on seda võimalik laiemal publikul näha.
“Numbrituba” linastub 14. novembril kell 18.00 kinos Artis.