Ent enne seda kõike kandideeris ta DiscoverEU programmi. Stipendiumi, mis võimaldas plaani ellu viia, andis talle Rail Baltic Estonia – väike, ent sümboolne samm tuleviku suunas.
22 päeva ja 8 linna
Arabella teekond kulges 22 päeva jooksul Berliinist Zürichisse, Salzburgi, Budapesti, Bratislavasse, Brnosse, Krakówisse ja Varssavisse, enne kui ta Vilniuse kaudu Eestisse tagasi pöördus. Marsruut polnud juhuslik – ta tahtis, et väiksemad linnad vahelduksid suurematega. Et ühes kohas saaks end täis laadida arhitektuurist ja kunstielamustest; teises näeks loodust; kolmandas saaks tantsida tänavamuusika saatel, kuni öö muutub hommikuks. Bratislava jäi talle eriliselt meelde – ja seda linna polnud tema esialgses plaaniski. „Väga väike, hubane ja valgus oli igal pool soe. Igal tänaval kostus muusika ja inimesed tantsisid,“ meenutab ta.
Teekonna esimesel rongireisil, kaheksatunnisel sõidul Berliinist Zürichisse, tõi ootamatu hädaolukord kaasa kaootilise busside ja rongide vahetuse. Buss, mis sõitis nina alt ära, ei olnud aga tema jaoks katastroof, vaid pigem sissejuhatus uude maailma: sellesse, kus planeerimine kohtub juhusega.
Lucerni järvelt Zakopanesse
Šveitsis Lucerni järvel sattus ta samasse paati kohalikega – isa, poja ja sõpradega – ning proovides esimest korda surfilauda, märkas, kuidas jagatud muusika ja naer võivad sillutada teed üle keelebarjääride. Poola Zakopanesse jõudis ta 15. augustil, vabaduspäeval, täpselt folkloorifestivali ajaks ning nägi hobuste võistlusi, kohalikke turge ja maitses traditsioonilist toitu. Mitte Instagrami-Poola, vaid ehe Poola.
Oli ka väsimust, eriti pärast esimest tõsist mägimatka Šveitsis. Seal, tipu lähedal, telk püsti ja päikeseloojang silme ees, jõudis Arabella järeldusele, et kõige raskemad sammud toovad vahel kõige suurema rõõmu: „Ma ei osanud oodatagi, et vaated on nii imelised! Järgmised päevad täis lihasvalu ja kõndimisraskusi olid seda 100% väärt!“
Sooloreisija pole kunagi üksi
Üksi reisides polnud ohutuse küsimus kunagi päriselt eemal. Kuid ta avastas, et kui astuda julgelt vestlustesse, naeratada ja küsida rohkem, kui hädapärast vaja, vastatakse samaga. Nii muutusid hostelid ja jaamad mitte pelgalt peatuspunktideks, vaid õppetundideks sotsiaalses geograafias.
Kõige lõpus jäi temasse aga tunne, et reis ei lõppenud päriselt Vilniuse bussijaamas. „Mul oli palju aega rongis istuda, mis andis võimaluse enda elu üle järele mõelda: millised muutused võiksin oma igapäevaelus teha ja millise inimesena tahan sellelt reisilt koju tulla,“ ütleb Arabella.