Katre Zirel tunneb õenduse valdkonda läbi ja lõhki. Ta on Põhja-Eesti regionaalhaigla õendusdirektor ja ka haigla juhatuse liige. Lisaks kuulub ta Eesti Õendusjuhtide Ühingu juhatusse. Tema sõnul on Eesti tervishoiusüsteemis 24-tunnised vahetused olnud kaua levinud. Teadusuuringud sellist praktikat aga ei soosi.
“Kui me räägime ikkagi, et tervishoid on tõenduspõhine, siis rahvusvahelised uuringud kinnitavad väga üheselt, et pikad tööpäevad seavad ohtu nii töötaja tervise kui ka patsiendi ohutuse. Õed ja ka arstid, kes töötavad üle 12 tunni, teevad ka näiteks kaks korda rohkem vigu,” selgitas Zirel.
Võimalikke ravivigu, mille risk tõuseb, on tõesti palju. Zirel tõi välja ravimite manustamise vead, dokumenteerimise vead, patsiendi identifitseerimise vead ja palju muud. See võib näiteks tähendada, et tehakse patsiendile vale protseduur või antakse vale ravi.
Lisaks patsientidele kaasnevad riskid ka õdedele endale. “Pidev unepuudus, vahetustega töö on seotud kõrgema südame-veresoonkonnahaiguste riskiga, diabeedi, depressiooni, läbipõlemisega,” loetles Zirel.
Just kahjulikku mõju õdede enda tervisele rõhutab ka Eesti Õdede Liit. Liidu president Laura Keidong sõnas, et ei saa rääkida inimkesksest tervishoiust, kui ei arvestata tervishoiutöötajate endi tervisega. “See ööpäevaringne vahetus on justkui paradoksaalne õdede puhul, sest õed aitavad teiste tervist hoida, aga enda puhul käitutakse vastupidi.”
Riskid hõlmavad ka haiglaseintest väljaspool toimuvat. Kui autorooli istub õde, kes on äsja lõpetanud 24-tunnise vahetuse, siis uuringud näitavad, et tegemist oleks nagu alkoholijoobes inimesega, märkis Zirel. “Tema reaktsiooni kiirus ei ole mitte ainult töökeskkonnas halvem, vaid ka liikluses. Me ei tööta ju ainult suvisel ajal, vaid ka talvel pimedas ja libedaga.”
Kuid mis siis oleks optimaalne vahetuse pikkus? Katre Zireli sõnul võiks vahetused lühendada 12-tunnisteks, sest olgugi, et mujal maailmas räägitakse juba veelgi lühematest vahetustest, on Eestis vaja kõigepealt harjuda lihtsalt lühemate vahetustega. Eesti Õdede Liidu presidendi Laura Keidongi hinnangul võiksid vahetused pikkuselt olla erinevad, kuskil kaheksa kuni 12 tunni vahel.
“Mida me peame siinjuures ka arvestama, on see, et meil tuleb koolist uusi õdesid, aga üha enam ei olda nõus ületunde tegema. Hoolitsetakse rohkem oma tervise eest ja tahetakse töötada ka osalise koormusega. Sellised vahetused võiksid pakkuda paindlikumat graafikut,” märkis Keidong.
Kõik õed ei ole poolt
Samas puutuvad nii Zirel kui ka Keidong kokku õdedega, kes ise just eelistavadki 24-tunniseid valveid teha. Põhjuseks rohkem vabu päevi ja kõrgemad palgad. “See tundub töötajale atraktiivne, sest see annab võimaluse pikemalt puhata, võib-olla pereasju ajada. Samuti parandab see majanduslikku olukorda, sest kui töötaja töötab 24 tundi, on tal ka öövahetustest tulenev sissetulek parem. Kui graafikut teha ainult päevasel ajal, siis öötunni lisatasu kaob,” rääkis Zirel.
Laura Keidongi teatel on levinud ka olukord, kus õed töötavad mitmes haiglas korraga, mis suurendab ka nende sissetulekut. 24-tunniste vahetustega tekkivad järjestikused vabad päevad annavad selleks piisava paindlikkuse. Samas osutab see õdede palgamurele.
“Kui me suudame ühel töökohal pakkuda tavaliste töötundidega, koormusnormidega ka väärilist palka, siis see inimene ei peaks töötama mujal, ei peaks tegema 24-tunniseid valveid, et tal oleks aega samal nädalal minna ka teise kohta tööle. Me jõuame siin selle punktini, et vääriline töötasu ei ole ikka veel piisavalt rakendunud ja me peame sellega tegelema,” nentis Keidong.
Zirel lisas, et samuti ei saa kahes kohas töötamise puhul kuidagi kontrollida ega tagada, et tervishoiutöötaja on vahepeal piisavalt puhanud, mistõttu võivad riskid patsiendi ja töötaja tervisele suureneda veelgi.
PERH arutab teemat
PERH-is on viimasel ajal hakatud aina enam lühemate vahetuste üle arutama. Zireli sõnul on mõnedes osakondades lühemaid vahetusi ka katsetatud. Näiteks ühes osakonnas lepiti kokku, et kolm kuud ei tehta ühtegi 24 tunni pikkust vahetust. “Mitte midagi ei juhtunud. Inimesed harjuvad sellega – töö korraldatakse ümber, pereelu korraldatakse ümber ja tegelikult tagasi 24-tunniste vahetuste juurde ei tuldagi, nii et harjumuses on ka väga suur jõud,” lausus Zirel. Lisaks kaardistatakse haiglas praegu, kui paljudes osakondades üldse 24-tunniseid valveid tehakse. Seda tehakse just tööohutuse fookusega.
Keidong rõhutas, et lühemad vahetused võiksid mõjuda positiivselt ka meditsiinivaldkonna töötajate puudusele. “Hea töökeskkond tegelikult hoiab töötajad kauem tervishoius. 24-tunnised vahetused ongi äärmusliku koormusega, mis tähendab seda, et see tööjõupuudus pigem ajas süveneb, sest need inimesed põlevad kiiremini läbi.”
Laiemat üleriigilist tööaja reguleerimist ei peeta õdede puhul otseselt vajalikuks. Zirel leidis, et kui leidub meditsiinis töökohti, kus töö pole nii intensiivne, pikad vahetused ei ohusta töötaja tervist ja tagatakse patsiendi ohutus, siis on see iga tööandja otsus.
Keidong näeb lahendust meditsiinitöötajate omavahelises koordineerimises ja arvamuste vahetamises. “See teeb meile väga suurt heameelt, et õendusjuhid, kes haiglates õdede tööd suunavad, on seda probleemi teadvustanud. Siit on äärmiselt vajalik ühises koostöös edasi minna, et tagada head töötingimused ja arutada valve pikkuse üle,” sõnas Keidong.