Kui palju teil on tulnud selle nädala jooksul isiklikult teatrite rahastamise teemat selgitada? Kas on tulnud pahaseid kõnesid, küsimusi, et kuidas nüüd nii?
Ma olen võtnud enda kohustuseks ja südameasjaks suhelda otseselt Theatrumi ja Elektroniga. Olen käinud kokkusaamistel, arutanud edasiste võimaluste üle ja teinud seda ootuses, mida komisjon otsustab.
Selliseid kõnesid ma otseselt saanud ei ole. Ma olen saanud paar avalikku pöördumist ja mul on selle üle väga hea meel. Kui ma võtan need mõlemad pöördumised kokku, siis ma mõtlen samamoodi, ma olen teie poolt. Ma püüan tõesti seda olukorda praegu lahendada. Mul on plaan, kuidas siit edasi liikuda, aga enne peab komisjoni otsuse ära ootama.
Neid teatreid, kes praeguse ettepaneku järgi toetusest ilma jäävad, on veel. Kas te nendega olete samamoodi kontaktis olnud?
Ei, ma olen olnud suhtluses just nendega, kes on varem toetust saanud. Selge on see, et konkurss sellele rahakotile on päris tõsine ja alati on keegi, kes jääb joone alla. Aga sellist olukorda minu ajal ei ole olnud, et joone alla on jäänud need, kes on pikaaegselt saanud erateatrite ja munitsipaalteatrite voorust toetust. Seetõttu on selline hetk erandlik.
Kuidas nüüd sellesse siis suhtuda? Meil on justkui kindel raha taotlemise formaat, mis peaks kohtlema kõiki võrdselt, on kindlad kriteeriumid, mille järgi neid asju otsustatakse. Aga kui tulemus on käes, saab osa ikkagi erikohtlemise osaliseks. Praegu räägitakse väga palju sellest, kas juhtub nii, nagu Piret Hartmani ametiajal, et piisavalt suure lärmi peale võtab minister kuskilt rahakohvri välja ja annab ikkagi selle toetuse neile ära?
Ma tuleksin kõigepealt tagasi selle määruse juurde. See on kokku pandud ettepanekutest, mis on tulnud valdkonna seest. Ma käisin ETEL-i (Eesti etendusasutuste liit) inimestega arutamas ja kõik, kes ettepanekute kokkupanemise juures olid, tunnistasid, et jah, need on olnud meie ettepanekud. Nüüd see komisjon töötab saadud ettepanekute järgi ja ometi tunnistavad kõik samal ajal, et see ei ole hästi välja kukkunud. Isegi need, kes on selle tabeli eesotsas, kurdavad, et neid on ebaõiglaselt koheldud. See tähendab, et valdkonna poolt kokku pandud kriteeriumitele on umbusaldus.
Minu meelest on seal määruses mitu vastukäivat nüanssi. Esiteks, kõige suurem probleem on see, et seal on väga erineva iseloomuga etendusasutused koos samadele tingimustele võistlemas. Kas see on õiglane? Ma arvan, et mitte. Kõigepealt peaks ikkagi ära sorteerima, milliste tegevustega keegi tegeleb, ja siis neid omavahel võrdlema.
Teine asi on see, et millisel juhul üldse peab riik toetama etendusasutusi sellises turuolukorras, kus osadel on justkui võimalus turusituatsioonis tegeleda, ja riigi ülesanne ju hoida sisu, väärtust, loomingut, uusi ideid ja nii edasi. Need asjad peab omavahel lahku lööma või siis täpsemalt kirjeldama, milline on see poliitika, mida kujundada erateatrite vooru juures.
Lisaks veel see lühiajalisus, et jääks piisav aeg etteteatamiseks. Siin tuleb inimlikkuse mõõde ka sisse võtta. Paljud etendusasutused, kes selles voorus kandideerivad, on pikaaegsed ja see on päris keeruline situatsioon, kui nad saavad väga-väga viimasel hetkel teada, et nüüd järgmisest aastast peaksid nad põhimõtteliselt uksed kinni panema. Peaks olema ka mingisugune üleminekufaas, kus sa ei pea kohe uksi sulgema, vaid saad ennast koguda.
Seal on veel üks vasturääkivus minu meelest. Ma saan aru, et rahvusvahelistumine on oluline, aga kas seda peavad kõik etendusasutused ellu viima? Kas nad peavad päriselt, piltlikult öeldes, käima Veneetsias ja andma etendusi ka Otepääl? Või see võiks olla ülesandeks antud ühele, kellel tuleb see paremini välja?
Praegu on kõik asjad kuidagiviisi segamini ja see tuleb korrastada. Me oleme juba hakanud neid märksõnu kirja panema, liigume päris jõudsalt edasi. Ajasurve on siin ka. Kui oleme lubanud, et teadasaamine võiks veel varasemalt toimuda, siis meil peaks see uus määrus olema järgmise aasta esimeseks pooleks koos.
Mida see üleminekuaeg tähendab? Kas nad ikkagi saavad mingi rahalise toetuse, või kuidas see praktiliselt välja näeks?
Seda saab kirjeldada siis, kui see otsus olemas on. Praegu on see mõte või ettepanek, mis on tulnud mitmelt poolt. Seda vajadust üleminekuks on kinnitanud nii komisjoni liikmed, etendusasutuste liidu liikmed ja ka valdkonna eksperdid.
Miks me räägime määruse korrastamisest praegu, kui on tulnud teatud mõttes šokeeriv ettepanek komisjonilt? See on ju kehtinud kolm aastat, miks te seda näiteks eelmisel aastal juba üle ei hakanud vaatama?
Sellepärast, et meil on need kolmeaastased kokkulepped osade teatritega. Need saavad järgmise aasta lõpuga läbi, nii et meil ongi uus puhas leht, kust alustada.
Kas teil on usku sellesse, et kui te nüüd teete selle määruse ringi, siis järgmine sügis, kui uus otsus tehakse, on kõik rõõmsad, löövad käsi kokku ja kiidavad, et küll on hea süsteem?
Eks seda näitab aeg, aga tahe on vähemalt edasi liikuda. Ma arvan, et tuleb lihtsalt väga tugevalt seda määrust lihtsustada, selekteerida erinevused ja anda tellimus nendele asjadele, mis on riigi kultuuripoliitikas olulised.
Kas teie nägemuses võikski taotlemine jaguneda edaspidi väiksemateks alamvoorudeks? Et projektiteatrid on ühes kohas, institutsionaalsed teatrid teises ja nii edasi.
Jah, see on üks võimalus. Seda peab arutama, kas see on kõige parem, aga viited selle vajalikkusele on tulnud mitmest kohast. Mul on väga hea meel, et inimesed teatri ja etenduskunstide valdkonnast on näidanud initsiatiivi ja andnud märku, et “ma olen olemas, kui nõu on tarvis”.
On ikkagi väga suur ootus, et Linnateater arvataks erateatrite voorust välja. Kas sihtasutuseks muutmisega laheneks kõik justkui iseenesest?
Selge on see, et Linnateater on erateatrite vooru olude sunnil millalgi tõstetud. Me oleme Linnateatriga vestelnud teemal, kuidas edasi. See selgub järgmisel aastal. Siin kõrval on ju alati eelarve küsimus ja üldse peab kogu haldusala ülevaatlikult vaatama, kui palju ressurssi läheb ühte või teise valdkonda. Seal peab mingisugune tasakaal valitsema.
Kas teil on linnaga ka suhtlust olnud, kuidas nemad seda näevad?
Ajalugu Linnateatriga on olnud pikk. Kunagi oli riigi poolt valmidus sihtasutuseks minna, siis ei olnud seda valmidust linna poolt. Nüüd on linn märku andnud, et neil see valmidus on. Me peame nendega läbi rääkima, millist ressurssi see võtab kultuuriministeeriumilt või kas on mingisuguseid teisi variante veel.
Praegu riigi vaatest seda valmisolekut ei ole?
Me oleme valmis seda kaaluma, aga otsust veel ei ole. Otsus sõltub ressurssidest.
Kuidas siis Theatrumi ja Elektroniga saab? Kui komisjonist ei tule otsuse ülevaatamist ja jääb nii, nagu me praegu teame, kas te üritate leida kuskilt raha, et neid ikkagi toetada?
Ma saan seda öelda siis, kui komisjon on oma otsuse teinud. Enne nende otsust ei ole võimalik selle uudisega lagedale tulla.
Aga sinnapoole see asi liigub?
No vaatame. Minu kohustus on lahendus leida ja ma teen seda.
Seal tekib jällegi seesama küsimus, et meil on küll reeglid paigas, aga siiski jääb võimalus saada raha justkui väljaspool seda süsteemi.
Nojah, aga selle aja jooksul on olnud diskussioon, kus komisjoni liikmed ise ka on olnud kahvlis mõningate küsimuste puhul, mida see määrus on tekitanud. On tahetud teha ideaalne määrus ja lõppkokkuvõttes on see selline, et tulemusega ei ole rahul need, kes said üle joone, ei ole rahul need, kes on joone all, ja on eriarvamusel need, kes otsuseid teevad.
Kas te olete aru saanud, kust see kahvel tuleb? Kui valdkonnast on soovid tulnud, siis mis hetkel mis valesti läks?
Mina tulin siia majja sellel hetkel, kui see määrus oli valmis. Uus samm, mille mina oma meeskonnaga välja pakkusin, oli see kolmeaastane garantii. Ma arvan, et aeg ja olukord meie ümber muutub praegu päris kiiresti. Praegu on see määrus nii kinni kirjutatud, et ettepanekute esitajad ise ka tunnistavad, et me kirjutasime selle kinni igaks juhuks, et poliitikud sellesse sekkuda ei saaks. Ja tekkinud ongi päris huvitav olukord, et nüüd palutakse mul sekkuda.
Te rääkisite ennist, et tuleb üle vaadata, mis on riigi tellimus. Kas ma saan siit aru, et kogu teatrite rahastamise skeem tuleks üle vaadata?
Selle üle peab kindlasti arutama. Siin on selgelt kaks arvamust. Ühed ütlevad, et riigi sihtasutused on mugavustsoonis, neil on liiga hea elu. Teised ütlevad, et see ei ole nii, riik peabki toetama oma tugevaid sihtasutusi ja siis tegelema võimaluse andmisega neile, kust tulevad uued ideed, kus tekib eksperimenteerimine, mis on ka sihtasutustele edaspidi tarvilik. Me peame seda kindlasti arutama, ja see ettepanek on tulnud ka etendusasutuste liidult. Soov suuremat pilti kaaluda on olemas.
Olukord on ka väga-väga tuliseks läinud. Ma loodan, et valdkond on kokkuhoidev. Me peame hoidma üksteist, me peame suutma rahulikult ja demokraatlikult nende asjade üle arutada. Niigi on pinevust nii palju. Ma saan aru, et on tunne, et kellelegi on ülekohut tehtud, aga siis peab suutma ka neid vastuseid anda. Näiteks see komisjon, kes oma otsuseid on teinud, peab argumenteerima, miks nad sellised otsused on teinud.
Kui nüüd see teema kokku võtta: kas praegu on meil üks kultuurivaldkond justkui rohkem avalikkuse soosingus või tähelepanu all, et nemad teevad valjemat häält ja tänu sellele avanevad ka paremad rahalised võimalused?
Ma arvan, et see ei ole sellepärast nii. Eesti inimese jaoks on teater oluline, ta usaldab teatrikunsti, näitlejaid ja lavastajaid ning teeb valikuid nende vahel. See teema on tõusetunud selliseks avalikuks diskussiooniks just selle tõttu, et see läheb korda.
Palju on küsitud ka, kas Eestis on teatrit liiga palju. Seda on täpselt nii palju, kui peetakse tarvilikuks teha. Aga tõesti, me peaksime mõtlema selle statistika peale, et iga 30–31 tunni tagant on esietendus. Seda on päris palju. Ja on selge, et riik ei saa ega pea kõike toetama. Siin tuleb teha valikuid.
Allikas:
“AK. Nädal”