Curacao lipp võib peagi MM-il lehvida! Foto: Scanpix / Gene J. Puskar / AP Photo

Curacao ja Suriname jalgpalli MM-ile?! Täiesti võimalik, sest mõlema väikeriigi koondised on ajaloolisest saavutusest vaid ühe mängu kaugusel!

Põhja- ja Kesk-Ameerika valikturniiril on kätte jõudnud otsustavad mängud ning Suriname hoiab pärast El Salvadori 4:0 alistamist A-grupis esikohta. Sarnaselt neile on 9 punkti koos ka Panamal, kes murdis esimest ja seni viimast korda MM-ile 2018. aastal. Ent Suriname omab edu tänu paremale väravate vahele, mis on neil +5 ja Panamal +2.

Viimases voorus sõidab Suriname külla Guatemalale, Panama võõrustab samal ajal El Salvadori. Avamängude põhjal on väga raske järeldusi teha, kummale poole kaalukauss võiks langeda, sest Suriname ja Guatemala leppisid oktoobris Paramaribos 1:1 viiki. Võõrustajatel õnnestus seejuures punkt päästa alles neljanda lisaminuti väravast. Seevastu El Salvador on küll seni viiest mängust vaid ühe võitnud ja ülejäänud neli kaotanud, ent Panama suutis neist oktoobris võrdses mängus jagu saada kõigest 1:0.

Alles 1975. aastal mitme sajandi pikkusest Hollandi asumaa staatusest pääsenud Suriname on alates 1961. aastast küll CONCACAF-i ehk Põhja- ja Kesk-Ameerika ning Kariibi saarte alaliidu asutajaliige, kuid rahvusvahelisel areenil pole neil seni suurt midagi ette näidata. Isegi valikturniiri otsustavas ringis mängitakse esmakordselt pärast 1978. aastat. Isegi maailmajao meistrivõistlustel on finaalturniirile jõutud vaid neli korda ning ühtekokku seal peetud 15 mängust on koondisel kirjas üksainus võit, kaks viiki ja tosin kaotust.

Suriname ja El Salvadori mängu tipphetked:

Suriname riigis on küll sündinud näiteks Clarence Seedorf ja Jimmy Floyd Hasselbaink, ent mõlemad kolisid koos perega varakult Hollandisse. Väikeriigi koondist võinuks sarnaselt neile esindada ka Frank Rijkaard ja Ruud Gullit, ent kogu nimetatud nelik valis mõistagi võimaluse teha suuri tegusid Hollandi koondise särgis. Seega polegi Suriname koondisel ajaloost ühtegi väga nimekat mängijat ette näidata.

Praeguse meeskonna tuntuim mängija on 30-aastane ründaja Sheraldo Becker, kes kuulus viis hooaega Bundesliga klubi Berliini Unioni ridadesse ning pallib praegu teist aastat Hispaania kõrgliigas Osasunas. El Salvadorile äsja kaks väravat löönud Richonell Margaret kannab igapäevaselt Eredivisie klubi Go Ahead Eaglesi särki, penalti realisseirnud Tjaronn Chery mängib aga NEC-is. Seejuures on Chery end karjääri jooksul proovile pannud ka Inglismaa esiliigas QPR-i ridades, Türgi kõrgliigas Kayserisporis, löönud viie hooajaga Iisraeli tippklubis Haifa Maccabis 46 väravat ning jõudnud isegi Hiina kõrgliigasse.

Praeguste koondislaste CV-des on lisaks Hollandile enim esindatud Türgi klubid. Lisaks leidub seal mängijaid ka Itaalia esiliigast Veneziast, Inglismaalt Huddersfield Townist, Saksamaa esiliigast Darmstadtist, Šveitsi kõrgliigast Zürichist, Rootsi tänavusest hõbedaklubist Hammarbyst, Saudi Araabiast ja Araabia Ühendemiraatidest, Kreekast ja Taanist.

Vähemalt ühel mängijal on sellest aastast ette näidata ka käik Eestisse – El Salvadori vastu pingilt mängu tulnud ning lõppseisu vormistanud Dhoraso Klas pallib igapäevaselt Gruusia kõrgliigas Iberia 1999 ridades. Juulis kohtus Iberia Konverentsiliiga eelringis Eesti meistri FCI Levadiaga ning Klas kuulus Tallinnas peetud mängus Iberia algkoosseisu ja sekkus Gruusias peetud kohtumises vahetusest.

Advocaat teeb Curacaoga imesid

Hollandi elanike pidu võib kasvada järgmisel suvel väga suureks, sest Surinamest veel lähemal on suurüllatusele Curacao meeskond. Umbes 156 000 elanikuga saareriigi koondis tümitas viimati koguni 7:0 Bermudat, kelle ridades püsivad jätkuvalt kaks Premium liigaski mänginud meest, kaitsjad Dante Leverock ja Roger Lee. Kuna Jamaica leppis samal ajal 1:1 viiki Trinidadi ja Tobagoga, tõusis Curacao 11 punktiga alagrupi liidriks.

Jamaica jääb neist maha ühe punktiga ning et viimases voorus kohtutakse omavahel, on kõik lihtne – võitja sõidab järgmisel suvel MM-ile, aga Curacaole piisab grupivõidu kindlustamiseks ka viigist. Samas annab 1998. aastal finaalturniirile murdnud Jamaicale väikese eelise see, et mäng peetakse nende koduväljakul. Meeskondade esimene omavaheline kohtumine lõppes oktoobris aga Willemstadis Curacao 2:0 võiduga.

Curacao koondise vaieldamatult nimekaim liige on nende 78-aastane peatreener Dick Advocaat. Legendaarne hollandlane, kes on aastate jooksul tervelt kolmel korral juhendanud ka kodumaa koondist, on lisaks teinud tegusid Lõuna-Korea, Belgia ja Venemaa koondise tüüri juures. Ülipika karjääri jooksul on ta peale kodumaa tippklubide töötanud ka Inglismaal, Saksamaal, Šotimaal ja Türgis. Samuti mahuvad tema CV-sse üksikud mängud Araabia Ühendemiraatide, Serbia ja Iraagi koondise peatreenerina.

Curacaod juhendab Advocaat alates eelmise aasta jaanuarist, tema käe all on koondis kaotanud 19 mängust vaid kolm. Alagrupi otsustav mäng kujutab endast seejuures kahe veterantreeneri vastasseisu, kuna Jamaica koondise tüüri juures on alates eelmise aasta suvest inglane Steve McClaren. Inglismaaga 2008. aasta EM-ilt kõrvale jäänud peatreener rehabiliteeris end 2010. aastal, kui viis Twente üllatuslikult Hollandi meistriks. Inglismaa kõrval on Jamaica juhendamine 64-aastasele McClarenile teine kord mõne koondisega töötada.

Erinevalt Surinamest on Curacao juurtega parimad jalgpallurid valinud Hollandi asemel pigem väikese saareriigi esindamise – tõsi, Seedorfi või Davidsi masti mehi pole neil ka ette näidata. Viimases võidumängus tegi penaltipunktilt kaks korda skoori 34-aastane Leandro Bacuna, kes on aastaid mänginud Inglismaa kõrg- ja esiliigas ning teenib praegu leiba Türgi esiliigas. Ühe värava lisas tema noorem vend, samuti Türgis, aga kõrgliigaklubi Gaziantepi ridades palliv Junior Bacuna.

Kaks väravat sai kirja ka Dortmundi Borussia duubelmeeskonda esindav 21-aastane ründaja Jordi Paulina. Enamik Curacao koondislasi mängib Hollandi kõrgliigaklubides, ent lisaks Saksamaale ja Türgile on veel esindatud ka näiteks Inglismaa, Šotimaa,  Šveits, Iisrael, Kreeka ja Belgia ning isegi Indoneesia.

Curacao värskendaks MM-ile jõudmisega ajalugu, sest tegu oleks mõõtude poolest ülekaalukalt väikseima finaalturniirile pääsenud riigiga. Alles 2010. aastal Hollandi Antillidest lahku löönud ja iseseisva riigi staatuse saavutanud saareriigi pindala on vaid 444 ruutkilomeetrit. Oktoobris esmakordselt MM-ile murdnud Roheneemesaared võtavad enda alla umbes kümme korda rohkem maad.

Samuti oleks Curacao kõige väiksem MM-i osalejariik rahvaarvu poolest. Seni hoiab seda staatust enda käes Island, kelle rahvaarvuks hinnati 2018. aasta MM-i ajal umbes 350 000 inimest. Roheneemesaared on veidi üle poole miljoni elanikuga teisel kohal ning Suriname jääks natuke rohkem kui 600 000 elanikuga samuti pisemate sekka. Curacaol elab 2023. aasta rahvaloenduse põhjal aga vaid 155 826 inimest.

Pinge püsib

Seis on põnev ka ülejäänud kolmes valikgrupis. C-grupis üllatas Haiti 1:0 võiduga Costa Ricat, ent on alagrupis endiselt teine. Viimase vooru eel on 8 punkti ka Hondurasel, kes külastab Costa Ricat viimases voorus. Haiti mängib samal ajal kodus Nicaraguaga. MM-pileti võib seejuures kätte saada veel ikkagi ka Costa Rica – selleks peavad nad ise viimases mängus Hondurasest jagu saama ning Haiti ei tohi oma mängu võita. Võrdsetel punktidel lõpetamise võimalusi on meeskondade vahel mitu ning mängu võib tulla ka väravate vahe, mis on praegu Hondurasel +3, Haitil +1 ja Costa Rical +2.

Kogu see kolmik on varem MM-il käinud, ent seal edukas olla on suutnud vaid üks. Costa Rica debüteeris suurturniiril 1990. aastal ja on nii kaugele jõudnud suisa kuuest viimasest turniirist viiel. 2014. aastal murti koguni veerandfinaali, kui esmalt võideti Uruguay, Itaalia ja Inglismaa ees alagrupp ning alistati seejärel penaltiseerias Kreeka. Kaheksa parema hulgas vannuti Hollandile alla alles penaltiseeria järel.

Honduras osales MM-il nii 1982., 2010. kui ka 2014. aastal, ent pole võitnud üheksast mängust ainsatki. Haiti pääses esimest ja seni viimast korda MM-ile 1974. aastal, kaotades alagrupis nii Itaaliale, Poolale kui ka Argentinale.

Otse pääseb MM-ile ainult iga grupi võitja, sest USA, Kanada ja Mehhiko on sellest regioonist turniiri korraldajatena pääsme juba kindlustanud. Kolmest teise koha meeskonnast kaks paremat saavad viimast piletit jahtida mandritevaheliste play-off-mängude kaudu.