Sündinud ja kasvanud Port Talbotis – väikeses Walesi terasetööstuslinnas – sõja ja sõjajärgse kitsikuse ajal, sirgus Anthony Hopkins pehmelt öelda karmide meeste hulgas, kes polnud nõus oma tundeid välja näitama. Kuna ta oli õpiraskustega poiss, pidasid eakaaslased, vanemad ja teised täiskasvanud teda tobukeseks, kellel pole tulevikku. Aga ühel saatuslikul laupäevaõhtul vaatas too tähelepandamatu Walesi poiss 1948. aastal filmi «Hamlet» ja temas süttis kirg millegi vastu, millele ta ei osanud veel nime anda, ning sellest sai alguse teekond, mida keegi poleks osanud ennustada.
Anthony Hopkins, «Meil läks hästi, põnn! Mälestused». Foto: Raamat
Sir Anthony Hopkins jutustab oma karjääri olulisematest punktidest ning pakub meile ainukordset sissevaadet oma geniaalsesse rolliloomingusse. Jago monoloogiga pääseb Anthony Hopkins õppima mainekasse Londoni kuninglikku lavakunsti akadeemiasse. Hiljem kutsutakse ta tööle Royal National Theatre’isse ja Laurence Olivier võtab ta oma dublandiks. Väikese poisina kohtub Anthony juhuslikult Richard Burtoniga ning hiljem «Equusi» etenduse eel juba nimeka näitlejana taas oma kangelasega. Ta laenab ehedaid tundeid oma isa ja vanaisa stoitsismist ning teeb nendega unustamatu rolli «Kuningas Learis».
Hopkins räägib väga ausalt ka oma eraelust. Alkoholisõltuvus hävitas tema esimesed kaks abielu, rikkus suhted ainsa lapsega ja viis ta surma äärele. Surmalähedane kogemus tõukas teda lõpuks kaineks saama ning kainust on ta peaaegu pool sajandit pidanud. Nagu teisedki tema suguvõsa mehed, võitleb ta pideva sooviga käia eluteed üksi ja vältida suhteid, et mitte haiget saada. Ja aastate möödudes tegeleb ta surelikkuse küsimusega, valmistudes teada saama seda, mida tema isa nimetas Suureks Saladuseks.