Pühapäeval alustab ETV-s telekonkurss “Klassikatähed”. Uue hooaja eel vastavad võistlejad Klassikaraadios kaheksale küsimusele. Kolmandana jaga oma mõtteid 23-aastane flötist ja Vanemuise sümfooniaorkestri flöödirühma abikontsertmeistri Tuule-Helin Kriguliga.
Milline oli sinu elu kõige esimene muusikaline elamus?
Sellele on keeruline vastata, sest muusika on minu elus olnud sündimisest saati. Mul on kogu perekond muusikutest pungil, aga kui peab meenutama, siis võib-olla tagantjärele olen mõistnud, et elamus oli see, kui mu isa laulis varajase muusika vokaalansamblis Heinavanker ja ma käisin nende kontsertidel. Hilisemast on muidugi veel olnud suuri ja erilisi kogemusi olnud.
Kes on sulle kõige rohkem midagi õpetanud?
Kes muu kui mu oma perekond. Mu vanemad ja mu õde kindlasti. Praegu ma tunnen, et õpin oma sõprade ja kolleegide käest nii palju. Alles mõned päevad tagasi tegin ühe pianistist sõbrannaga kontserdiks proovi ja see oli nii lahe, sest tavaliselt me joome koos kohvi, aga seal sain ma tema käest õppida.
Loomulikult ka mu erialaõpetajad, alustades Mihkel Peäskest muusikakeskkoolis ja Sibeliuse akadeemiast Petri Alanko ning Hanna Juutilainen. Lisaks veel flöödibrigaad Amsterdamis ning terve rida teisi professoreid.
Mis on olnud sinu seni parim hetk laval?
Neid on palju olnud. Tavaliselt loen ma parimaks seda, kui mul kellegi teisega koos midagi õnnestub. Kas siis kammeransambli või orkestrimängu kontekstis.
Üks konkreetne, mis mulle kohe meenub, oli see, kui tegime Sibeliuse akadeemias kolm aastat tagasi sümfooniaorkestri ja ooperistuudioga koostöös Mozarti “Võluflööti”. Mängisin seal esimest flööti ja mu kõrval istus esimene oboe. Meil oli kuidagi keeruline omavahel asju häälde saada, seal oli vaja unisoonis palju mängida. See hetk, kui meil asjad häälde said, oli üks väga hea hetk. Selliseid õnnestumisi ma väga naudin.
Aga kõige piinlikum hetk?
Meil on kasutuses igasugused modernsed lahendused ja ka mina esinen sageli nii, et mul on iPad laval. Hästi tüüpiline on see, et kogemata pööratakse mitu lehekülge korraga. Lehe pööramiseks kasutan ma pedaali ja üks kord juhtus nii, et ma astusin pedaalist mööda, serva peale ja see lendas meeletu laksakaga tagurpidi. Niiviisi, et kogus saal oli plastiku-kaja täis. Tol hetkel oli paanika muidugi, sest ma ei saanud lehte pöörata, aga pärast pole ma suutnud seda salvestust väga kuulata. See klirin on nii hirmus.
Mis loo sa endaga üksikule saarele kaasa võtaksid?
Midagi Tõnu Kõrvitsa loomingust, sest see on minuga kuidagi pillimängukarjääri algusest peale kaasas käinud, siiamaani teda hea meelega kuulan. Võib-olla selline lugu nagu “Leaving Capri”, mis on kirjutatud keelpilliorkestrile. See on küll saarelt lahkumisest, aga ma võtaksin ta tagasi saarele kaasa.
Kui sul oleks võimalik elada nädal aega mõne legendaarse muusiku elu, siis kes see võiks olla?
Natukene tahaks igaühe elu maitsta ja proovida, aga hiljuti selgus üks asi, mida ma ei teadnud. Käisin puhkusereisil Mallorca saarel ja tuli välja, et Frédéric Chopin on elanud ühe talve Mallorca Valldemossa mägilinnakeses. Mulle väga see mägilinnake meeldis, nii et ma hea meelega oleksin Chopin ja läheksin tagasi sinna.
Kui sinu enda elu oleks film, siis milline oleks selle heliriba?
Vanemuise töö valguses mõtlesin, et võib-olla mõni ballett. Eelmine nädal mängisime “Luikede järve”, mis oli minu esimene “Luikede järv”. Võib-olla see sobiks, sest seal on natukene draamat ja traagikat, aga hästi palju ilusat ja sätendavat, head ja lahket.
Nimeta palun üks teos, ükskõik mis valdkonnast, mis on sinu elu muutnud.
Ma ei ole päris kindel, kas ma elumuutvat kogemust olen veel saanud, aga üks, mis mind tõesti väga-väga liigutas oli balletietendus, mis toimus möödunud kevadhooajal Helsinkis, “T(r)anssi” Soome riiklikus ooperi- ja balletiteatris. See oli võimas. Muusikaline lahendus ei olnud midagi keerulist, aga visuaal tõesti viis transiseisundisse, oli nii lummav. Olin kõik see kaks tundi väga haaratud.