Easy listening, yacht rock, jazz funk, quiet storm, sophistipop, acid jazz, lounge, smooth jazz jne – mingid sellised heroilise, „rokistliku“ või laiemalt romantilis-modernistliku, askeetliku ja/või transgressiivse tõsipopiajaloo jaoks marginaalsed žanrid, millele – seetõttu? – pole enamasti eestikeelseid sõnugi. Kriitilise relevantsuseta, „ebakhuul“ muusika. Mis siis aga omakorda on omandanud vähem või rohkem trotsliku „parakhuuli“ aura. Ning RETI-l oma plaadi tüünes hakatuses on kõige sellega mu jaoks õdusalt rohkesti asja.
Oled juba tellija? Logi sisse
Kommenteeri
Loe kommentaare (7)