Mõttekoja Eurointelligence’i juht Wolfgang Münchau selgitab UnHerdis, kuidas Euroopa Liit näeb sihikindlalt vaeva iseenda tühistamise ja majandusliku ning vaimse nõtruse nimel. 

Kõige sisuks on suhtumine ja talent (attitude and aptitude). Majandusajaloolane Joel Mokyr, kes on üks tänavuse aasta Nobeli majanduspreemia saajatest, kirjutab 2016. aastal ilmunud raamatus “Kasvu kultuur”: “Tehnoloogilise edenemise ja sellest tulenevate majanduslike saavutuste ajendid olid suhtumine ja talent.”   

Suhtumine ja talent selgitavad, mis Ameerika Ühendriigid ja Hiina Rahvavabariik on 21. sajandi ainsad üliriigid. Samuti põhjendavad need kaks omadust, mis läks valesti Euroopaga. Eurooplastel oli talente ja suuremas osas on need alles. Kuid eurooplased kaotasid suhtumise. Eurooplased tahavad täna eputada enda väidetavate voorustega, mille juures kaotasid nad juba ammu isu teha piire ületavat teadust. 

Üheksakümnendate aastate Hiina RV-l oli olemas suhtumine, kuid puudus talentidest. Nii saatis riik parimad üliõpilased õppima läände, eesmärgiga puudus tasa teha. Ameerika Ühendriikides on olemas nii suhtumine kui talendid ja see jääb maailma valitsevaks jõuks veel pikaks ajaks.

Kui majanduskasvu ei saada uuendused ja tootluse suurenemine, siis ainult koostöö eetikale rajatud kasvul saab peatselt võhm otsa.

Mokyr kirjutab: “Kui majanduskasvu ei saada uuendused ja tootluse suurenemine, siis ainult koostöö eetikale rajatud kasvul saab peatselt võhm otsa.” Ta on nende haritlaste kriitik, keda Euroopa ühiskondades kihutavad tagant maine ja seltskonna tunnustus. Mis on samuti etteheide tema enda erialale ja teistele pseudoteadustele, nagu epidemioloogia, mis ahistasid inimesi kahtlastele mudelitele ja statistikale toetuvate Covidi sulgemistega, mis ei vastanud mitte mingisugustele erialastele pädevuse mõõdikutele. Matemaatik ja majandusvaldkonna põhimõtete populariseerija Nassim Nicolas Taleb mõistis majandusteaduse hukka “tsiteerimise ringmänguna”. Seda suuresti samas vaimus kui Mokyr.   

Kunagi oli aeg kui eurooplastel jagus mõlemat, nii suhtumist kui talente. Kuid see oli väga ammu. Gottlieb Daimler leiutas 1885. aastal mootoriga auto, mis on tõenäoliselt tööstusajastu kõige olulisem toode. Kulus mitukümmend aastat kui tänu autole toimus inimeste elus põhjalik muutus. Autost sai Saksamaa majanduse alus ja see lahendus töötas kuni käesoleva aastakümneni. Tänaseks on jõutud pika innovatsioonitsükli lõppu. Saksamaal on jätkuvalt suur autotööstus, kuid see ei teeni enam palju raha. Autode tulevik on elektriline, digitaalne ja millele eriti võiks tähelepanu pöörata: hiinalik.

Arvuti on teine ainus toode, mis on jõudnud autoga mõju poolest samale tasemele – ja selle ületanud.

Arvuti on teine ainus toode, mis on jõudnud autoga mõju poolest samale tasemele – ja selle ületanud. Seda just majandusliku mõju osas. Kuid seegi võttis pikki aastaid. Arvutitest polnud tootluse jaoks suuremat tolku kuni suhteliselt hiljutise ajani. Täna võib mingites tööturu valdkondades näha suurenemas tehisaru mõju. Kunstmõistus tähendab halbu uudiseid kui keegi on pulmafotograaf, vabakutseline kirjanik elik juristi abi. Tehisoid võtab lõpuks töö miljonitelt keskimisi tehnilisi oskusi nõudvaid ameteid pidavatelt inimestelt ja teistes valdkondades loob uusi töökohti.

Kui Hiina RV võttis kaheksakümnendatel Deng Xiaopingi juhtimisel käsile riigi ajakohastamise, siis viis see ellu ekspordile toetuva majanduskasvu strateegia ja investeeris saadud tulu uuendamisse ning kaasajastamisse. Lääs sai Hiina RV strateegiast valesti aru ja arvas, et see liigub lääne stiilis demokraatia elik kapitalismi poole. Tegelikkuses on Hiina RV majanduse arendamise näol alati olnud tegemist kommunistliku süsteemi jõulisemaks, edukamaks ja vastupidavamaks muutmisega, seda isegi Dengi ajal.  

Kui Hiina Kommunistliku Partei XX keskkomitee neljas täiskogu istung kinnitas oktoobri lõpus 15. viisaastakukava, siis pole enam kellelgi naljatuju.

Hiina RV trotsis teistki lääne majanduspoliitilist reeglit: valitsused ei peaks mitte kunagi valima võitjaid. Pisut vanemad inimesed peaksid mäletama, kuidas läänes naerdi Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (NSVL) viisaastaku plaanide üle. Kui Hiina Kommunistliku Partei XX keskkomitee neljas täiskogu istung kinnitas oktoobri lõpus 15. viisaastakukava, siis pole enam kellelgi naljatuju. Niisuguste viisaastakukavade toel suutis Hiina RV tõugata troonilt Saksamaa autotööstuse ja haarata enda valdusesse (monopoliseerida) tehnoloogiad, mis muudavad haruldased muldmetallid suure jõudlusega mootorite asendamatuteks magnetiteks. Kui eurooplased üritasid võitjaid valida, siis enamasti lõppes see panustamisega kaotajatele.

Mulle meenub 2000-ndate algusest kohtumine tuntud majandusteadlase Edmund Phelpsiga, kes võitis 2006. aastal Nobeli majanduspreemia. Ta esitas toona ulja ennustuse: Saksamaa käib ülejäänud maailma ja -Euroopa suhtes alla. Tema sõnul on selle põhjuseks Saksamaa sundmõtteline panustamine vanadele tehnoloogiatele, nagu näiteks autodele. Tema toonane ennustus käis tavatarkuse vastu, mida levitasid Saksamaad teistele riikidele eeskujuks toovad majandusväljaanded. Phelpsil oli õigus, kuid selleks läks kaks aastakümmet kui Saksamaa allakäik võttis kõigile nähtava kuju. Samuti kulus aastakümneid Nobeli komisjonil, et see saaks aru uuenduste ja katkestuste olulisusest.  

Euroopast leiab tänaseni häid insenere, kuid see on digitaalne kõrb.

Tänaseks neli aastakümmet on Euroopa jäänud üha rohkem maha kõiges, mis puudutab digitehnoloogiat, nii Ameerika Ühendriikidest kui nüüd lisaks Hiina RV-st. Allakäik algas andmekaitse regulatsioonidega 2010. aastatel ja hiljuti on see laienenud kunstmõistuse ning krüptovara valdkonda. [Vastutavad eurokomissarid olid Viviane Reding ja Věra Jourová.] Lisaks üritab Euroopa Liit kontrollida Ameerika Ühendriikide suurte tehnoloogia- ja ühismeediaettevõtete tegevust ning tsenseerida ilmavõrgu sisu. Euroopast leiab tänaseni häid insenere, kuid see on digitaalne kõrb.

Mida Hiina RV varakult mõistis ja mida eurooplased tänaseni pea täielikult eiravad, on side innovatsiooni ja maailmapoliitilise tähtsuse vahel. Huvitav on jälgida, kuidas kapitalistlik USA ja Kommunistlik Hiina RV nõustuvad mõlemad Mokyri maailmavaatega, samas kui pahemliberaalses mõttekrambis Euroopa riigid ning Kanada on vastupidisel arvamusel ehk kaotajate poolel. Ideoloogilise keskpõranda traagika on asjaolus, et poliitikaspektri mõlemad äärmused on märksa innovatsioonisõbralikumad.

Kus kohast sellised seosed välja paistavad?  Ameerika Ühendriigid ja selle liitlased valitsevad tipptasemel pooljuhtide valda. Hiina RV käsutab haruldasi muldmetalle ja nendest tehtavaid materjale-tooteid. Mõlemal üliriigil on nii võmalus maailmapoliitikas üksteist kägistada. Hiljuti Xi Jinpingi ja Donald Trumpi vahel sõlmitud leping on ainult vaherahu jätkuvas külmas sõjas. 

Kuid kõige suuremas mahus paistab innovatsiooni ja maailmapoliitilise mõju suhe välja sõjaväes. Ameerika Ühendriikide maailmapoliitikas võimutsemine algas peale Teist Maailmasõda kui relvajõud hakkasid tegema koostööd teadlastega. Sõjajärgsel ajal sai relvajõududest elektroonilise ajastu tormiliste inseneeriavaldkonna arengute suurim toetaja ja tellija. Ilmavõrgu aluseks on Ameerika Ühendriikide sõjaväe tarbeks arendatud sideprotokoll, mis kujutab endast andmeedastuslahedust puhuks, kui ühe kanali side füüsiliselt takistatakse, võimaldab andmed suunata teistesse. XX sajandi kõige tähtsam algoritm on mittepidev Fourieri teisendus (Discrete Fourier transform), ilma milleta poleks kaasaegsed digiseadmed võimalikud. Osutatud teisenduse vajadus mõeldi välja Valge Maja koosolekul kui teadlased otsustasid, et neil on vaja NSVL-i maaaluste tuumakatsetuste signaalide tuvastamiseks kiiremat lahendust.

Teoorias peaks Euroopal veel olema võimalus. Praktikas see nii ei ole.

Euroopal pole ilmselt lootustki võita tagasi koht üliriikide seas, kuid kindlasti on olemas paremuselt teisi strateegiaid. Tehisaru suurim kasu saadakse selle kasutamisest, mitte mudelite koostamisest ja treenimisest. Hulk kunstmõistuse algoritme on avatud lähtekoodiga. Teoorias peaks Euroopal veel olema võimalus. Praktikas see nii ei ole. Selle tehnoloogiavaldkonna regulatsioonid ei peleta mitte ainult tehismõistuse iduettevõtteid, vaid takistavad lisaks kunstaru laiemat kasutamist. Täpselt seda mõtles Mokyr “suhtumise ja talentide” all. Eduks on vaja mõlemat. Euroopa suhtumine on uuenduste vaenulik. Keegi ei tohiks lasta ennast lollitada ülehaibitud Horizon Europe programmist, mis kujutab endast ainult rahapotti teisejärgulistele ülikoolidele. Eurooplastele meeldib endast mõelda kui “teadusesse uskujatest” ja uuendajatest, kuid Hiina RV-st ning Ameerika Ühendriikidest jäädakse üha kaugemale maha. Euroopa esimusteks on töötajate ja olemasolevate tööstuste kaitsmine.

Euroopa Liidust väljaspool paistavad asjad pisut roosilisemad. Kõige suurem Euroopa riik, mis viidatud kategoorias võib edukaks osutuda, on tõenäoliselt Ühendkuningriik. Tehisaru investeeringute poolest on Ühendkuningriik Euroopa Liidust kaugel ees. Peale Brexitit ei järginud Ühendkuningriik Euroopa Liitu viimase tehnoloogiasektori vastu suunatud ususõjas. Ühendkuningriigis on rohkem teadusülikoole, mis tegelavad 21. sajandi oluliste valdkondadega. Üheks kõige paljulubavamaks projektiks on Oxfordi- ja Cambridge’i ülikoolide koostöös rajatav “teaduskoridor”. Selle loomisele võib kuluda pikk aeg, kuid edasiliikumiseks on valitud õige tee.

Innovatsiooniajaloost alates 19. sajandist leiab mitmeid olulisi õppetunde. Esiteks: innovatsiooni kasud on tohutud ja võivad kesta üle saja aasta. Euroopa 19. ja 20. sajandi alguse suurte leiutiste taga ei olnud õnnelik juhus, vaid suhtumine ning talent. Teine õppetund, mida hetkel on Saksamaa sunnitud läbi häda ja viletsuse ära õppima, seisneb tõgas, et kui uuendamisega ei jätkata, saavad asjad ühel hetkel otsa.

Nii nagu teab iga aednik, tuleb asjadel lubada ära surra, et oleks võimalik kasvatada midagi uut.

See on samuti koht, kus räägivad kaasa tänavuse Nobeli majanduspreemia kaks teist laureaati Philippe Aghion ja Peter Howitt, kes pälvisid tunnustuse “loova hävitamise” (creative destruction) majandusmudeli eest. “Loova hävitamise” mõiste võttis 1942. aastal kasutusele majandusteadlane Joseph Schumpeter ja kirjeldab mehhanismi, kuidas uuendamine asendab vana. Nii nagu teab iga aednik, tuleb asjadel lubada ära surra, et oleks võimalik kasvatada midagi uut. Peavoolu majandusteoorias kõlab selline väide vastuolulisena. Euroopa poliitikas on tegemist Hitleriga võrreldava teemaga.    

Stuttgarti muuseumis võib tänaseni vaadata Daimleri masinavärki. See on koht, kus võib näha osutust ammusele suhtumisele ja talendile. Muuseumid ja erakordset huvi väärivad (Grade A) ehitised on valdkond, milles Euroopa jätkuvalt ülejäänud maailma edestab.

Toimetas Karol Kallas