Paljud lääne konservatiivid tunnevad, et kristlikud väärtused on tänapäeval rünnaku all, olgu selleks ohuks liberaalne maailmavaade või islamiseerumine, ning seda frustratsiooni kanaldatakse tihti kultuurisõdadesse. Kuid maailmas on tänaseni kohti, kus piibli õpetuse järgmine või isegi piibli omamine võib olla otseselt eluohtlik. Eestit külastas hiljuti Pakistani kristliku humanitaartöö eestvedaja Nargus Azhar, kes esindab organisatsiooni, mis tegutseb mõnedes maailma kõige kristlusevaenulikemates piirkondades.
Kolme tütre ja ühe poja ema Nargus Azhar kirjeldab kristlaste diskrimineerimist maailma ühes suuremas islamiriigis Pakistanis. Vaid 1,4 protsenti 250 miljoni elanikuga riigi elanikest on kristlased, kuid kokku on seda vähemust selles Lõuna-Aasia riigis ikka üle kahe korra rohkem kui Eestis elanikke. Ühtlasi kuulub Lahores elav ülikooli lektor ja aktivist maailma ühte suuremasse kristliku humanitaarabi võrgustikku, mille üks lüli on Eestis tegutsev MTÜ Märtrite Hääl, mida juhib Jaana Eskor.
“Siin on ka kaks valikut elus: sa võid kuulda, midagi lugeda, jätta selle sinnasamasse, unustada see ära, mõeldes, et ma ei mõtlegi selle negatiivse peale, elu on ilus, elu on lill, peaasi et ma ise hakkama saan. Aga teine hulk inimesi, kes kuulab seda infot ja see paneb nad liikuma, mingi kaastunne tärkab ja nad tahavad aidata. Ja vaba maa inimestel on ju väga lihtne aidata,” selgitas MTÜ Märtrite Hääl ja MTÜ Hea Sõnum tegevjuht Jaana Eskor.
Kommunistliku režiimi all vanglas kannatanud ja selle eest läände põgenenud luteri pastori Richard Wurmbrandi 1967. aastal USA-s asutatud Märtrite Hääl tegutseb praegu 70 riigis, kus kristlased on vähemuses ja tagakiusatud, olgu see siis stalinistlik Põhja-Korea, kommunistlik Hiina või islamistlik Afganistan, kus tegevus on sisuliselt põrandaalune, või Sahaara-tagune Aafrika ja Pakistan, kus abi andmine on küll võimalik, aga äärmiselt keeruline.
“Inimeste toel on siis rajatud kõik need turvakodud ja misjonikeskused ja abiandmine. Samuti korraldab Märtrite Hääl nendes rasketes tagakiusumaades ettevõtluskoolitusi. Ehk siis ei anta neile ainult nii-öelda kala, vaid antakse õng. Et vahendid ja oskused, et rajada oma ettevõte. Näiteks õpetatakse rätsepaametit, mõned on oma restorani avanud, mõned oma riidepoe, nii et sealt saab alguse uus elu,” lisas Eskor.
Tegevus toimub peamiselt lääne usukaaslaste annetuste najal ning selles on tugev misjonitöö komponent. Samasse võrgustikku kuuluv pakistanlanna Nargus Azhar külastas oktoobris mitut Euroopa riiki, sh Eestit, et tõsta teadlikkust, aga seeläbi leida ka rahalist tuge. Näiteks Pakistanis takistab kristluse levimist jumalateotuse seadus, mille järgi kristliku misjonitöö tegijat võib oodata surmanuhtlus.
“Seal on ilmselt täpselt samamoodi, et avalikult kellegi ristilöömist ei esine, aga on olnud juhtumeid, kus inimene on siiski põhimõtteliselt selle tõttu, et ta erineb, et ta on kristlane, surma mõistetud ja põgenema pidanud. Ma arvan, et paljusid juhtumeid me ei tea sellepärast, et inimestel ei ole nii palju ressursse, et teha suurt rahvusvahelist meediakampaaniat, aga nad kindlasti on seal rõhutud vähemus,” ütles Postimehe välisuudiste toimetuse juht Evelyn Kaldoja.
Ise mitmes keerulises piirkonnas viibinud Kaldoja kinnitab, et Aafrikas, Kesk-Aasias või Indias esineb diskrimineerimist klassikuuluvuse või soo järgi, kuid kui sinna lisandub ristiusk, on olukord tihti veel hullem. Ehk lihtsamini öeldes: kui naistel ja tüdrukutel on islamimaades niigi vähe õigusi, siis kristlastest naistel veel vähem. Näiteks teisest usust mehega abielludes ei või nad oma lapsi kristlasteks kasvatada.
Ehkki Nargus on ise silmatorkav erand, kuuluvad kristlased Pakistani hierarhilises ühiskonnas valdavalt kõige madalamasse ja vaesemasse ning harimatumasse kasti ja võivad teha vaid töid, mida ülejäänud põlastavad ning selle tegijaid räpaseks peavad. Peamiselt koristajatena, aga näiteks ka vabaõhutehastes, kus vorbitakse käsitsi savitelliseid.
“Isegi mina ei teadnud näiteks paar aastat tagasi veel tänapäeva moodsast orjusest seal tellisetehastes, mis on ikka äärmiselt kohutav, kui ma kujutan ette, et mina oleks sellises olukorras või minu kaheteistaastane poeg, kellel ei ole lootust haridusele ja kes peavad 40-kraadises kuumuses pikalt telliseid savipõllul tegema ja et mu tütar võetakse ja vägistatakse ära ja väärkoheldakse selle tellisetehase isanda poolt. See šokeerib mind,” rääkis Eskor.
Azhari sõnul kaasneb jõhkrate töötingimuste ja väärkohtlemisega tihti ka usuline kius. Näiteks võidakse võlatsüklisse sattunud töölisele öelda, et võlg kustutatakse, kui ta ristiusust lahti ütleb ja oma naise ja tütred isandale loovutab. Keeldumine on taaskord tõlgendatav karmilt karistatava jumalateotusena. Isegi Pakistani tabavate looduskatastroofide puhul jäävad kristlikud külad ja kogukonnad sageli abita, ehkki ametlikult keskvalitsus selleks abi annab.
Nargus möönab, et tal on Pakistani mõistes vedanud ja ta elab kristlase kohta privilegeeritud elu: tal on doktorikraad ning ta töötab õpetajana kristlikus koolis, nii nagu ka tema abikaasa. Nende eesmärk on anda haridus, alustades kasvõi kirjaoskusest, mille abil allasurutud inimesed saaksid vaesusetsüklist välja murda.
“Kristlased on siis maailmas kõige suurem tagakiusatud inimrühm, mille arv siis ka tagakiusu arv suureneb iga aastaga,” ütles Eskor.
Eskori sõnul on kristlus üleilmselt rünnaku all. Kõige hullemaks hindab ta olukorda Afganistanis, mis rikub ulatuslikult eeskätt naiste inimõigusi ning kus enda kristlaseks nimetamine tähendab kohest surmaotsust.
“Kui USA tõmbas väed välja, siis isegi piibliäpi omamise eest telefonis võidi kohe sealsamas inimene hukata. Terroristlik rühmitus käis ukselt uksele ja kontrollis telefonid läbi, kui leiti ka telefonis piibliäpp, siis sealsamas kõri läbi või kuul pähe,” lausus Eskor.
Järjest enam esineb rünnakuid kristlaste vastu ka Euroopas, kus radikaliseerunute harvad, ent verised terroriaktid on päädinud näiteks kirikute süütamise või preestril kõri läbilõikamisega.
“Meil on väga paljudes Euroopa riikides ka islamiusulised, kes on nüüd viimasel ajal hakanud ka välja ütlema, et nende moto ongi ka islami invasioon Euroopas. Ja me näeme, et linnaosades on rahutused ja politsei ei julge sõita teatud linnaosadesse, kus on moslemipiirkonnad, siis see ohustab ka juba Euroopa riike,” sõnas Eskor.
Ka Vene vägede süstemaatilise hävitustöö Ukraina kirikute kallal võib sellesse nimekirja lisada, ehkki laias laastus on mõlema riigi usundiks õigeusk, kuid vaid üks allub Moskva patriarhaadile, mis on Kremli otsene tööriist.
“Üks kirik varjas lastekodulapsi oma keldris, selleks et Vene väed neid ära ei küüditaks. Need lapsed leiti sealt küll üles, aga see näitab, et ilmselt Vene okupatsioonivägede kalkulatsioonis on usuliikumised, mis ei ole siis juba Moskva patriarhaadiga seotud ja nende teenistuses, et nad on nende jaoks kahtlane element. Võib olla üsna kindel, et Vene võimud ei suhtu hästi nendesse kirikutesse ja kogudustesse, mis ei ole nende käpa all,” kommenteeris Kaldoja.
Ehkki mitte nii reljeefselt nagu mõned aktivistid, leiavad ka rahvusvahelised raportid, et kristlased on mitmetes konfliktipiirkondades erilise löögi all, olgu selleks otsene röövimine ja tapmine nagu hiljuti Nigeerias või laiem ühiskondlik diskrimineerimine nagu Indias või Pakistanis.
“Asi on juba esiteks arvudes. Kristlasi on maailmas umbes kolmandik kõigist maailma elanikest, mis tähendab seda, et tõenäosus, et tagakiusatavaks satub just kristlane, on kõige kõrgem. Tänapäeval tagakiusamine ei ole siis nagu eelmise aastatuhande alguses, et kristlasi küll pandi põlema ja tõmmati risti – see võib olla ka hoopis jälgimine. See, et inimene ei saa töökohta teatud riikides ja üldine selline ahistamine, see ei pruugi olla alati see, et kohe ära tapetakse, kuigi seda juhtub ka piisavalt palju, aga see ei ole nii massiline. Pigem on mingisugune muu diskrimineerimine. Milline usund siis kristlasi kõige rohkem taga kiusab? Pigem on need erinevad muud ühiskondlikud faktorid kui uskude omavaheline võitlus,” analüüsis Kaldoja.
Probleem on globaalne ja asjaosaliste sõnul suudavad kristlikud organisatsioonid sageli oma võrgustikuga ulatuda isegi piirkondadesse, kuhu teised ei suuda. Näiteks tegutsevad mitmed kristlikud abiorganisatsioonid varjatult ka maailma kõige suletumas riigis, Põhja-Koreas. Kuna tegevus seal on sõna otseses mõttes põrandaalune, ei saa sellest peaaegu midagi rääkida.
“Ajalooliselt oli just Korea põhjaosas rohkem ristiusku inimesi. Korea on üks neid riike, mis üsna iseseisvalt kristianiseerus. Põhja-Korea kristlaste puhul, kui läheb väga avalikuks, et aidatakse, siis Põhja-Korea võib leida need kristlased kergemini üles ja veel hullemaid asju teha,” ütles Kaldoja.
“Seal võidakse ka sellepärast, kui inimene paneb käed palveks kokku, et näiteks söögipalvet teha, kohe tappa,” lisas Eskor.
“Samamoodi Hiina, kus katoliku kirikul on olemas siis nii-öelda peavool, mis on põranda peal, mis tegutseb vastavalt Hiina riigi suunistele ja mitte nii väga Vatikani soovide kohaselt ja siis on olemas seal suur, miljonitesse inimestesse ulatuv põrandaalune kirik, keda siis Hiina võimud pidevalt tagakiusavad,” selgitas Kaldoja.