Käesoleva aasta kevadel moodustati ettevõtjate nõukogu, mille eesmärk on leida kohti, kus vähendada bürokraatiat ja riigi ebaefektiivsust. See on vajalik ja tervitatav samm, kuid veelgi olulisem on leitud ebaefektiivsuste likvideerimine ja muudatuste elluviimine.

Ükski raport ega töögrupp ei muuda midagi, kui riigiaparaadi töötajad pole isiklikult ja rahaliselt motiveeritud efektiivsust ellu viima. Kui süsteem tasustab kulutamist, mitte säästmist, jääb iga algatus paratamatult paberile.

Probleem ei ole poliitikutes, vaid süsteemis

Viimastel aastatel on kõik peamised erakonnad lubanud muuta riigi juhtimise efektiivsemaks. Reformierakond räägib digiriigi lihtsusest ja bürokraatia vähendamisest, Eesti 200 rõhutab juhtimisreformi vajadust, Isamaa kõneleb raiskamise lõpetamisest ja vastutustundlikust riigirahandusest. Ka praegune valitsuskoalitsioon lubab “kulude kasvu pidurdada ja juhtimist kaasajastada”. Ometi ei vähene ei ametnike arv ega ministeeriumide halduskulud.

Põhjus on lihtne: poliitiline otsus üksi ei toimi, kui süsteem motiveerib vastupidi. Kantsleril, osakondade ja ametite juhtidel on isiklik huvi hoida kulusid üleval, sest väiksem kulu tähendab väiksemat eelarvet, väiksemat mõju ja väiksemat meeskonda.

Kes mille eest vastutab?

Et mõista, kust ebaefektiivsus tekib, tuleb eristada kahte tasandit:

  • Teenusepakkujad – õpetajad, arstid, politseinikud, päästjad –, kes osutavad avalikku teenust.
  • Administraatorid – ministeeriumid, ametid ja sihtasutused –, kelle töö on neid teenuseid korraldada ja koordineerida.

Ebaefektiivsus ei peitu klassis, haiglas ega patrullautos, vaid just administreerimiskihis, mille kulud kasvavad ka siis, kui tegelik töömaht väheneb.

Ministeeriumi eesmärk ei ole õpetada lapsi ega ravida inimesi, vaid pakkuda juhtimisteenust võimalikult väikese kuluga maksumaksjale, kuid praegune süsteem premeerib neid, kes kulutavad rohkem, mitte neid, kes kulutavad vähem.

Kui hästi töötad, võetakse raha ära

Eestis kehtib absurdne reegel, et kui ministeerium teeb töö ära väiksema kuluga, vähendatakse järgmisel aastal tema eelarvet. See tähendab, et kantsler, kes teeb riigi jaoks kõige õigemad otsused – vähendab dubleerimist, digitaliseerib protsesse, kärbib halduskoormust – kaotab järgmisel aastal mõju ja ressursi.

Tulemus on see, et kõik püüavad kulutada ära iga euro, et eelarve püsiks vähemalt sama suur. Nii muutub ebaefektiivsuse läbisurumine ministeeriumi eesmärgiks.

Näited: töö väheneb, haldus püsib

Haridusministeerium: koolide ja õpilaste arv on 20 aastaga vähenenud ligi kolmandiku võrra, kuid ministeeriumi ja haridusasutuste halduskulud pole vähenenud. Aruandlus ja andmekogud on digitaliseeritud, ent bürokraatia maht on sama.

Politsei- ja piirivalveamet: kuritegevust on poole vähem kui 15 aastat tagasi, kuid tugistruktuurid on sama suured. Juht ei tohi näidata, et töö on vähenenud, kuna väiksem töömaht tähendab väiksemat eelarvet.

Maksu- ja tolliamet: deklaratsioonid täituvad automaatselt, e-arved on standard, kuid iga uue IT-süsteemi kõrvale tekib uus “koordineeriv” üksus. Masin teeb töö ära, aga inimesed jäävad alles, sest töö kadumine pole kellelegi kasulik.

Omavalitsused: elanike arv väheneb, ametnike arv kasvab. Lisanduvad kommunikatsiooni- ja arendusspetsialistid, kes haldavad teisi ametnikke. Eelarve säilitamine on muutunud eesmärgiks omaette.

Tulemustasud tasustavad vaikust, mitte tulemust

Riigi tulemustasud põhinevad endiselt subjektiivsetel hinnangutel laadis “silmapaistva töö eest.” Reaalsuses tähendab see enamasti lojaalsust ja probleemide vältimist. Preemia ei sõltu kulude vähenemisest, teenuse kvaliteedist ega ühiskondlikust mõjust. See on süsteem, kus “tubli töötaja” on see, kes ei küsi liiga palju ja täidab kõik juhised. Tulemus on hästi hoitud status quo, mitte tulemuslik riik.

Lahendus: jagatud dividend ja objektiivne mõõdik

Eestis tuleb muuta riigijuhtimise motivatsioonisüsteem radikaalselt ja fundamentaalselt. Tulemustasu ei tohi põhineda hinnangul ega “silmapaistvusel”, vaid ainult rahalisel mõõdikul.

Uus mudel:

  1. Mõõdik: kas sama teenus osutati väiksema kuluga kui eelmisel aastal.
  2. Kui jah, jääb osa säästust (näiteks 40 protsenti) asutuse käsutusse.
  3. Seda raha saab kasutada boonusteks neile, kes tulemuseni jõudsid, või investeerida uutesse tõhususprojektidesse.
  4. Kui tulemust ei saavutata, ei maksta midagi, ei preemiat, ei “panuse” tasu.

Seda võib nimetada jagatud dividendiks, kus dividendiks on kokkuhoitud raha. Kantsler ja tema meeskond saavad reaalse tulu ainult siis, kui nad pakuvad maksumaksjale sama teenust väiksema kuluga. Kui juht säästis maksumaksjatele näiteks viis miljonit eurot ja sai sellest säästetud summast 100 000 eurot endale preemiana, on see õiglane, mõõdetav ja motiveeriv.

Efektiivne juhtimine tähendab, et mõni töö kaob

Efektiivsus ei tähenda, et inimesed jooksevad kiiremini või täidavad rohkem tabeleid. Efektiivsus tähendab, et mõni töö muutub üldse tarbetuks.

Kui koolide aruandlus on automaatne, pole vaja neid, kes aruandeid käsitsi kontrollivad. Kui maksuarvestus teeb masin, peab vähenema inimkontroll. Kui küsimuse all on riigiametnike kollektiivne sõit Brüsselisse konverentsile, esitab kantsler küsimuse, kas see kulutus suurendab või vähendab tema valdkonna efektiivsust.

Efektiivne juht ei ole see, kes kasvatab oma osakonda, vaid see, kes teeb osa sellest üleliigseks ja saab sellest kasu. Ja tõhus juht saab alati ka isiklikku kasu, kui loob efektiivsust teistele.

Kokkuvõte

Eesti riigi juhtimise ja maksumaksjate vahel on tugev huvide konflikt. Maksumaksja huvi on maksta nii vähe makse kui võimalik ja saada maksude eest võimalikult kvaliteetseid riigi teenuseid. Riigi administraatorite huvi on saada võimalikult suur maksumaksjatelt saadud rahamass enda hallata ja suurendada enda hallatavat organisatsiooni. 

Vaja on leida lahendus, mis rakendaks tööle inimliku motivatsiooni selliselt, et maksumaksjate huvi kattuks riigi administreerijate huviga. Umbes sarnaselt, nagu on eraettevõtluses. Mida säästlikumalt sa tegutsed, seda rohkem teenid kasumit.

Erinevad töögrupid, audiitorid, riigikontroll ja konsultandid võivad koostada sadu ettepanekuid bürokraatia vähendamiseks ja riigi efektiivsuse suurendamiseks, kuid nende elluviimine õnnestub ainult siis, kui kogu riigiaparaat ja seal töötavad inimesed on isiklikult ja rahaliselt motiveeritud neid ellu viima. Ükski poliitiline otsus ei tee riiki efektiivseks, kui süsteem premeerib kulutamist.

Eesti muutub tõhusaks alles siis, kui kantsleri, osakondade ja riigiametite juhtide parim viis oma palka kasvatada on pakkuda maksumaksjale sama teenust väiksema kuluga. Kui ministeeriumi kantsleri ametikoht on nagu eraettevõtte omaniku positsioon (saad dividendi ainult siis, kui teenid kasumit, aga dividend võib olla väga suur), siis hakkavad asjad juhtuma ja justkui imekombel tekib väga suur kokkuhoid ministeeriumite tegevuskuludes, kuid ministeeriumi juhtimine ei halvene ega vähene.

Kõik muu – töögrupid, arengukavad, reformistrateegiad ja komiteed – on lihtsalt uus bürokraatia uues pakendis.