Tuleb tunnistada, et Isamaal on oskuslikult õnnestunud kujundada narratiiv, mille järgi autojuhid on ebaõiglase kohtlemise ja kiusamise ohvrid. Sellega kaasnevalt on erakonna poliitikud leidnud endale uue missiooni: kaitsta «tagakiusatuid» riigi maksusüsteemi ja rattateid soosiva linnapoliitika eest. Vaenlane on loodud, kujundades uskumust, et keegi võtab sinult justkui midagi ära – mugavuse, parkimiskoha, väikese osa sissetulekust – ja poliitik ilmub kohale, et sind päästa.
Viimasel ajal jääbki mulje, et Eesti kõige haavatavam inimrühm on keskealised, üle keskmise heal järjel olevad mehed, kellel on auto. Kõik teised – noored, naised, pensionärid, ühistranspordi kasutajad – saaksid justkui ise hakkama: maksavad automaksu, leiavad parkimiskoha, taluvad ummikuid ja mõistavad, et tipptunni liiklus pole kellegi pahatahtlik tegu, vaid paratamatus.