Alustaks teie vanast uuest ametist. Kui Gerd Tiivas sai selle aasta alguses töötukassa juhatuse esimeheks, siis pool aastat hiljem tuli töötukassast teade, et umbes 20 protsenti inimestest või töökohtadest kaovad. Kas Eesti Panka on sama ootamas, et umbes aasta pärast loen uudistest, kuidas olete otsustanud Eesti Pangast 20 protsenti inimestest ära koondada?
Ise vähemalt seda praegu ette ei näeks, sest tegelikult olen olnud Eesti Panga juhatuses juba üle 14 aasta ja me oleme püüdnud mitte liiga lasta endale tekkida rasvakihti, mida on võimalik kergesti maha nühkida. Kui mõtleme, kui palju Eesti Panga suguses organisatsioonis inimesi on, väga palju tööd tehakse analüütika ja majandusuuringute poole pealt, siis tihti see võimalus kindlasti oleks ka õhema organisatsiooniga hakkama saada. Aga ma ise näen, et see toob ohu kaasa pikaajaliselt meie töö kvaliteedi langusele. See kindlasti ei ole see, mida mina tahaksin saavutada.
Ma pigem leian, et Eesti Panga töö peab olema hea, professionaalne ja sellisel juhul on tegelikult vaja ka väga häid inimesi, kes seda tööd teevad.
Ma kahtlustan, et keegi tegelikult ei vaidle, et Eesti Panga töö peaks olema hea ja professionaalne. Te mainisite siin analüütikat ja võib-olla olekski siinkohal hea öelda lühidalt, mis need Eesti Panga ülesanded siis on? Miks te seda analüütikat üldse teete, mis mõte sellel kõigel on?
Eesti Pangal on päris hulk ülesandeid, mis meile seadusega on pandud. Kõige olulisem neist kindlasti on tagada hinnastabiilsus. Aga kuna Eesti on võtnud kasutusele ka ühisraha euro, siis seda hinnastabiilsust ehk teiste sõnadega raha väärtuse säilimist tagame me koostöös teiste euroala keskpankadega, kui Euroopa Keskpangas käiakse koos ja otsustatakse, milliseid rahapoliitika otsuseid või näiteks intressi muutmise otsuseid on tarvis, et inflatsioon püsiks kahe protsendi juures. See kaks protsenti on valitud selliseks operatsiooniliseks sihtmärgiks, mida me tahame saavutada.
Päris suur hulk meie tööd lähebki selle peale, et toetada seda otsustusprotsessi, mida seal Euroopa Keskpangas tehakse, sest kokku on lepitud, et tihti eeltööd tehakse kohapeal riikide keskpankades, kus analüüsid pannakse kokku ja prognoos ja siis tehakse selle pealt otsuseid.
Kui rahapoliitikast veel pikemalt rääkida, siis häda on selles, et kui me teeme otsuseid, milline on näiteks intressimäär, siis ega see kohe homme ei mõjuta hindu poes. Selle otsuse mõju tuleb ühe, pooleteise, võib-olla alles kahe aasta pärast hakkab maksimaalselt mõjutama. Seetõttu on meil väga oluline aru saada, kuhu majandus on suundumas, missugused tendentsid on käimas, mis ohud võivad seal olla. Vastavalt sellele me püüame seda rooli natuke keerata ehk otsustada, kuhu poole on meie meelest vaja majandust tüürida, et me just sellise aasta-paari perspektiivis suudaksime saavutada oma eesmärgi: inflatsioon kaks protsenti.
Teised ülesanded on näiteks finantsstabiilsuse säilitamine, mis on selgelt teema, kus me koos finantsinspektsiooni, rahandusministeeriumi ja teistega aitame kujundada finantssektori toimimist Eestis. Eesmärk loomulikult on see, et meil pangandussektor, mis on kõige suurem osa finantssüsteemist, toimiks hästi.
Meile on ka vastavaid juhthoobasid antud, näiteks see, et me saame täiendavaid kapitalinõudeid pankadele kehtestada. Meil on ka laenupõhiseid meetmeid, mida me saame kehtestada. Ja kui tahate kehtestada mingid olulise mõjuga meetmeid, siis muidugi on hea, kui me üsna täpselt püüaksime aru saada, mida need sammud teevad, kui me neid astume.
Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Te rääkisite sellest samast kahest protsendist, mis on Euroopa Keskpanga üleeuroopaline hinnatõusu eesmärk. Olete selgelt läbi kukkunud – te olete ju siis need, kes on süüdi selles, et meil viimase viie aasta jooksul, võib-olla pisut rohkema aja jooksul, hinnad on nii plahvatuslikult tõusnud.
Viimane näitaja, euroala inflatsioon oli kaks koma natukene peale.
Aga viimase viie aasta jooksul 40, 50?
Kui me vaatame viimase 20 pluss aasta jooksul, kui euro on kasutusel olnud, siis keskmine inflatsioon jääbki sinna kahe protsendi juurde. Aasta keskmine, ei saa nüüd öelda, et…
Esimesed 15 aastat ei saanud üldse hakkama ja nüüd panite üle.
Kuhu ma tahan tegelikult jõuda, on see, et olen ka siin ERR-is käinud rääkimas sellest mõni aasta tagasi, kui inflatsioon tõesti oli väga kiire ja võiks tõdeda, et see oli meie jaoks ebamugavalt kiire, sest kui eesmärk on kaks ja sul tegelikult euroala inflatsioon hakkab juba kahekohaliseks minema, siis ei saa kindlasti suurest eduloost rääkida, et oleme väga hästi hakkama saanud.
Küsimus on selles, et ega me ei saa lühiajaliselt mõjutada hindu. Kui toimub energiahindade šokk, toimub toiduainete hindade šokk, siis see loomulikult kandub edasi majandusse ja me näemegi kõrgemat inflatsiooni.
Mida keskpangad saavad teha, on see, et hoida ära, et see šokk pikaajaliselt jääks kestma ja leviks laiemalt üldise hinnatõusu poole. Mina ütleksin, et kui me 2023. aastal ütlesime, et me tahame saavutada, et 2025. aastaks oleks inflatsioon kahe protsendi juures oma poliitikaga, siis sellega me saime hakkama.
Tõsi on see, et võib-olla me oleks pidanud alguses natukene veel kiiremini reageerima, et hoida ära seda inflatsiooni mõju. Aga see on tagantjärele targutus, kus me, keskpangad, olles ise samal ajal võidelnud liiga madala inflatsiooni vastu peaaegu kümnendi, siis loomulikult, kui esimese hooga hinnatõus ilmneb, ollakse ettevaatlikud sellele reageerimisele. Tagantjärele tark olles, kui oleksime teadnud, kuidas see mõju on, ma arvan, et oleks kiiremini reageeritud ja jõulisemalt võib-olla reageeritud.
Tervikuna siiski ei saa rääkida sellest, et see kõrge inflatsioon jäi püsima. Siiski ta on praeguseks alla tulnud ja kui vaadata ka ootusi, siis seal selleks hinnatõusu ootust ei ole. Aga mis on kindlasti ebamugav ja kus ei ole meil vaja oma täiendavat mõttetööd teha ka selles osas, kuidas sellega tegeleda, on see, et tegelikult inimesed ei vaata, kas praegu hinnatõus on kaks protsenti möödunud aastaga võrreldes. Aga me näeme, et tegelikult hinnad on võrreldes viie aasta tagusega oluliselt kallimad. Ei mõõdeta enam niivõrd hetkeinflatsiooni, vaid vaadatakse pikemat perspektiivi.
Keskpankade eesmärk ei ole samal ajal seda hinnalangust suruda, et meil hinnad jõuaksid tagasi sinna, kus nad olid enne suure tõusutsükli algust, vaid me tahame vaadata, et nad lihtsalt enam edasi ei kasvaks. Eks siin läheb ka selle uue hinnatasemega harjumiseks natuke aega ja palgad on tegelikult juba reageerinud ka, ostujõud ikkagi on laias laastus järele jõudnud hinnatõusule.
Ostujõud alati jaotub väga ebaühtlaselt, mõnedel inimgruppidel palgad tõepoolest tõusevad järele ja mööda, aga mõnedel teistel sissetulekud pigem jäävad jalgu uuele hinnatasemele. Statistiliselt võib asi tõepoolest kaunis näida.
See on tegelikult paratamatus igal pool. Kui räägime sellest, et majanduse heaks toimimiseks tegelikult oleks hea, kui hinnad ja sealhulgas ka palk, mis on tööjõu hind, oleksid paindlikud, et nad saaksid reageerida erinevatele muutustele, siis paratamatult see tähendabki, et suhteliselt mõnel läheb paremini ja suhteliselt mõnel läheb kehvemini. Teise poole pealt peaks olema ka inimestes piisavalt paindlikkust, et reageerida sellele, kui mingitel valdkondadel läheb paremini, ka anda märku tööandjale, et ma olen valmis mujale tööle minema selleks, et paremat teenistust saada.
Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Viimaste aastakümnete jooksul on väga palju tehtud majandusteoreetilist uuringut selle kohta, kuidas tööandjad tihti käituvad monopsonina. Tööandja on töövõtja suhtes tihti väga tugevas positsioonis ja arvestades, et inimesel on uue töö hankimine ikkagi võrdlemisi kulukas protsess. Ükskõik, kuidas seda kulu mõõdad, ei kipu turg selles osas liiga hästi toimima.
See on tõsi, tööandja on alati tugevamas positsioonis. On need üksikud episoodid, kus me näeme, et tööpuudus on väga väike või üksikud ametid, kus on tööandjad hädas inimeste otsimisega, siis kindlasti on ka töövõtjal läbirääkimiste võime suurem olnud. Mida me nägime näiteks ise hiljuti Eestis vahetult enne seda, kui meil majandus langema hakkas, tegelikult oli meil väga suur töökäte puudus, mis tõi ka päris kiire palgakasvu Eestis esile.
Aga ma arvan, et suuremaks mõjuteguriks võivad olla üldine ebakindlus, mis näiteks praegu Eesti ühiskonnas võib-olla on inimestel, kus tunnetatakse, et pigem hoian oma olemasolevast töökohast kinni, sest ma ei ole kindel, kui hästi läheb majandusel tulevikus ja kas see uus töökoht, mis ma saan, on tulevikus kindel. Sest paratamatult tihti, kui ma lähen kuhugi tööle ja sellel uuel tööandjal hakkab halvemini minema, ta hoiab endale vanemaid ja juba teada-tuntud häid töötajaid. Ta ei pruugi kohe paremini hoida seda uut, just äsja liitunud töötajat, keda ta vähem tunneb.
Ma arvan, et seal on inimlikud kartusefaktorid selgelt sees, mille tõttu võib-olla ka töökohtade vahetus ei pruugi alati olla nii hea. See ei tähenda, et pikemas perspektiivis peaksid inimesed laskma ennast sellest liiga palju mõjutada. Minu meelest inimesed peaksid oma väärtust tajuma ja tunnetama ja tasub ikkagi aeg-ajalt seda ka tööturul testida.
Te siis leiate, et kui Ukraina sõda peaks Ukrainale enam-vähem positiivselt lahenema, siis tekiks kohe Eestis tohutu surve palgakasvuks?
Raske öelda. Kindlasti on sektoreid, kus nõudlus meie toodete järele võib kasvada, kui seal on vägagi suur nõudlus Ukrainast taastamistöödel. Loomulikult ümberkaudsed turud saavad ka sellest nõudlusest osa ja saavad selle pihta ja see võib meid mõjutada. Teise poole pealt ka need Ukraina põgenikud, kes praegu meie tööturul on juba päris hästi integreerunud, võivad tagasi minna ja siis jääb meil siin töökätest puudu.
Täna hommikul tulid uued tööturu näitajad. Kui vaadata palgatöötajate arvu, mis on statistikaameti viimasel hinnangul, siis see on meie ajaloo kõige suurem.
Ma pigem mõtlen seda ebakindluse fooni ühiskonnas.
Me suudame koos endale olukorra halvemaks mõelda ja kui hakkab paremini minema, siis me suudame ka koos eufooriasse sattuda.
Teisalt jällegi, kui vaadata seda klassikalist näidet: kui sa istud Londonis või New Yorgis, kui lähedal on Tallinn Vene piirile, kui lähedal on Tallinn sõjale? Kui palju sa investeeriksid riiki, mis Venemaa külje all asub?
Kindlasti sellel on mingi mõju. Kui see probleem laheneks, Ukraina oleks selgelt edukam ja see sõda lõppeks – ja see sõja lõpp ei oleks ajutise iseloomuga, vaid kõik saavad aru, et nüüd ongi pikemaks ajaks jällegi olukord maha rahunenud – see kindlasti oleks väga positiivne Eesti majandusele.
Te rääkisite oma majandusprognoosidest. Ma vaatasin üht rahandusministeeriumi pöördumist siseministeeriumile. Siseministeerium nimelt tahab Eesti sisserände piirarvu siduda potentsiaalse majanduse heaoluga ja rahandusministeerium ütles, et see on erakordselt halb mõte, sest nemad rahandusministeeriumis kogu aeg ennustavad majanduskasvu, isegi siis, kui majanduskasvu ei tule. Kas teil Eesti Panga tehtud prognoosiga natuke sama probleem ei ole, mitut majanduskriisi te täpsemalt olete prognoosinud?
Meil on väga keeruline ette prognoosida selliseid järske muudatusi. Eriti kui need muudatused tulenevad mingitest ootamatutest välissündmustest. Me tõesti ei osanud ette prognoosida Covidi juhtumist, me tõesti ei osanud ette prognoosida seda, et Ukraina sõda ehk Venemaa rünnak Ukrainale saab aset leidma sellise täismahulise sõja raames ja sealt tulenevalt energiahindade kiiret tõusu.
Tihti ei oska me selliseid väliseid tegureid arvesse võtta. Me võime küll stsenaariumitena neid läbi mängida, sellega me suudame hakkama saada, aga ise ennustada selliseid arenguid, eriti kui nad on suhteliselt vähetõenäolised üldises kontekstis, me ei suuda neid ette ennustada.
Kui me räägime aga näiteks 2006.–2007. aasta kiire majanduse ülekuumenemise faasist, siis sellega kohanemist ja sellele järgnevat kriisi ei pruugitud võib-olla osata ennustada, mis hetkel see juhtub, aga see, et see tuleb, oli tol hetkel ka meil pidevalt hoiatustes ja ennustustes kohal.
Selle kohta on vist, kui ma nüüd ei eksi, John Maynard Keynesi tsitaat, et sul võib ju õigus olla, aga turg võib eksida kauem, kui sina suudad maksevõimeline olla. Kui me nüüd mõtleme nende teie loodud prognooside peale, mis te üldse Euroopa tasandil nendega teete? Ega sakslased või prantslased ei hakka vaatama, milline Eesti majanduse käekäik on, et sellest lähtuvalt teha intressiotsuseid. Ega nad ei tee nende teie prognoosidega ju suurt midagi?
Eks see käib ikka nii, et selleks, et euroala kokku saada, sa pead kõikide riikide prognoosid kokku võtma…
Mis on Eesti majanduse osakaal euroalas, 0,017?
Majanduse mahu mõttes me oleme üks viiesajandik või kuskil seal kandis. See on tõsi, meie osatähtsus on väga väike. Iirimaa majandus võib ka olla päris väike, aga kui sa kasvad väga kiiresti, siis sellel võib euro makronumbritele juba päris suur mõju olla.
Iirimaa muidugi ei ole ka hea näide.
Tõsi on see, et loomulikult suuremate riikide mõju on oluliselt suurem, aga see ei tähenda seda, et ei peaks vaatama, kuidas väikestel riikidel läheb. Mida kindlasti on oluline näiteks jälgida, on see, et kuidas see rahapoliitika toimib erinevates riikides. Me oleme saanud kogemused võlakriisi aegadel, kus on muud poliitikate mõjud märksa suuremad ja rahapoliitika ei pruugi toimida. Selleks on näiteks mõeldud välja erinevaid täiendavaid instrumente Euroopa rahapoliitika raamistikus, kus püütakse täiendavate turule sekkumistega püüda mõjutada ka konkreetse riigi olukorda.
Sellesama europrojekti kohta on jooksvalt kritiseeritud, et tegelikult seda tüüpi ühisraha ei ole nii paljude erinevate majanduste vahel, kus puudub raha ülekandemehhanism, mis võimaldaks muidu tekkivaid muresid stabiliseerida, jätkusuutlik. Kas te jagate seda kriitikat?
Ta on jätkusuutlik, kuni me suudame vähemalt ühiselt nendest reeglitest kinni pidada.
Ei suuda ju.
Sellega meil on olnud keeruline ja on olnud raskusi, aga mis on positiivne olnud, on see, et vähemalt poliitiline tahe on siiski jätkuvalt alles olnud ka rasketel kriisihetkedel. Väga kerge on ette kujutada, et kui seda poliitilist tahet enam ei ole, siis ka see ühisraha ei ole enam selline või nii turvaline, nagu ta on.
Mulle endale on mõtteviisina muidugi meeldinud pigem see, mida Kreeka kriisi ajal tihti esile toodi, kui oli lõpuks tõdemus, et ega rahaliidust ei lahku kõige nõrgemad, vaid suure tõenäosusega kõige tugevamad, sest neil on võita lahkumisest, kõige nõrgemal ei ole võita sellest lahkumisest üldjuhul. Ja see võib-olla on see teistpidi gravitatsioon, mis aitab seda koos hoida, kui need kõige tugevamad tegelikult näevad ka selles omale kasu pikas perspektiivis.
Aga ma arvan, et eriti praeguses geopoliitilises olukorras gravitatsioon, mis meid kokku tõmbab, või see jõud, mis meid kokku tõmbab, on oluliselt suurenenud ja see loodetavasti aitab ka euro tugevusele kaasa.
Me rääkisime siin eurost ja rahaliidust. Ma igaks juhuks küsin teie käest: Eesti Pank, te olete lõpuks vastutav ka raharingluse eest Eestis. Aga kui peaks vajadus tekkima, kas te olete praegu võimelised Eestis oma rahaga välja tulema, selle inimestele kätte jagama, rahasüsteemi täiesti Eesti riigi põhiselt käima panema? Kui kaua teil selleks läheks? Kas see on kahe kuu asi või on teil plaanid sahtlist välja võetavad ja saab kiiremini või hoopiski tuleb hakata kõike välja mõtlema?
Väga lihtne see ülesanne kindlasti ei ole. Esiteks eeldaks see seda, et me kõigepealt peaksime siis euroalast kuidagi lahkuma.
Ütleme, et meile ei anta selleks valikut.
Ma arvan, et paarist kuust jääb kindlasti väheks. See on ikkagi väga põhimõtteline otsus ja ma parem ei hakkaks selle üle spekuleerima. Võimekus on alati olemas selles kontekstis, et kui on mingisugune kriis, siis sa pead leidma sellele kriisile lahenduse. Kui me mõtleme, kuidas oli üheksakümnendate alguses või kaheksakümnendate lõpus, kui me eelmisest, küll sunnitud rahaliidust, pidime lahkuma, siis me mäletame ka, et ega see ikkagi üleöö ei toimu. See nõuab väga põhjalikke ettevalmistusi.
Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Kas me oleme üldse tervikuna liikumas seda teed, et varsti sularaha keelatakse ära?
Raske näha. Kui me vaatame neid arenguid ka poliitilisel tasandil, siis tegelikult, kui arutatakse digieuro seadusandluse pakette, on selle kõrval ka sularahale täiendava õiguskindluse loomine, kus ühelt poolt tahetakse tagada nii aktsepteeritavust kui ka kättesaadavust, et olla kindel, et seda aktsepteeritakse – ei saa lihtsalt panna silti üles, et mina sularaha ei soovi, ärge minu juurde tulge –, teise poole pealt, et ka inimestele oleks see kättesaadav ehks pangad peavad sularahateenust pakkuma.
Pankade väljamakseautomaatide arv langeb, sest inimesed kasutavad neid vähem, inimesed maksavad aina rohkem kaartidega. 200- ja 500-euroseid ei ole kuskilt võimalik saada.
200-eurosed ikkagi on veel jätkuvalt ametlikult maksevahendina olemas. Viiesajane on tegelikult ka, kui ta veel ringluses on, täitsa töötab, aga keskpangad enam neid ei väljasta. Kahesajaseid, tõsi, me veel väljastame, et kui kellelgi on soovi, siis saab ilmselt pangast neid tellida.
Tõsi on see, et sularaha maksevahendina on loomulikult ebamugavam, ta on kallim tihti kaupmeestele, pankadele ja seetõttu ka ühiskonnale. Seni, kuni me ütleme, et ta on ametlik maksevahend, peame me lihtsalt enda poolt tagama, et ta oleks aktsepteeritav ja kättesaadav.
Kui me nüüd vaatame näiteks kättesaadavuse poolt, millel me pangas ka püüame kätt pulsil hoida, siis tegelikult laias laastus ATM-ide ehk pangaautomaatide arv või ka nüüd on päris aktiivselt kasutusele võetud cashback ehk kassast sularaha tagasi saamise teenused, siis see on püsinud tegelikult suhteliselt stabiilsena ja meie hinnangul on olukord Eestis praegu tegelikult üsna hea.
Stabiilne tähendab ju tegelikult seda, et on toimunud langus, kui me arvestame inflatsiooni sinna sisse. Me peaksime ju eeldama, et stabiilsus tähendaks inflatsiooni võrra kasvu.
Sularaha maht, mis on Eesti Pangast väljastatud, on tegelikult ikkagi natukene kasvanud. Tõsi, see kasv ei ole nii kiiresti kasvanud. Kui me vaatame ATM-ide kasutust, siis seal on tõsi, kerge langustrend on olemas olnud küll. Aga nagu mainisin, me olemegi näinud, et ühiskond kasutab järjest rohkem elektroonilisi maksevahendeid ja järjest vähem sularaha. Aga kui me tuleme jällegi erinevate kriisistsenaariumite juurde, siis teiselt poolt tuleb tunnistada, et kui on tõrked kaardimakseskeemides, on sularaha tegelikult esimene alternatiiv, mida saab ühiskond kasutada.
Kui valmis me üldse oleme igasugusteks tõrgeteks? Meil ju kogu kaardimakse käib läbi Ameerika Ühendriikide. Kriisi puhul võib meil riik tegelikult lihtsalt mitmeks päevaks seisma jääda.
Me sõltume väga palju erinevatest süsteemidest. Need kaardimaksesüsteemid, Visa, Mastercard, millest me otseselt sõltume, me sõltume nendest välisühendustest. Need ühendused peavad toimima, seal on erinevad teenusepakkujad vahel. Alati ei ole ju üldse meie pangad need, kes näiteks kassaaparaatide või kassaaparaadi juures olevate terminalide teenust pakuvad. Seal on hästi palju osapooli. See on tõsi, neid riske on päris palju.
Me oleme püüdnud ka omalt poolt neid adresseerida ja ma arvan, et mis esiletõstmist väärib, on see, et oleme oma nõuete sisse kirjutanud, et juhul, kui on teenuse katkestus, kaarditeenuse katkestus, ja ei saa autoriseerida seda makset pank läbi kaarditerminali, siis on võimalik teha offline-makset, kui vastavas poes on see vastav teenus käivitatud ja teiselt poolt ka pangakaardil on see lubatud. See on päris oluline muutus, mis minu meelest võiks olla see, kus meil valmisolek on parem. Teise poole pealt kindlasti oleks see üks võimalus, mis meie meelest aitab ja kuhu Eesti Pank on juba aktiivselt panustanud.
Teine pool, mis minu meelest ka on tõsi, on see, et me peame olema valmis vajadusel ka sularaha rohkem kasutama. Eesti Pank on püüdnud tagada valmisolekut, et meil oleks piisavalt sularahavarusid alati olemas, et kui ühiskonnal tekib tarvidus rohkem sularaha kasutada, siis meil on võimalus ka seda pakkuda.
Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Kui palju te olete vaadanud, kuidas Venemaa Keskpank nende ees seisnud probleeme lahendas olukorras, kus nad Lääne maksesüsteemidest välja lõigati ja kuidas nad erinevate meetoditega on enda jaoks selle asja tööle saanud?
Ma isiklikult ei ole seda väga jälginud. Küll olen püüdnud pigem silma peal hoida, kuidas Ukraina on sellises olukorras hakkama saanud. Need võimalused on olemas. Samas me peame arvestama, et Eesti riigi või Eesti-suuruse riigi võimekus versus mõnel palju suuremal riigil on ikka natukene teistsugune. Seda peab arvestama.
Aga isegi suuremas riigis… Ma saan aru, et keskpankurite hulgas on Venemaa Keskpanga president mõneti superstaari moodi inimene või vähemalt varasemalt on olnud. Ta on olnud võimeline Venemaa majandust jooksmas hoidma, küll 17–20-protsendiliste intressimääradega. Aga isegi Venemaal ei ole see kerge olnud.
Ei, absoluutselt. Tuleb tõdeda, et kui vaadata Venemaa majandust, siis makromajanduspoliitika mõttes on nad väga konservatiivsed ja üsna edukalt suutnud toime tulla nende kriisidega: nii inflatsiooni ohjeldada kui ka erinevaid maksesüsteemi asju töös hoida. Ei peaks neid kiitma, aga vähemalt tuleb tunnustada, et alati kõik see, mis nad teevad, ei ole ka vale ja halb.
Võib-olla on lihtsalt mõned inimesed suutlikumad seal süsteemi raames kuidagi oma asju ellu viima?
Ma tean, et ka praegune Vene Keskpanga president on saanud päris häid koolitusi ilmselt lääne poolt ja küllap see on oma mõju avaldanud.
Või teda kuulatakse. Aga rääkides digieurost, mida te mainisite, ma saan aru, et see on Euroopa Keskpanga pikk ja põhjalik protsess, mille tulemusi ei ole veel lähiajal oodata. Kuidas teil endal tunnetus on, kas tekib selline lahendus, kus on võimalik inimestel teha ka väljaspool internetti või väljaspool internetiühendust üksteisele või teenusepakkujatele makseid, nii et tingimata kõik need ei kajastu pärast mingisuguses andmebaasis, mida ei ole võimalik kunagi kustutada?
Vähemalt see on eesmärk. Seal on kaks sellist tehnilist poolt: üks on see, et see peaks aitama luua üleeuroopalise makselahenduse, kus me saame Visa ja Mastercardi kõrvale ka Euroopas toimiva makselahenduse, mida meil tegelikult praegu üleeuroopalist kõrval ei ole, on teatud kohalikke lahendusi.
Ja teine pool on see, mida me oleme Eesti Pangas alati rõhutanud: just kriisikindlust ja võimalust pakkuda inimeselt inimesele makset, ilma et seal tegelikult midagi vahel oleks. Praegu on see üks arendusülesande osa, et sul peab olema võimalik, et kui Ülo tahab Hukole raha maksta, siis me piiksutame näiteks oma telefoni omavahel ja see toimub ilma internetiühenduseta. Lihtsalt Hukol on siis rohkem raha ja Ülol vähem raha. Hiljem, kui internet taastub, siis keskpank saab lihtsalt teada, et Hukol on rohkem raha.
Aga ei saa teada, kuidas ta on selle saanud?
See peaks jääma samamoodi privaatseks nagu sularaha puhul.
Kuidas see tehnoloogiliselt toimub? Kõlab ulmeliselt.
See, et mingi tehing toimus, ikkagi muidugi kusagile fikseeritakse ära. Aga kui me mõtleme krüptovääringute laadset keskkonda, kus ongi need virtuaalsed rahakotid, kus sul on siis see hajutatud arveraamat, siis seal on võimalik sedasama tehnoloogiat ju ka keskpangal kasutada. Aga ma pean tunnistama, et ega neid otsuseid veel vastu võetud ei ole, kuidas seda täpselt tehakse. Praegu on pigem antud suunised, kuhu poole me tahame liikuda ja on kinnitatud, et need on ka tehniliselt võimalikud. Otsitakse paremaid lahendusi.
Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Selle kohta keegi kunagi tegi nalja, et kui keegi tuleks olukorras, kus sularaha ei eksisteeriks, välja mõttega luua sularaha, siis kõik poliitikud ja õiguskaitseorganid arvaksid, et see inimene on hulluks läinud ja kindlasti keelaksid selle ära. Kuidas siis järsku nii, et arendatakse digieurot, kus saab teha makseid niiviisi, et sellest ühtegi jälge ei jää, mida saaks pärast jälgida?
Eesti ühiskonnas on see debatt olnud tegelikult suhteliselt vaikne või ollakse väga harjunud kasutama elektroonilisi makselahendusi. Aga ka väga paljudes teistes riikides on see privaatsuse küsimus tegelikult märksa-märksa olulisem. Tunnetuslikult on see ikkagi see, mida ei soovita ära kaotada. Soovitakse, et inimesel oleks võimalik privaatselt oma makseid sooritada. See on, ma arvan, see, kus soovitakse, et ka digieuro omaks tulevikus teatavaid sularahale iseloomulikke anonüümsuse jooni.
Kuidas teil endal? Kui palju te kasutate praegu oma maksete tegemiseks sularaha versus kaardimakset?
Valdavalt kipub ikka kaardimakse olema see, mida ma kasutan, aga loomulikult aeg-ajalt ikkagi maksan ka sularahas. Eile käisin autol rehve vahetamas ja kuna mul oli parasjagu piisavalt sularaha rahakoti vahel, siis maksin sularahas.
Oleks saanud ka kaardiga maksta?
Oleks saanud ka kaardiga maksta.
Tuleks natuke Eesti poole tagasi ja räägiks pangandusest. Eesti pangad on aastaid olnud väga kõrges kasumis. Kas Eesti keskpanga poolt vaadates on see probleem?
Tõsi on see, et kommertspankade kasumlikkus läks intressitõusu tsükli alguses väga-väga kõrgeks, aga see on nüüd mõnevõrra ikkagi taandunud. Et nad nüüd on jätkuvalt väga kõrges kasumlikkuses, selle hinnanguga ma võib-olla kohe ei nõustuks. Kuidas me seda hindame? Kui palju on näiteks nende kasumlikkus versus nende omakapital ehk siis omakapitalitootlikkust vaadata.
Omakapitali olete te ise sundinud neil nii palju omama. Nad võtaksid palju vähem omakapitali, kui nad saaksid.
Kindlasti, aga siis nad oleksid ka palju riskantsemad. Me peaksime seda vaatama. Aga kui me võtame omakapitali tootlikkuse mõttes, siis ma arvan, et praegu oleme natukene jätkusuutlikumal tasemel tagasi, et seda liiga kõrgeks hinnata.
Kui kasumlikkus läheb liiga madalaks, siis see kindlasti valmistaks meile väga-väga suurt muret, sest kasumlik pank on ühiskonnale märksa parem lahendus kui see, et kasumit oleks väga vähe. Nii pangaaktsionär peaks ennast tegelikult hästi tundma, kui ka pangakliendid peaksid hästi tundma.
Mille pärast me peaksime muret tundma, eriti kui kasumlikkus läks suureks, oli ikkagi see, et kas pank ei peaks pangakliendile paremat teenust pakkuma? Tollel hetkel, miks see kasumlikkus intressitõusu tsüklis plahvatuslikult kasvas, oli ju see, et pangad ei maksnud näiteks kontol olevale rahale intressi, välja arvatud siis, kui klient tegi tähtajalise hoiuse.
Siin on märgata ka pankadevahelise konkurentsi olukorra paranemist hoiuste poole pealt, kus just viimasel ajal on mõni pank tulnud välja ka teatega, et ka jooksevhoiusele makstakse kontojäägile igal õhtul intressi. Ma arvan, et natuke on see konkurentsiolukorda edasi viinud. Aga minu meelest kõige olulisem on tagada see, et pangakliendid saaksid ikkagi võimalikult head teenust. Kui kasumlikkus on liiga kõrge, siis see näitab, et tegelikult pankadel on võimalus natukene paremini oma kliente teenindada.
Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Kui konkurentsiolukord, millele te siin viitate, võimaldab mitte pakkuda oma klientidele paremat olukorda, vaid hoopiski oma aktsionäridele paremat tootlust?
Me räägime sellistest, et kui on ajutised hüpped, siis see on mõnes mõttes mõistetav. Pank ei pea sellepärast tegema ka oma käitumises väga struktuurseid nihkeid. Teiselt poolt oleme me ikkagi märganud, et näiteks eluasemelaenu intressimarginaal on viimastel aastatel Eestis selgelt vähenenud. See tähendab, et Eesti pankade kliendid on selgelt hakanud paremat teenust saama. Kui see marginaal veel mõni aasta tagasi oli keskeltläbi üle kahe protsendi, siis nüüd on ta 1,5 juures. See on, ma arvan, selge võit tarbijatele või pangaklientidele, kes eluasemelaenu tahavad saada.
Samamoodi teiselt poolt, kui pangad võistlevad hoiuste pärast, siis need inimesed, kes soovivad raha pangahoiusel säästa, on ka paremas seisus, kui nad varasemalt olid. Meil on siin ikkagi konkurents Eesti panganduses natuke paremaks läinud ja see avaldub ka juba pangaklientidele.
Ma ei ole muidugi lõpuni kindel, et meil tegutsevad suurimad pangad hirmsasti sõltuvad Eesti hoiustaja hoiusest oma tegevuse rahastamisel.
See on ikkagi peamine allikas. Tõsi, viimase aja kiire laenukasv on jõudnud sinnani, et hoiused on kasvanud isegi aeglasemalt kui Eestis laenud ja neil on vaja olnud ka mujalt vahendeid kaasata, kas siis väliselt hoiuseid või ka võlakirjaturule minna. Aga valdav osa on ikkagi kohaliku hoiustaja raha, mida pangad kasutavad selleks, et seda oma klientidele laenata.
Kui rääkida, mida on teinud meie lõunanaabrid või riigid, mis meist lõuna pool asuvad, sellises keskkonnas, kus poliitikutele ja võib-olla ühiskonnale tervikuna tundub, et pangad on kuidagi liialt kasumlikud – ehk siis pangamaks. Ei ole näha olnud, et seal kandis oleks sellest midagi väga halba juhtunud. Kas teie vaatest peaks Eestis ka siis pankade maksustamist kuidagi tõstma või vaatama, et kas õnnestuks maksumaksjal vabastada sealt osa rahast?
Pikas perspektiivis ikkagi pangaklient maksab selle kinni ühel või teisel moel.
Või aktsionär?
Sellisel juhul peaks aktsionär leppima lihtsalt madalama tootlikkusega. Aga kui me vaatame panku, siis nad üldjuhul ütlevad oma erinevates hinnangutes välja, millist tootlikkust ma eeldan oma aktsiale. Ja kui ma tahan olla investor ja ka Eesti turul börsil kaubeldavaid panku osta, siis mind ka huvitab see, et ma ei ostaks ju seda aktsiat, mille kohta tean, et tema kapitalitootlikkus hakkab kindlasti madalamaks minema. Ma tahan ikkagi osta midagi, mis mulle rohkem tulu toob. Paratamatult, kui sa maksustad midagi, siis see tuleb kellegi arvelt.
Ma kahtlustan, et keskeltläbi pikas perspektiivis see ikkagi kipub tulema pangakliendi arvelt. Lühikeses perspektiivis me ei pruugi seda näha. Aga tihti minu meelest ka need lõunanaabrite skeemid püüdsid ikkagi sellist ajutist liigset tulu maksustada. Tõsi, eks ole näha.
Teine pool sellest on ka see, et kui sa saad ajutiselt eelarvesse päris palju tulu ja see on ajutise iseloomuga, aga kulud tulevad sul püsiva iseloomuga, siis sul tekivad jällegi mingisugused probleemid eelarvepoliitika poole pealt, mida sa pead hakkama lahendama. Seda on siis võib-olla hea lihtne ka alati valijale müüa, et võtame sealt samast pangalt edasi, tegelikult neil ju raha on küll.
Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Tõsi, et lõpuks lisamaks maksustab pangateenuse kasutajaid ja osaliselt ka aktsionäre, aga teisalt, see eeldab, et meil oleks puhas konkurents pangandusturul. Tegelikult meil on tohutud sisenemisbarjäärid pankadele teie endi kehtestatud – ma mõtlen siinkohal ka Euroopa Keskpanka. Selleks, et Eestis turul panka alustada, ma isegi ei kujuta ette, kui palju raha on tarvis kulutada, kui palju töötunde ja muid selliseid asju. Kas see on ülde probleem?
Kindlasti see on probleem, et panga turule sisenemise barjäärid on suured. Aga me näeme, et tegelikult need samad reeglid kehtivad ju üle Euroopa. Ei saa öelda nüüd, et Eestis on kohutavalt suur see barjäär ja Leedus on väiksem barjäär või Saksamaal on teistsugune barjäär.
Mina nihutaks selle murekoha ikkagi pigem selle poole peale, et kui me räägime, et meil ühises rahaliidus ei toimi valitsussektor üheselt või ei toimu ülekanded, siis teine pool on ka see, et meil ka pangandussüsteem tegelikult ei toimi üleeuroopaliselt hästi. See on meil ikkagi killustunud, see on meil ikka riigipõhine. Väga tihti on meil regulatsioonid riigipõhised.
Meil oleks konkurents kindlasti palju parem, kui oleks üleeuroopalised pangad, mis saavad teenust vabalt igal pool ühtemoodi osutada. Ka see on minu meelest teema, et laiemalt oleks meil see ühtne ruum parem. Sest meid on ainult 1,3 miljonit Eestis ja pangandus, mis seal salata, on väga suures osas ka mahuäri.
Me võime ju rääkida, et äkki tuleb mõni väikene pank, hakkab siin teenust pakkuma, siis selleks, et efektiivselt seda pakkuda… Mida suurem on maht, seda efektiivsemalt on võimalik seda teha. Miks ta peaks tulema siia lihtsalt 1,3 miljoni peale, kus on juba suured tegijad ees? Ta ei näe seda võimalust siin seda äri ajada sellises mahus.
Kui tal oleks täiendavaid barjääre piiriülesel teenuste osutamisel võimalikult vähe, siis oleks seda kindlasti lihtsam teha. Aga me ju teame, et meil ei ole näiteks ühist üleeuroopalist pankrotimenetlust ja nii edasi, mis aitaksid tegelikult sellele kaasa, et meil oleks üleeuroopaline kapitali- ja pangandusturg, mis hästi toimiks. Ma arvan, et see on see, mis aitaks just eriti väikeseid, meiesuguseid riike, et saada paremat finantsteenust.
On üks vana jutt, kuidas Eesti peaks oma õigusraamistiku viima üks ühele samaks Luksemburgi omaga, et siis oleks siia võimalik igasuguseid asju kohale meelitada, sest kõik juba tunneksid õigusruumi. Kui realistlik see muidugi on, pigem pean seda võrdlemisi väherealistlikuks.
Neid mõtteid ju on, et teha Euroopas täiendav õigusruum, mis on üleeuroopaline õigusruum ja mis aitaks tegelikult lihtsamini piiriülest teenust pakkuda.
Kui me räägime ka erinevatest pangakliendigruppidest, siis nagu ma mainisin, näiteks eluasemeturul on olukord Eestis tegelikult päris palju paranenud. Ka Eesti Pank tegi siin koos finantsinspektsiooniga ettepanekuid, mis on praegu töös ka ja mis võiksid aidata konkurentsi parandada läbi selle, et on lihtsam oma olemasoleva laenuga panka vahetada. Ja ka marginaalid on alla tulnud juba päris heale tasemele.
Aga näiteks ettevõtete laenude puhul tundub olukord meil palju keerulisem. Kui me võrdleme näiteks Eesti ettevõtteid Soome ettevõtetega, siis suhteliselt samade parameetritega ettevõtted saavad Eestis ikkagi kallimalt selle laenu kätte kui näiteks Soomes. Selle poole pealt oleks kindlasti parandamisruumi rohkem.
Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Teine asi, mida pangad räägivad, on raporteerimiskohustus. See bürokraatia hulk, mida tuleb Euroopa Keskpanga nõuete täitmiseks teha, ei ole ainuüksi kohutavalt suur, vaid see ka igal aastal pidevalt kasvab. Tuhandeid ja tuhandeid töötunde, mis sinna alla läheb. Kas te Euroopa Keskpanga tasemelt üritate seda üldse vähendada?
See on praegu väga aktiivselt töös, kus räägitakse lihtsustamisest, mitte küll dereguleerimisest, soovitakse põhimõtteliselt aruandluskoormust vähendada.
Teine pool, väga suur ja kallis projekt, mis on praegu meil küll natukene toppama jäänud, on ühine raporteerimisraamistik, kus saame päris oluliselt automatiseerida pankadelt korjatavaid andmeid, et nii järelevalve kui ka statistika poole pealt saaksime automaatseid andmeid koguda, et meil oleks standardiseeritus lahendatud. Aga need on päris suured IT-projektid. See raporteerimise teema… seal tihti lähevad vastuollu ka liikmesriigi huvid versus ühised huvid ja need on keerulisemad.
Aga veel kord, see ei saa olla ju põhjus, mille pärast mõnes teises riigis on seis palju parem kui Eestis, sest ka teised euroala riigid peavad täpselt samadele nõuetele vastama.
Jah, aga üritame siis jaotada nende nõuete kulu 1,3 miljonile versus 80 miljonile. Seal tuleb teatud mastaabisääst siiski sisse.
Jah, sealt tulebki sisse seesama, mis ma mainisin, et see on tihti mastaabiäri.
Räägime ka Eesti majanduses toimuvast, tegelikult riigieelarvest. Meil on järgmise aasta riigieelarves rekordiline 4,5 protsenti defitsiiti. Kui suure murega te vaatate seda asja?
Sellele üksikule näitajale või ühe aasta näitajale, eriti teades, et meil on massiivselt kasvavad kaitsekulud, mida selgelt on vajadus teha, vaataks ma võib-olla mureliku pilguga, aga kui poliitikud adresseeriksid, et järgmistel aastatel on meil kindel plaan, kuidas me kavatseme kulusid koomale tõmmata või makse tõsta, et me saame tulevikus selle defitsiidi väiksemaks, siis ma vaataks vähem murelikult sellele 4,5 protsendile.
Praegusel hetkel, kui vaadata erinevaid plaane, kipub see olema väga püsiva iseloomuga defitsiit. Tõsi, see võib-olla protsentuaalselt natukene hakkab vähenema, sest majandus kasvab, aga nominaalselt on see defitsiit praegu suhteliselt konstantselt natuke alla kahe miljardi juurde jäänud, aga see ei saa selgelt olla jätkusuutlik. Meil on vaja siin lahendusi ja ma ise ei näe, et me suudame väga pikalt sellist defitsiiti hoida.
Mõnes mõttes oleks meil ruumi veel päris kõvasti paugutada, enne kui mingisugused päris limiidid vastu tulevad.
Jah, meil on sellised poliitilised limiidid küll, aga me peame arvestama, et kui sul ikkagi plaani ei ole, kuidas sa kavatsed tulevikus oma laenukoormuse kasvu seisma saada, siis millepärast ma peaksin andma laenu sulle kümneks aastaks, kui ma ei tea täpselt, mis seisus sa ikka kümnendal aastal oled.
Ja siis tulevad kõik need muud geopoliitilised ohud, muud laiemad majandusohud ka sinna kõrvale, millega investor peab arvestama. Minu meelest me ei peaks alahindama seda ohtu ka turgude poole pealt. Me ei taha seda, et turg meid distsiplineerima hakkaks, uskuge mind, see on see kõige viimane asi, mis ühelgi riigil vaja oleks.
Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Meil on suurepärane võimalus, et kui kuskil maailmas midagi erakordselt kokku kukub, milleks on kogu aeg riskid üleval, võib turg asuda meid ka praeguse võlataseme peal distsiplineerima.
See on kahtlemata nii. Tegelikult, kui vaadata ka viimaseid arenguid, siis kui oli Covidi aeg, kui oli kas või seesama viimane episood, kus Trump hakkas aprillis tolle kehtestama, siis sellistes turbulentsetes episoodides on Eesti suurusel riigil kindlasti ka märksa keerulisem minna turule ja hakata oma laenu finantseerima.
Kui sul on väga suur laen, siis sa oled tihti juba sundviskes, et sul on vaja oma varasemad aeguvad võlakirjad üle rullida. Ilmselt sul on loodetavasti piisavalt varu, et sa ei pea ajastama seda täpselt sellele kuupäevale, kus kõige ebameeldivam on, aga sellegipoolsest arvan, et meil peab olema hea plaan, mida me suudame investoritele müüa ja näidata, et me tegelikult suudame oma rahaasjad jälle korda saada.
Laias skaalas on rahaasjade kordasaamiseks kaks võimalust: sa kas kärbid kulutusi või suurendad maksukoormust, rohkem seal variante ei ole. Kärpimise osa pealt on mul väga sügavad kahtlused. Ma olen siin näinud nominaalselt, kuidas üritatakse kõvasti kärpida, aga ei ole väga palju õnnestunud. Maksukoormuse puhul järgmisest aastast meie maksukoormus langeb. Kuidas te näete siis seda lahendust?
Õnneks ei pea ma ise seda lahendust otsustama, küll aga saame soovitada. Suure tõenäosusega tuleb siin üht koma teist teha. Ma arvan, ka IMF on välja toonud oma ühes analüüsis, et ainult maksutõusudele või ainult kärpimisele tuginedes võib majandust rohkem kahjustada.
Kus me kärbime kaks miljardit?
Sellel poolel peaks minu meelest vaatama kaht poolt. Üks asi on see, et me ilmselt ei pea seda tegema homne päev. Meil on madal võlakoormus, mis annab meile võimaluse seda hajutada pikema ajaperioodi peale. See võimaldab meil ka arvestada, et kui me ikkagi loodetavasti majanduses paremini kasvame, siis meil on selle kasvu arvelt võimalik lihtsalt kulutusi vähem kasvatades ka juba mingil määral sellest välja kasvada. Aga tõsi, see auk on nii suur, et meil on vaja lisaks midagi teha.
Teine pool, ma arvan, millele tuleb otsa vaadata, ongi see, et kas kõik see, mida me teeme, on ikkagi jätkuvalt jätkusuutlik ja vajalik meile ka selles olukorras, kus me praegu oleme? Kas need poliitilised lubadused, mida me oleme andnud 10 aastat tagasi või viis aastat tagasi, kus me oleme võtnud endale mingisuguseid kohustusi, et me tahame rohkem teenust pakkuda maksumaksja raha eest – kas need on ikkagi jätkuvalt jätkusuutlikud? Ma arvan, et me peaksime ka sellele otsa vaatama.
Need on, veelkord, poliitilised valikud. Keskpangana me ei taha sekkuda poliitiliste valikute tegemisse, et kas tõsta makse või pigem kärpida kusagilt. See peaks olema ikka poliitika ülesanne. Mida me oleme kindlasti pangas valmis tegema, on see, et kui on mingisuguseid stsenaariume, siis me oleme valmis neid läbi mängima ja püüdma omakorda ka hinnanguid anda, kuidas sellised stsenaariumid võivad majandusele mõjuda.
Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR