1967. aastal Kohtla-Järvel sündinud Saaremets tõdes, et elu oli seal mingi perioodini ohtlik. “Kuni mul tekkisid õiged sõbrad ja pärast seda enam nii ohtlik ei olnud. Muusika oli seal jällegi mängus, muusika on mind päästnud kogu aeg, ka seal Kohtla-Järvel. Mul olid vangis istunudki vene sõbrad, kes olid ka muusikahuvilised, minu kaudu kuulsid nad muusikat, millest neil polnud aimugi ja siis neil oli teatud respekt mu vastu,” meenutas Saaremets.
“Just üks neist oli selline, keda kõik Kohtla-Järve pätid väga-väga austasid. Kui ma temaga läbi linna kõndisin ja vastu tulid tüübid, kelle eest ma muidu pidin ära jooksma, siis nüüd nad vaatasid mind lugupidavalt, andsid kätt ja pakkusid suitsu. Siis oli juba täiesti okei,” tõdes Saaremets ning lisas, et üldiselt oli ta lapsepõlv õnnelik.
“Isa oli kolhoosiesimees, ema oli tehnik. Ma elasin tegelikult päris hästi. Mõtlesin juba lapsena, et küll mul on õnnelik lapsepõlv. Ma ei kurda.”
Muusikat tõid Saaremetsa koju vanemad vennad. “Sain päris varakult maitse suhu. Päris esimene lugu, mille puhul ma sain aru, et muusika on midagi rohkemat kui lihtsalt mingi laul, vaid seal taga on terve maailm, oli Black Sabbathi “Iron Man”. See oli meil lindi peal ja mul oli koolieelikuna esimene tugevam pauk, et muusika on maailmas kõige huvitavam asi üldse,” rääkis muusik.
Nõukogude okupatsiooni ajal valitsenud vägivalla ja kurjuse taagast püüab Saaremets siiamaani lahti saada. “Ma näen seda ka oma vanema poja ja välismaa sõprade pealt, et nad ei ole kogenud seda maailma, kus mina ja teised üles kasvasime. Ma kadestan neid, sest see aeg pani mulle näiteks sellise hoobi, et ma ei tahtnud isegi ülikooli minna. See oli nõukogude institutsioon ja ma olin maast madalast ikka nii nõukogudevastane kui võimalik. Puutusin tihti kokku ka KGB-ga, sest üks mu sõber põgenes välismaale ja jäi piiri peal vahele,” rääkis ta.
Ka tavaline koolipõli Saaremetsale liiga meelt mööda ei olnud. “Seal oli ainult mõni üksik õpetaja, kes oli soe ja heatahtlik. Enamasti olid seal kibestunud ja kurjad inimesed ning kuna ma olin veidi teistsugune ka, juuksed pikemad ja ei tahtnud teinekord koolivormi kanda, siis ikkagi armu ei antud. Mul on meeles, kuidas “Kevadet” läbi võttes ütles emakeele õpetaja klassi ees, et meie klassi Toots on Raul Saaremets, aga Toots ei olnud kunagi paheline. Selline tunne oli, et osad õpetajad lausa vihkasid sind,” nentis Saaremets.
“Samas pean muidugi eesti keele õpetajat ka kiitma, sest tänu sellele, et tema tund oli selline, kus pidi end tundma nagu vanglas või hirmuvalituse all, jäi päris palju ka külge, sest millegi muuga ei olnud võimalik tegeleda.”
Küll aga sai toonases Kohtla-Järve esimeses keskkoolis makilintidega diskot tehtud. “Tihti olid koolipidudel saalis ka õpetajad, vaatasid, et kord oleks majas ja siis läksid kohvi jooma. Siis sai hakata mängima muusikat, mida muidu mängida ei tohtinud, näiteks punki. Meil olid nuhid ka väljas, kes tulid ütlema, kui õpetajad tagasi hakkasid tulema. Kuna need olid nii head peod, siis meil käisid ka keskkooli õpilased seal põhikooli pidudel,” meenutas Saaremets.
Eesti raadiost oli Saaremetsa jaoks kõige olulisem saade “Kesköömosaiik”. “Sealt ma kuulsin esimest korda Police’i, Kate Bushi. Saates “Soovid, soovid, soovid” ei tulnud kunagi selliseid lugusid. Aga lühilainelt otsisin ma üles ikkagi maailmajaamu. Ja selles mõttes oli nõukogud aeg Kohtla-Järvel õnnis aeg, sest sul oli seal meeletult igav. Seal ei olnud mitte midagi teha ja oli aega raadiot kruttida. Igavus on õnnistus. Räägin seda ka praegu üheksa-aastasele pojale, et naudi seda igavust. Tänu igavusele hakkavadki asjad sündima,” tõdes ta.
Raadiote kruttimine viis Saaremetsa laineid pidi kokku legendaarse briti raadiohääle John Peeliga, kes tõi ta ellu ka ansambli The Fall, kes on teda saatma jäänud terveks eluks.
Kui tänaseks teame Saaremetsa ansambli Röövel Ööbik trummarina, siis algses bändis, millest hiljem sai Röövel Ööbik, mängis trumme hoopis Uno Laur. “Tema juures see bänd üldse sündis. Tal oli vanemate maja lakas trummikomplekt, mis oli toona ennekuulmatu asi. See bänd koosnes inimestest, kellel puudus igasugune anne ja mina olin kõige vähem mitte-andeks trummidel. Sellest ma sain kohe aru, et kui trummar ei mängi, siis asi ei tööta. Aga kui trummid hoiavad, siis võib sinna peale hakata kasvatama ükskõik mida.”
Oma esimeseks instrumendiks peab Saaremets siiski lintmakki. “Lõpuks sain endale kolme helipeaga lintmaki ja see oli see moment, kus seda sai ka instrumendina kasutama hakata.”
Lõpuks hakati Röövel Ööbikuga esinema nii Eestis kui ka välismaal, sh Poolas ja Soomes. Soomes käigu järel võis Saaremetsa sõnul esinemistasust Eestis pool aastat ära elada. “Ja 1991. aastast hakkasime ise üritusi korraldama ja ukse pealt raha koguma. Sellest saime suht varakult aru, et kui sa tahad muusikaga mingitki elatist teenida, siis tuleb ise pileteid müüa,” tõdes ta.
Taasiseseisvumise järel jõudis Röövel Ööbik esimese Ida-Euroopa bändina ka nooruspõlves kuulatud John Peeli juurde kuulsat John Peel Sessionit salvestama. “John Peel veel isiklikult viis meid stuudiosse, sest ta ise ta seal tavaliselt ei käinud. Artistid said ise kohale tuldud või olid assistendid, kes neid aitasid. Ta ütles, et tavaliselt ma seda ei tee, aga viimati kui ma siin käisin, siis salvestas sessiooni Jimi Hendrix. Ahah, nojah, selge,” muigas Saaremets.