Mullu suri Eestis uimastite üledoosi tagajärjel sada inimest. Aasta varem oli neid 113, selgub Tervise Arengu Instituudi surmapõhjuste registrist. Sajast surmast 42 olid seotud nitaseenide rühma kuuluvate sünteetiliste opioididega.

Narkosurmade arv Eestis hakkas kasvama juba 2019. aastal. Kui varem olid näitajad stabiilsed, siis 2022. aastal toimus järsk tõus. Eesti narkopoliitika ühe peaeesmärgina ei tohiks samas narkootikumide üledoosi tõttu Eestis keegi surra. See pani justiitsministeeriumi tellima põhjalikku analüüsi, et mõista, mis sorti inimesed üledoosi tõttu üldse surevad, ja millised tegurid riski suurendavad.

Genti Ülikooli eksperimentaalse psühhopatoloogia järeldoktor ja uuringu üks autor Gerly Tamm märkis, et kuna mõned aastad tagasi oli surmi 30–40 aastas, siis nullile lähemale jõudmine on täiesti võimalik. “Praegu sureb aga juba ligi sada inimest aastas. See on liiga suur arv,” ütles ta. Augusti lõpu seisuga oli Eestis üledoosi surnud 57 inimest.

Üledoosidest põhjustatud surmade kolmekordne kasv on seotud nitaseenide ehk tugevatoimeliste sünteetiliste opioidide laialdase levikuga. Nitaseen tekitab fentanüüliga sarnaselt kiirelt tugeva joobe, kuid neil kahel uimastil on üks oluline vahe: nitaseenid ei allu elupäästvale ravile nii hästi kui fentanüül.

Nitaseenid levivad peamiselt Balti riikides, mujal Euroopas näeb neid märksa vähem. Põhja prefektuuri narko- ja organiseeritud kuritegevuse talituse juht Artur Kamnerov tõdes, et nitaseenide leviku taga on suuresti teatud teiste ainete, näiteks fentalüüli, turult kadumine. Selline puudus on tekitanud sõltlaste seas suurenenud nõudluse uute ja kättesaadavate sünteetiliste opioidide järele.

“Meile teadaolevalt levivad nitaseenid veel Lätis ja Ameerika Ühendriikides. Teistes Euroopa riikides on nitaseenide levik väiksem, kuna seal on olemas muud ained, nagu heroiin ja fentanüül,” sõnas Kamnerov.

Eelmisel kevadel lisandus patrullpolitseinike varustuse hulka retseptiravim naloksoon, mis aitab sünteetiliste opioidide, näiteks nitaseenide üledoosi korral inimest elus hoida. Statistikat selle kohta, kui palju on politsei naloksooni kasutanud ja seeläbi inimelusid päästnud, ei koguta. 

 “Oleme koolitanud patrullpolitseinikud naloksooni kasutama ning see kuulub nüüd meie igapäevasesse varustusse. Kindlasti on naloksoonist abi opioididest üledoosi saanud inimelude päästmisel,” lausus Kamnerov. 

Kes on keskmine tarvitaja?

Hiljuti valminud analüüs näitab, et uimastite üledoosi ohvrite profiil on väga eriilmeline. Uuring näitas Gerly Tamme sõnul, et sotsiaal-demograafiliste tunnuste, näiteks hariduse või töökoha põhjal üledoosi surma otseselt ennustada ei saa. Olulisemad olid analüüsi põhjal sugu ja vanus.

“Statistiliselt on suurem osa üledoosi tõttu surnutest 30+ vanuses, mehed ja sageli venekeelsed ning Harjumaal elavad. Kui andmetesse süveneda, näeme aga väga heterogeenset pilti: surnute seas on nii noori kui ka 90-aastaseid, nii mehi kui ka naisi, erineva haridustasemega inimesi. Keskmine on illusioon,” rõhutas Tamm.

Uuring kinnitas, et mehi sureb küll rohkem, kuid naistel on individuaalne risk suurem. “Kui naine tarvitab, siis tema risk surra on kõrgem,” ütles Tamm. Eesti eripära näiteks Soomega võrreldes on vanuseline jaotus: kui seal surevad sagedamini alla 25-aastased, siis Eestis pigem üle 30-aastased tarvitajad.

“See ei tähenda, et nooremad inimesed ei tarvita. Varasemad uuringud on näidanud, et nad tarvitavad küll, aga surmani jõutakse veidi hilisemas eas. Me ei tea, mis need põhjused täpselt olla võivad ja eks need on ka väga individuaalsed,” sõnas uuringu autor.

Tamm lisas, et kuigi praegu saab kirjeldada keskmist tarvitajat kvantitatiivse statistikaga, oleks vaja juurde ka kvalitatiivseid uuringuid mõistmaks, miks inimesed tarvitama hakkavad ning seda tegema jäävad.

“Eestis on kvalitatiivset teadmist sel teemal vähe, mistõttu võib olla ka keeruline öelda, millised võiksid ennetusmeetodid olla. Küll aga teame varasemate uuringute pinnalt seda, et igal juhul on oluline teavitustöö selle osas, et inimesed teaksid, mida nad tarvitavad ja mis juhtub, kui teatud aineid koos tarvitatakse. Kuidas see mõjutab käitumist, psüühikat ja keha,” lausus ta.

Mida üks või teine aine teeb?

Suur murekoht on Eestis see, et inimesed ei tea, kuidas üks või teine uimasti toimib ning mis saab, kui mitut eri ainet koos tarvitada. Gerly Tamme hinnangul oleks kindlasti vaja inimesi selles vallas rohkem harida. Ta nentis, kuidas sageli kuuleb palju kummalisi uskumusi uimastite tarvitamise osas ja tihtipeale ei teatagi, mis on ühe või teise aine mõju.

Üks näide puudutab nikotiini. “Kui inimestelt küsida, mis nikotiin või suitsetamine kehaga teeb, siis inimesed kipuvad vastama, et tegemist on lõõgastava ja rahustava ainega ning öeldakse, et suitsetatakse selleks, et muutuda rahulikumaks. Tegelikult on nikotiin aga stimulant. Inimesed ei tea sellise laialtlevinud aine kohta, rääkimata siis igasugustest muudest keerulise nimega ainetest,” selgitas ta.

Seega peab Tamm väga oluliseks inimeste harimist, et laiemalt oleks teada, mis on stimulant või depressant. “Ehk et kui inimene nagunii neid tarvitab, saaks ta ka aru, mis efekti üks või teine aine toob. Kui ta võtab näiteks rahustit ja uinutit, siis inimene peaks teadvustama, kuidas süda võib selle mõjul seiskuda, sest need ained pidurdavad südametööd. Seda teadmatusest tulenevat riski on võimalik vähendada,” tõi ta näite.

Paljud surmad ongi seotud erinevate ravimite ja illegaalsete ainete koosmõjudega. “Inimesed sageli ei teagi, mida nad tarvitavad. On juhtumeid, kus arvatakse tarvitavat heroiini, aga tegelikult on tegemist sünteetilise opioidi nitaseeniga,” tõi Tamm näiteks.

Uued sünteetilised opioidid muutuvad Artur Kamnerovi sõnul aina kangemaks ning need jätavad tarvitajatele koguste doseerimisel järjest vähem eksimisruumi. Politsei vaates tähendab ennetus seda, et püütakse võimalikult vara uusi aineid avastada ja nende turule tulekut takistada seeläbi, et tabatakse ainete levitajaid.

“See on väljakutse, et üha enam tuleb juurde uusi krüpteeritud sotsiaalvõrgustike gruppe, kus ainete ostmine ja müümine on äärmiselt lihtne. Paraku ei ole ka inflatsioon musta turgu mõjutanud ehk tõenäoliselt ei jää rahanappuse tõttu tarvitajatel aine ostmata. Näiteks ei ole kanepi hind viimase kümne aasta jooksul muutunud,” lausus Kamnerov. 

Probleem on selleski, et puhast ega ohutut ainet ei ole olemas. “Ainetega ei tule kunagi kaasa kasutusjuhendit, seega õiget doosi manustatakse katse-eksituse meetodil. Kui uus aine on eelnevast kangem, nagu näiteks fentanüülid ja nitaseenid, siis on ainet pea võimatu doseerida selliselt, et ei kaasneks raskeid tervisekahjustusi või surma,” sõnas ta.

Gerly Tamm rääkis, et mitmetes riikides pakutakse võimalust aineid testida. See tähendab, et inimene läheb testimiskeskusesse ja saab teada, mis ainega on tegemist. Teine variant on see, et ta teeb seda kodus. “Kui inimene tarvitab, siis ta vähemalt teab, mida ta tarvitab. Mõned surmajuhtumid tulevad sellest, et inimene arvab, et tarvitab heroiini, aga tegelikult on tegemist mõne nitaseeniga ehk sünteetilise ainega,” rääkis ta.

Õigel ajal õige koht

Üks raporti järeldusi oli, et paljud surnud olid varem viibinud vanglas või uimastiraviüksustes. “See ei tähenda, et ravi oleks halb olnud. Pigem viitab see, et neil inimestel oligi raske sõltuvus. Probleem on üleminekus. Vanglast või ravilt tulles ei ole süsteemset teenustele suunamist. Inimene peab ise otsima abi, aga sageli ta ei jõua õigel ajal õigesse kohta,” selgitas Gerly Tamm.

Tema sõnul ei tule süsteemi nullist ümber teha, kuid teenuste omavahelist koostööd tuleks parandada. Näiteks võiks perearst, psühhiaater ja sotsiaaltöötaja näha ühtset andmestikku ning osata inimest suunata edasi järgmise spetsialisti juurde.

Eestis võiks Tamme sõnul ka perearstidel olla suurem roll just vanemaealiste ravimikasutuse jälgimisel. “Sageli ei mäleta inimesed ise, mitu tabletti nad juba võtnud on. See võib põhjustada üledoosi. Perearstid võiksid koos psühholoogidega õpetada süsteeme, kuidas ravimite võtmist jälgida,” lausus ta.

Tamm rääkis, kuidas tema jaoks oli üks üllatavamaid asju see, et uimastite üledoosi surnute seast leiab ka üle 90-aastaseid inimesi. Selle juures on oma roll ka metodoloogias ehk selles, mida peetakse narkootikumiks. Narkootikum on juriidiline mõiste: seaduses on kirjas, millised ained on illegaalsed uimastid, mida kirjeldatakse narkootikumidena.

“Nende seas on aga ka ravimeid, mida võib meditsiiniliselt pidada täiesti tavalisteks uimastiteks. Sageli näeme surmade puhul, et niinimetatud illegaalset ainet on tarvitatud koos mõne mitteillegaalse ainega, näiteks retseptiravimiga. See terminoloogia pool ongi segane, mistõttu ka vanemaealised on sattunud uimastite üledoosi surmade gruppi. Samas, kui mõelda, mida uimasti üledoos tähendab – see tähendabki psüühikat mõjutavate ainete tarvitamisest tingitud üledoosi –, siis jah, nii on. See ei vasta aga klassikalisele narkosurnu profiilile, millega oleme harjunud,” selgitas ta.  

Tamme sõnul on nende uuring Eestis ja isegi maailmas ainulaadne. “See ei olnud klassikaline teadusuuring, vaid rakendusuuring. Teaduslikus plaanis oli see samuti eriline, sest me sidusime omavahel andmeid erinevatest registritest: tervise infosüsteemist, justiitsministeeriumi andmetest ja mujalt. Kõik need andmed ühendati isikukoodide alusel. Seda tehakse harva, sest see on keeruline ja tekitab andmekaitseküsimusi,” selgitas Tamm. 

See tugevus võimaldas näha üledoosi surnud inimeste profiili mitme nurga alt: tervise, õigusrikkumiste, hariduse ja muude näitajate kaudu.

Kokku on aastatel 2021–2024 surnud üledoosidesse 332 inimest, kellest 262 on mehed. Põhja prefektuuri narko- ja organiseeritud kuritegevuse talituse juht Artur Kamnerov rääkis, et praegu on näha narkokuritegude arvu kerget tõusu. Väärteod on võrreldes varasemate aastatega pea poole võrra languses. Enamik narkokuritegusid on seotud narkoainete suures koguses käitlemisega ning enamik narkoväärtegusid on seotud narkoainete tarvitamisega.