Teeme intervjuud augusti lõpus ehk ajal, mil on värskelt toimunud Alaska ja Washingtoni tippkohtumised, mis lõppesid kokkuleppeta. See andis hoo veelgi intensiivsemale Venemaa sõjategevusele Ukrainas.
Kuidas ukrainlastel läheb?
Suuri positiivseid pöördeid hetkel pole, kuid Ukraina kaitseb ennast südilt ja Venemaa kaotused on suuremad nii sõjatehnika kui ka sõdurite mõttes. Territooriumi poolest on Venemaa edasi liikunud, aga ta ei ole veel kaugeltki jõudnud punkti, kus Ukraina on oma kaitse hästi ette valmistanud. Ukraina sõjatööstuse võime on muutunud paremaks, kuid probleem on ikkagi elava jõu nappuses. Tehnikal on suur roll, aga sõjas kehtib endiselt põhimõte: kus pole sinu sõduri saabast, on vastase saabas.
Milline on Ukraina sõdurite võitlusvaim?
Olles viimastel kuudel rääkinud palju nende sõdurite ja ohvitseridega, siis masendust pole näha. Muidugi on raske, aga öeldakse, et tuleb võtta päev korraga või et nad sõdivad võiduni.
Mida meie siin Eestis teha saame, et Ukrainat jätkuvalt aidata?
Eesti riik tervikuna toetab väga erineval moel ja ei tahaks öelda, et me peaks või saaks seda rahaliselt veel rohkem teha. Praegust tuge tuleb lihtsalt jätkata. Iga Eesti inimene peab oma võimaluste järgi otsustama, mida ta teha saab. Mina ise näiteks viin Ukrainasse sadu kalavõrke, mis ma olen saanud siinsetelt annetajatelt ja mis aitavad Hersoni piirkonda kaitsta droonide vastu. Meile on tähtis, et selle toetuse kaudu saaksime neilt ka tagasisidet – mille järele on vajadus, mis toimib, mida oleks vaja teha teisiti. See on meile väga oluline väärtus, et ise paremini valmis olla.
Eestile on tähtis, et Ukraina toetuse kaudu saaksime neilt ka tagasisidet – mille järele on vajadus, mis toimib või mida oleks vaja teha teisiti. See on meile väga oluline väärtus, et ise paremini valmis olla.
Olete viimasel ajal palju Ukrainas ka ise kohal viibinud seoses värskelt valminud dokumentaaliga. Millised on nendest käikudest õppetunnid meie kaitsevõimele?
Eesti on tegelikult ju pikalt valmistunud, aga tempo on olnud aeglane. Seda on pidurdanud arusaam, et Ukrainas toimuv on kauge ja meile see ei jõua. Seetõttu kaalume palju, aga tegutseme aeglaselt. Selle ühe näitena ei suudetud aasta tagasi laskemoonale leida puuduolevat 1,6 miljardit eurot, nüüdseks on suuremahulisemad otsused lõpuks tehtud. Me ei saa endale lubada mõtteviisi, et meid kaitseb NATO ning me ise justkui ei pea midagi tegema. Vastupidi, me peame olema sõjaks valmis ja suutelised koostöös liitlastega likvideerima igasuguse agressiooni päevade või hiljemalt nädalatega.
Kas üheks põhjuseks ei või olla ka üleüldine uskumus, et sõda ei käi enam moona ja sõduritega lahinguväljal, vaid pigem küberruumis, meedias, kohtumistel?
Ukraina näitel näeme, et kübertegevusega me linnu ei päästa, infooperatsioonidega külasid ei kaitse ja tehnoloogia üksi ei likvideeri agressorit. See kõik on samuti tähtis, aga peame tunnistama, et juba ligi paarkümmend aastat tagasi kehtinud valmisoleku põhimõtted on relevantsed ka praegu. Tegemist ei ole uue ja targa sõjaga, vaid meie kaitseväe omandatud oskused näiteks kasvõi tankitõrjes – draakonihambad, kaevikud – on endiselt vajalikud. Selles mõttes oleme hoidnud õiget joont ja loomulikult tuleb sinna juurde tuua droonid, vastav väljaõpe ja igasugune toetav, uus tehnoloogia.
Kuidas võiks sõda Ukrainas lõppeda?
Seda on raske öelda. Ukraina sõjaväelaste ridades on kümneid tuhandeid inimesi, kelle kodud on okupeeritud aladel. Kui nende käest küsida, siis nad pole nõus oma kodude kaotamise ehk rahuga praegustes piirides ning nad soovivad sõdida võiduni.
Millest sõltub, kas Venemaa pöörab oma agressiooni Eesti vastu, milline on esimene häirekell?
Häirekell number üks on see, kui sõda Ukrainas peatub või külmub. Number kaks küsimus on see, kui palju on Venemaal vaja aega ette valmistamiseks. Ma ei arva, et tal oleks selleks tarvis rohkem kui kuus kuud. Kolmas on see, mis toimub sel ajal maailmas. Näiteks sõda Iisraelis on ilmekas näide, kuidas see koormab riikide tähelepanu, diplomaatiat, majandust. Samasugune mõju oleks ükskõik millisel riikidevahelisel konfliktil. Viimaks ja väga olulise tegurina: kui valmis oleme me ise ja on meie liitlased. Praegu on meie üksuste formeerimise võimekus väga hea, oleme maailmas esiviie seas – Iisraeli, Šveitsi ja Soome järel.
Olete rõhutanud droonide kiirema kasutuselevõtu olulisust, aga kas sõda on sundinud meie kaitsetööstust ka muud pöördelist innovatsiooni tegema?
Droonivõimekus on Ukraina näitel väga oluline. Siiski tuleb arvestada, et jalaväelase roll jääb siiski tähtsaks. Piltlikult öeldes peab Juss Põltsamaalt ikkagi olema, püss käes, kaevikus ja võimeline ka maastikult drooni opereerima. Enamiku droonidest lennutavad jalaväelased – nad liiguvad positsioonile kilomeetreid ja peavad olema võimelised maastikul ka muus osas hakkama saama. Tõepoolest, luuredroone võib juhtida kust tahes, aga see on väike osa sõjast.
Eestis on olukord droonide soetamise ja väljaõppega juba paranemas, vajaka on veel luuredroonidest ning lahendustest, kuidas võimalikult efektiivselt ja tööstuslikult suuta droonidele lõhkeaineid paigaldada.
Tahaks rääkida sõjahirmust, mis võtab Eestis üha enam maad. Kas riik peaks seda hirmu kuidagi maha võtma või on see osa valmisolekuplaanist?
Minu arvates tuleks sõjateemadest ja Ukraina kogemusest rääkida veel rohkem, aga mitte hirmu ning ohu võtmes, vaid lahendustest ja sammudest, mida oleme teinud. Teeme Madis Kimmeli ja Ivar Heinmaaga Ukraina dokumentaali ka põhjusel, et eestlased oleksid teadlikumad. Soovime näidata Ukraina lahendusi ja rääkida, mis meil on juba olemas või plaanis.
Toon siin näite varjendite teemal. Meil pole mõtet rääkida, et meil on puudu avalikest varjenditest – neid pole meil kunagi piisavalt olnud. Selle asemel võiksime rääkida kodustest varjumiskohtadest – millised on sobivad ruumid või kuidas need muuta ohu korral varjenditeks. Ka ukrainlased pole julgenud varjuda keldritesse, kuna need sildistatakse vennashaudadeks. Sealse päästeameti andmed näitavad aga midagi muud – keldrisse on kolme aasta jooksul jäänud lõksu vaid üksikud. Seega me peame rääkima faktidest ja lahendustest, mitte jääma abstraktseks. Näiteks sellest, kuidas ühte Tartu elumaja keldrisse tehti kahe päevaga toimiv varjend – söögitegemise, pesemise ja magamisvõimalusega.
Mida me saame teha ühiskonnas maad võtva usaldamatusega riigi vastu, olgu näiteks protestid Nursipalu harjutusväljaku laiendamise, tuuleparkide, tööstuste ehitamise vastu?
Tõepoolest, need inimesed on valjud, aga neid on õnneks siiski vähe. Demokraatia mõttes, kui neid poleks, tuleks nad luua. Loomulikult isiklikult tekitab see jõuetust, aga nende inimestega on vaja jätkuvalt suhelda, tõesed faktid pinnale tuua. Me oleme justkui kaotanud mitu sellist kommunikatsioonilahingut – Nursipalu laienemise, vaktsineerimise, rafineerimistehase –, aga me peame ikkagi jätkuvalt tegelema teadlikkuse kasvatamisega.
Räägime ka transpordist ja Rail Balticast. Kuidas hindate selle rahvusvahelise kiire ühenduse olulisust?
Paljudes valdkondades, nagu energeetika, välispoliitika, haridus jne, ei taha ma sõna võtta, sest ma pole ekspert. Rail Balticaga on sama lugu. Jah, isiklikult see mind puudutab, sest see läheb läbi minu lapsepõlvemetsa ja jahimaa, ning on selge, et olen sellest häiritud. Aga ma ei protesti selle vastu. Kui seda on vaja ja selle rajamiseks on kaalukad argumendid, siis tuleb teha. Olen seda meelt, et iga täiendav ühendus on hea.
Rail Baltica läheb läbi minu lapsepõlve- metsa ja jahimaa, ning on selge, et olen sellest häiritud. Aga ma ei protesti selle vastu.
Ukraina kogemusest õppides, kas raudtee pole täiendav julgeolekugarantii? Mitmed riigid on hiljuti teinud otsused vanad raudteeühendused taastada just julgeoleku aspektist.
Olles varasemalt olnud peastaabi ülema ja kaitseväe juhataja ülesannetes, pean ütlema, et algusaegadel ei olnud Rail Baltica rajamisel argumendiks julgeolek. See on hiljem juurde tulnud. Suur osa Eesti kaubavahetusest tuleb üle mere, mis on ka meie kaitsevõime osas fookuses. Kui me merel kontrolli ei saavuta, siis ükski teine ühendus seda ei asenda.
Ukraina näitel võib muidugi öelda, et raudtee seal toimib, isegi vaatamata Venemaa püüdlustele seda lõhkuda. Seda, kui suur on selle vajadus aga majanduses või liikuvuses tervikuna, ei oska ma öelda, selle üle peavad otsustama teised eksperdid.
Teie kodukanti Järvakanti tuleb üks Rail Baltica kohalikest peatustest. Kas hakkate seda kasutama?
Kui ma saaks Järvakandist juba Riiga, siis kindlasti hakkan. Rääkimata sellest, kui saaksin rongiga Berliini või mujale. Seda me sõpradega naerame, et kui Rail Baltica valmis saab, oleme ligi kuuekümnesed ning siis saame pensionäridena sõita Berliini õlut jooma.
Mis oleks esimene koht, kuhu Rail Baltica valmimisel sõidaksite?
Sõidaksin Varssavisse ja istuksin seal ümber järgmise sõiduvahendi peale, et jõuda Kiievisse. See oleks mulle üks lihtsamaid ja mugavamaid variante. Varssavist läheksin ka mujale. Praegu tuleb mul sõita autoga poolteist tundi Tallinna lennujaama ja sealt saan alles pärast mitut ümberistumist soovitud punkti.