Kartulikasvatus on Eestis aastatega märkimisväärselt vähenenud. Lisaks sellele, et kartulit ei sööda enam nii palju, konkureerivad kohalikud tootjad soodsama importkartuliga. Kuut kartulikasvatajat koondav ühistu Talukartul avas Roosna-Allikul pakkimisroboti, mis võimaldab tööjõukuludelt kokku hoida.
Talukartuli asutasid 16 kartulikasvatajast talunikku 25 aastat tagasi.
“Kaubandusketid järjest ketistusid ja üksikul talumehel kartulikotiga ei olnud kaupluse leti peale juurdepääsu. Ainuke võimalus oligi koos ühiselt turule minna,” ütles Talukartuli juhatuse liige Kalle Hamburg.
Alles on jäänud viis asutajaliiget, kes tähistasid veerandsajandi möödumist ligi miljon eurot maksnud robotpakkeliini avamisega.
“Kartul on töömahukas kultuur ja inimtööjõudu võtta ei ole. Mis selle ühistu fenomen ongi see, et talumees kasvatab kartuli valmis ja toob siia ühistu lattu ja rohkem tema tegelema ei ei pea. Sorteerimine, pesemine, pakendamine, turustamine on kõik ühistu poolt,” ütles Hamburg.
30 aastat tagasi oli Eestis kartuli kasvupinda 72 000 hektarit, praeguseks on see kahanenud 5000 kuni 6000 hektari piirimaile, samal ajal on kasvanud saagikus ja sordivalik. 20 protsendi ulatuses ostame toidukartulit sisse, aga välja veame ka. Kartuliteadlane Luule Tartlan ütles, et kartul on suurepärane toiduaine, kuid selle kasutamisvaldkond võiks olla palju laiem.
“Ja meil kahjuks ei ole rohkem kasutamist kui ainult lauakartul, see, mida kasutatakse toiduks. Meil ei ole juba 1998. aastast tärklisetootmist, nagu vanasti oli,” lausus Tartlan.
Viljandimaal kartulikasvatusega tegeleva Koorti kartuli üks omanikke Märt Laansalu ütles, et inimesed eelistavad üha enam pestud ja pakendatud kartulit. Samas oleme kõvasti turgu loovutanud välismaistele kartuliväärindajatele, kes toodavad kartulisektoreid, friikartuleid ja paju muud.
“Me oleme teinud ära selle kõige esimese asja, et me suudame kartulit pesta, aga see tootearendus edasi on kahjuks jäänud meil toppama,” nentis Laansalu.