Arvan, et esimesi kordi saime Imrega kokku pärast seda, kui aastal 1994 Muhusse tulin ja siin olema hakkasin. Toona teadsin, et Imre elas Kanadas.
Kuna üks mu vana sõber elas Pädaste mõisa kõrval, käisin Pädastes väga tihti. Nägin, kuidas see mõisaelu seal arenema hakkas. Enne Imre tulekut oli pilt väga kurb ja troostitu – kogu õueala võssa kasvanud, majad praktiliselt varemetes. Noore mehena võttis Imre mõisa ülesehitamise väga tõsiselt ette. See töö, mis ta ette võttis ja ära tegi, oli hiiglaslik.
Sealt meie tutvus algas, käisime vastastikku teineteisel isegi mõned korrad külas. Sain mitu korda koos temaga esineda ka nendel üritustel, mis ta Pädaste mõisas korraldas ning kus ta mind klaveril saatis.
Juba tükk aega tagasi, vist selleks puhuks, kui Muhu vald sai 20-aastaseks, õppisin Imre palvel ära tema kirjutatud laulu “Muhu maa” ja esitasime seda koos temaga. Solistile on see päris keeruline lugu laulda. Kuna see laul sobiks paremini koorile, siis küllap see laul elab edasi.
Imrega oleme sama kooli vilistlased, kuigi tema lõpetas kooli palju hiljem. Ühel Saaremaa ühisgümnaasiumi vilistlaste kokkutulekul või koolikokkutulekul anti ka mulle tema ja ta klassiõe tehtud koolihümni sõnad pihku ja püüdsin teiste järgi seda laulu kaasa laulda.
Viimastel aegadel ma Imrega väga sageli kokku ei puutunud, pigem olid need kohtumised väga juhuslikud. Näiteks saime kokku Muhus Liiva poe juures. Ikka: tere, kuidas läheb, mõni sõna lõbusat juttu… Teinekord võis lausa pool aastat mööda minna, kui me kordagi ei juhtunud teineteist nägema.