Kaimanisaared on riik, kus ekspankurid käivad golfi mängimas ja riigi maksueeliseid nautimas. Juhuslikult on riiki registreeritud ka hulganisti riskifonde.
Föderaalreserv teatas oktoobri keskel, et nende arvestuste kohaselt omavad Kaimanisaartele registreeritud institutsioonid 1,8 triljoni dollari väärtuses USA riigivõlakirju. Neli korda rohkem, kui varasemalt arvati.
Võrdluseks – kogu USA riigivõlg ulatub 37 triljoni dollarini. Kogu maailmamajanduse ühe aasta kogumaht on umbes 110 triljonit.
Mõistmaks selle summa mastaapi – Kaimanisaarte aastane sisemajanduse koguprodukt (SKP) on veidi enam kui 7 miljardit dollarit. Kui panna numbrid üksikisiku perspektiivi, oleks see sama hea, kui 25 000 euro suuruse aastase sissetulekuga inimene omaks 6,8 miljoni euro väärtuses võlakirju (250 korda rohkem, kui on tema aastane sissetulek).
Sellised absurdsed numbrid aitavad näha, kuivõrd ulatuslikuks on muutunud USA riigivõla püramiidi toetamise meetmed. Loomulikult ei osta USA võlga Kaimanisaarte valitsus või keskpank ise. Seda teevad saareriigis registreeritud globaalsed riskifondid.
Riskifondid on ostmas 10–100-kordse võimendusega sadade miljardite dollarite eest USA riigivõlakirju. Teisest otsast müüvad fondid omakorda edasi futuure.
Sisuliselt kasutatakse skeemi
Osta võlakiri praegu + müü sama võlakirja futuuri = teeni nende hinnavahe pealt raha (kui kõik hästi läheb). Lisaks kasuta selleks tohutut võimendust, mis võimaldab osta võlakirju triljonite dollarite väärtuses.
Probleem selle skeemiga seisneb selles, et riskifondid ostavad lühiajaliste laenude eest pikaajalisi varasid (pikaajalised võlakirjad). Kui intressimäärad peaksid järsult tõusma ja võlakirjade hind kiiresti kukkuma, väheneb järsult võimenduse tagatiseks oleva alusvara väärtus. See sunnib riskifonde neid võlakirju müüma, mis viib nende hinnad veelgi madalamale. Kuna summad ulatuvad triljonitesse, võib tekkida niinimetatud likviidsusspiraal, mis leviks üle kogu finantssüsteemi ja sealt ka reaalmajandusse. Likviidsusspiraal on olukord, kus mingi vara hinnalangus tekitab müügilaine ja see omakorda süvendab hinnalangust.
BIS: olukord on sarnane 2008. aasta finantskriisi tekitanud kinnisvaraturuga
Rahvusvaheliste Arvelduste Pank (BIS), mida nimetatakse ka keskpankade keskpangaks, võrdles oma aastaraportis võlakirjaturul toimuvat 2008. aasta finantskriisi sütitanud kinnisvaralaenudega:
„Suure finantskriisi (GFC) näol oli peamiselt tegemist pangandussektori kriisiga, mille keskmes olid kinnisvara laenuturud. Nüüd on keskmeks riigivõlakirjade turud, kus erinevad varahaldurid tegutsevad võtmetähtsusega vahendajatena. Selle tõttu on täna peamiseks riskiks likviidsuskriis riigivõlakirjade turgudel.“
„Riskifondidest on saanud peamised tsüklilise likviidsuse pakkujad riigivõlakirjade turul. Tihtipeale kasutavad nad kõrge võimendusega kauplemisstrateegiaid. Kuna riigivõlakirju kasutatakse uute võlakirjade ostmiseks võetavate laenude tagatisena, on need laenu- ja derivatiivide turu ebasoodsate šokkide osas eriti haavatavad. See haavatavus on ajas kasvanud, sest laenutingimusi on järjest lõdvendatud. Turul nägime stressi juba nii 2020. aasta märtsis kui ka 2025. aasta aprillis.“
Mis täpsemalt toimub?
Kuna USA valitsus kulutab igal aastal umbes kaks triljonit dollarit rohkem, kui laekub maksutuludena, tuleb neil puudujääv raha laenata. Selleks emiteeritakse riigivõlakirju.
Neid riigivõlakirju ei osta mitte ainult pensionifondid või välismaised keskpangad (näiteks ka Eesti Pank), kes maksavad võlakirja eest kogu summa enda kontolt USA valitsusele.
Suure osa nendest võlakirjadest ostavad riskifondid ja muud investeerimisfondid. Nemad aga ei kasuta omaenda raha. Selle asemel kasutatakse võimendust. Raha laenatakse lühiajaliselt laenuturult (repo-turg). Tavaliselt laenatakse raha vaid üheks-kaheks päevaks. Kui laen tagasi makstud, võetakse uus.
Uute laenude tagatisena kasutatakse aga neidsamu riigivõlakirju. See võimaldab investeerida 10–100 korda suurema summa, kui fondidel endal tegelikult olemas on. Nii on võimalik näiteks 10 000 dollari suuruse omafinantseeringuga osta miljoni dollari eest võlakirju.
Miks triljonid dollarid?
Aga miks seda üldse tehakse? Siinkohal tuleb mängu niinimetatud basis trade, millega teenitakse turu hetke- ja tulevikuhindade vahelt kasumit.
Esiteks ostab riskifond võimendust kasutades turult USA riigivõlakirju (nagu eelnevalt kirjeldasin). Samaaegselt müüakse vastava võlakirja futuuri (tulevikutehing).
Futuuride hinnad (näiteks järgmise kuu futuur) on hetkehinnast tavaliselt kõrgemal. Futuuri tähtaja saabudes hinnad aga reeglina ühtlustuvad. Selle liikumise pealt riskifondid hõlptulu teenivadki. Seda muidugi seniks, kuni kehtivad „tavapärase turuolukorra“ mängureeglid.
Tavapärases turuolukorras on futuuride hinnad alusvara hetkehinnast kõrgemad. Põhjus on selles, et kui sõlmite lepingu millegi ostmiseks tulevikus, siis ei pea raha kohe ära maksma ja vahendeid saab senikaua kasutada muudel eesmärkidel. Olgu selleks laenamine või mõne muu vara ostmine. Teisisõnu, raha saab samal ajal teenida mujal tootlust. Kõik toimib aga vaid seni, kuni kestab tavapärane turuolukord.
Kas väikesest saareriigist võiks alguse saada järgmine finantskriis, mille keskmes saab olema USA võlakirjaturg? Kui riskifondidid hakkavad võimendatud panustega tehingutelt suuri kaotusi saama, võib doominoefekt destabiliseerida kogu riigivõlakirjaturgu. Just riigivõlakirjade turg on aga praeguse rahasüsteemi vundamendiks. Hoian lugejaid arengutega kursis.