Kui ülikoolide hinnangul pole ministeeriumi soov tõsta osa tegevustoetuse mahust eraldi läbirääkimise objektiks õiguslikult korrektne ja vabadust piirav, siis ministeerium sellega ei nõustu. Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Renno Veinthali sõnul soovib ministeerium ülesanded ülikoolidega läbi rääkida ning anda raha ülikoolidele tegevustoetusena kasutusotstarvet piiravate siltideta.

Nädala alguses kirjutas Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik, et tuleva aasta eelarves on kokku lepitud ülikooli töötajate palkade mahajäämuse kompenseerimiseks mõeldud summat kärbitud kolmandiku võrra ja sellest poole ehk pea 14 miljonit soovib “minister jätta enda käsutusse ülikoolide mõjutamiseks halduslepingute läbirääkimistel”. 

Viigi hinnangul tekib ministril sellega võimalus survestada ülikoole lepinguid allkirjastama ja võtma vastu HTM-i pakutud tingimusi või täiendavaid kohustusi, mis aga kärbib ülikoolide iseotsustamise vabadust. 

Raha sellisel viisil eraldamist kritiseeris ka endine haridusminister Liina Kersna. Kersna tõi välja, et juba praegu saavad ülikoolid mitmeid sihttoetusi riiklike prioriteetide saavutamiseks, millega riigil juba on rahalised hoovad ülikoolid tegevuste suunamiseks. “Tuletan meelde sedagi, et tegevustoetuse jagamiseks on seadusega kehtestatud kord, mida praegune plaan rikub.”

Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Renno Veinthal sõnas, et ülikoolide etteheide on teatud mõttes põhjendatud, kuna kehtivad halduslepingud sätestasid ministeeriumi kohustusena planeerida igal aastal riigieelarvesse tegevuse korraldamiseks vahendid kasvuvajadusega 15 protsenti aastas. Samas on riigirahanduse olukord vahepeal muutunud, mistõttu on rektoritega läbi räägitud ka kokkulepitud kasvuambitsioonides järele andmine.

Asekantsler rõhutas, et kõrghariduse rahastamine üldiselt tuleval aastal riigieelarves kasvab, samas tuleb ära katta ka lepingutega kokku lepitavad lisaülesanded. “Nendes kõige suurema kasvuvajadusega valdkondades õpetamise mahu kasvatamiseks peaks riik kuskilt leidma veel täiendavaid vahendeid. Need vahendid on planeeritud riigieelarve käigus ja kuskil ei ole mingeid täiendavaid vahendeid, mida oleks võimalik leida,” rääkis ta.

Siiski toonitas Veinthal, et vaid tegevustoetuse lubatud kasvu otsijad vaatavad mööda eelarve suurenemisest muudes valdkondades, nagu doktoriõppe reform kui ka teadus- ja arendustegevuse valdkonda suunatud vahendite kasv.

Rektorite nõukogu ootab rahastamises stabiilsust

Rektorite nõukogu toob pöördumises haridus- ja teadusministrile välja, et ei pea plaani tõsta viis protsenti tegevustoetuse mahust eraldi läbirääkimiste objektiks ei ole õiguslikult korrektseks.

Nõukogu märgib, et halduslepingute sõlmimise eelduseks tehti aastateks 2023-2026 rahastuskokkulepe ning riigieelarvestrateegia nägi ette, et pikaajalise varasema puudujäägi katteks suurendatakse kõrghariduse tegevustoetust 15 protsenti.

“Kasv oli kavandatud varasema rahastuspuudujäägi katteks, mitte uute kohustuste rahastamiseks. Ennekõike vajasid järele aitamist akadeemiliste töötajate palgad, et doktorikraadiga lektorid ei teeniks vähem kui üldhariduskoolide õpetajad,” kirjutas rektorite nõukogu ja tuues välja, et tegelik rahastus on jäänud sellest tasemest allapoole. Seejuures tänavu kasvas tegevustoetus 8,9 protsenti ja 2026. aastal 10,6 protsenti.

Rektorite nõukogu hinnangul taganes ministeerium ka vähestest halduslepingutesse kirja pandud rahastamise lubadustest.

“Rahastuskokkuleppes oli vastastikune arusaam, et 15-protsendiline kasv rakendatakse tegevustoetusele, mitte sihttoetustele ja tegevustoetusele – vastasel korral oleks selle protsendi arvestamise aluseks tulnud samuti võtta tegevustoetuse ja sihttoetuste summa. Kui haridus- ja teadusministeerium otsustab kokku lepitud ja juba kärbitud tegevustoetustest tõsta sihttoetusteks 14 miljonit eurot, jääb tegelikuks tegevustoetuse kasvuks üksnes viis protsenti,” kirjutas rektorite nõukogu pöördumises.

Nõukogu hinnangul ei seisne ülikoolide etteheide selles, et riik ei võiks rahastusega eesmärke siduda, vaid kui rahastuspõhimõtteid aasta-aastalt muudetakse, ei ole ülikoolidel võimalik teha pikaajalise plaane, samal ajal kui riik ülikoolidelt just pikaajalise mõjuga kohustuste võtmist eeldab.

Veinthal nentis, et ülikoolide tulud koosnevad mitmetest allikatest, mis muudab ülikoolide ressursside planeerimise ülemäära keerukaks. “Kui me räägime kõrghariduse tegevustoetusest, mis on toetus, millel ei ole programmile või projektile omaseid tunnuseid, kus tõesti ülikool on kasutuse otstarbe määramisel ja selle raha suunamisel vaba, siis eriarvamus või ülikoolide kriitika puudutab seda viieprotsendilist osa kõrghariduse tegevustoetusest, mille me nende halduslepingute läbirääkimiste kontekstis oleme kõrvale pannud.”

Ministeerium konflikti seadusega ei näe

Õiguslikke aluseid silmas pidades toob Veinthal välja, et kõrgharidusseaduse järgi koosneb tegevustoetus baasosast ja tulemusrahastamise osast ning sihttoetus on kõrgkoolile vajaduse korral määratav täiendav toetus riigi strateegilistest eesmärkidest tulenevate tegevuste elluviimiseks. “Siin on ka seadusest tulenev võimalus sihttoetusi arvestada tegevustoetuse määramisel, nii et siin ei ole probleem selles, et me kuidagi tõlgendaksime seadusandja tahet valesti.”

Asekantsleri sõnul on kavatsus siiski ülesanded halduslepingute läbirääkimiste käigus läbi rääkida ning need vahendid anda ülikoolidele rahastamiskokkuleppega tegevustoetusena nii, et neil ei ole küljes kasutusotstarvet piiravaid silte.

“Küll aga on halduslepingus võetud ülesanne või kokkulepe ühes või teises valdkonnas kas õppepakkumist laiendada või ka mõnes teises valdkonnas koomale tõmmata,” sõnas ta.

Diskussiooni algatamine ühiskonna ootuste üle ülikoolidele on Veinthali sõnul aga tervitatav. “Selle eest ma tahaks rektoreid tunnustada, et nad on selle debati avanud ja võib-olla see debatt aitab kaasa ühiskondliku ootuse sõnastamisele. Võib-olla on praegu jäänud see lünklikuks, millised need avalikud huvid on või milles avalik huvi ülikoolide osas täpselt väljenduma peaks,” rääkis ta.

“Ühelt poolt on autonoomia väga suur väärtus ja rektorid on väga häälekalt võtnud sõna selles osas, kui tähtis autonoomia on. Aga teiselt poolt on oluline, et me riigis tervikuna saaksime selgemaks rääkida selle, kuidas ülikoolid võiksid või peaksid reageerima avalikule huvile ja kas siin on mingisugused mehhanismid, mis võiksid paremini toimida, kui nad seni on toiminud,” ütles Veinthal.