Tarvastu Linnamäel elasid vanaema ja vanaisa. Nende juures möödusid suved. Vanaema Juta oli Aivari sõber. Meisterdas vanaema talle ragulka, vibu, lavatsi puu otsa. Kunagise talu maadel oli majandi kanala. Vanaema söötis, kasvatas ja lõi siis kanadel pea maha. Ja kaitses kanu kullide eest. Tal oli püss selle jaoks. Laskis kanakulli maha ja torkas hoiatuseks teistele kullidele aiateiba otsa. Et vaadake, mis teid ootab, kui veel minu, st kolhoosi kanu ründate.
Vanaema lüpsis lehmi. Istus oma pingi peal, ämber jalge vahel, ja piim sirtsus ämbrisse. Õigupoolest pange, sest ämbrid on Põhja-Eestis. Tarvastu kandis on kindlasti panged. Aivar istus teise pingi peal ja kuulas vanaema ennemuistseid jutte. Ja alati jõi kohtumise ja lüpsmise lõpuks ära kruusitäie lüpsisooja piima. Joon seniajani palju piima, ütleb Aivar mulle veidi häbelikult. Vanaema oli minu influencer, lisab ta.
Kohtume Aivariga Toris. Igaüks teab Tori põrgut ja Tori hobuseid. Minu vanaonu poeg, noorest peast ratsasportlane Kalju Laiapea oli kunagi ratsahobusel Tori põrgusse sisse sõitnud. Nii ta mulle mõne aasta eest rääkis. Vaevalt see Tori hobune oli, mis ta põrgusse viis. Välja ta pääses. Igatahes.