Kunstilise tasandi kõrval aitas Meelise ja Vjatško lugu Stalini ajal luua uut tõlgendust Eesti ajaloost. Marksistlikus ajalootõlgenduses esindas raudrüüs autoriteetne Vjatško ühtlasi edasijõudnumat feodaalkorda, mis pidi aitama kaasa eestlaste arengule. Seegi aitab selgitada, miks Nõukogude võim neist kahest tegelasest nii huvitatud oli. Meelise ja Vjatškoga sai ühtaegu jutustada marksistlikku lugu progressist ja põimida Eesti ajalugu Vene ja Nõukogude riigi ajalooga.
1980. aastal jõudis kuju Tartusse Kassitoomele. Põhjus oli uhke – sellega tähistati Tartu esmamainimise 950. ja Eesti alade Vene riigiga ühinemise 260. aastapäeva (viimane tärmin tiksus täis küll alles aasta hiljem). Ometi on ühe sotsrealistliku skulptuuri ülesseadmine monumendina alles nõukogude aja lõpus üsna erakordne juhtum. Selleks ajaks oli monumentaalkunstis juba ammu löönud läbi modernistlik vorm.