Vaidlus algas sellest, kui Alexela kodutarbijast klient avastas üle-eelmise aasta jaanuari- ja veebruarikuu gaasiarvetega tutvudes, et ettevõte oli tõstnud maagaasi hinda. Kui klient selle peale Alexela klienditeenindusega ühendust võttis, kuulis ta seletuseks, et ettevõte oli teda hinnamuudatusest teavitanud varem esitatud arvel.
Teave hinnamuudatuse kohta oli lisatud tolle arve lõppu väikeses kirjas, ning klient väitis, et Alexela ei ole teda oma soovist tõsta maagaasi hinda informeerinud viisil, millest tema tarbijana oleks pidanud aru saama.
Klient leidis, et seega oli ta tasunud tarbitud maagaasi eest rohkem, kui lepingu järgi pidanuks, ning esitas mullu aprillis Tartu maakohtule Alexela vastu hagi, milles palus ettevõttelt välja mõista alusetult enam makstud 1220 eurot koos viivistega.
Alexela väitis vastu, et lepingutingimused lubasid hinnamuudatusest teatada ka arvel ja et selline praktika on neil klientidega kasutusel olnud juba aastaid ning tarbijal lasub kohustus arveid lugeda, isegi kui maksed toimuvad otsekorraldusega, nagu kõnealusel juhul.
Tartu maakohus jättis tänavu veebruaris Alexela kliendi hagi ettevõtte vastu rahuldamata, mille peale klient esitas apellatsioonikaebuse. Tartu ringkonnakohus rahuldas kaebuse tänavu mai lõpus. Selle peale esitas omakorda Alexela kassatsioonkaebuse, mille aga riigikohtu tsiviilkolleegium jättis lõppeva nädala kolmapäeval rahuldamata.
Iga arvet pole vaja uurida
Riigikohus leidis, et tarbijale esitatud arve eesmärk on kajastada tema tarbitud teenuse kogust ja maksumust konkreetse ajavahemiku eest ning tarbija ei pea eeldama, et arvele on peidetud sisulised lepingumuudatused. Riigikohus nentis ka, et tarbijalt ei saa nõuda, et ta uuriks iga arvet eesmärgiga avastada sealt lepingumuudatusi.