Eelmisel nädalal avalikustas Suurbritannia väljaanne The Telegraph osa BBC siseraportist, milles tuuakse välja mitu ajakirjanduslikku eksimust. Kõige rohkem on tähelepanu saanud USA presidendi Donald Trumpi Kapitooliumi rahutuste eel peetud kõne, mis lõigati BBC Panorama dokumentaalfilmiks kokku kahest klipist. Tegelikkuses oli väljaütlemiste vahel 54 minutit, kuid ühe mõttena esitatud lõik jättis mulje, et Trump kutsus otsesõnu vägivallale.
Eesti Rahvusringhäälingu teleuudiste juhi Liisu Lassi sõnul on BBC raportis välja toodud eksimused rängad.
“Seesama Trumpi kõne, mis on selle skandaali keskmesse tõusnud – selle puhul öeldakse, et kui ajakirjandus peaks juhtima inimesi läbi selle udu, mis meie ümber iga päev meediamaastikul on, ja tooma välja sellised õiged aspektid, millele inimene peaks keskenduma, siis selle dokumentaali puhul tegelikult just ise selle vastu eksiti,” rääkis Lass.
Raportis on mainitud palju muudki, sealhulgas kallutatust äärmusrühmituse Hamasi poole Gaza sõja ajal ja moonutatud vähemuste teemade kajastamist.
Skandaal paisus nii suureks, et nii BBC peadirektor kui ka uudistejuht astusid tagasi. Trump kavatseb kohtus välja nõuda vähemalt miljard dollarit. Miks aga on ühe ringhäälingu eksimustele igal pool nii valusalt reageeritud?
BBC ei ole enam ainult kohalik Briti rahvusringhääling, vaid ülemaailmne meediaorganisatsioon.
“Tema tegevus on laienenud raadiost ja televisioonist veebi, mis on kõige suurema mõjuga,” märkis meediaekspert Andres Jõesaar. “Tema pikk ajalugu, BBC on nüüd juba üle saja aasta vana, ja tema roll ühiskonnas on olla tasakaalustatud informeerija. Ta aitab inimestel oma eluga toime tulla, mõista meid ümbritsevat maailma, ja see on väga oluline roll.”
Aastakümneid on BBC olnud paljudele teistele avalik-õiguslikele meediakanalitele eeskujuks ja seda vastutust ei saa Jõesaare arvates alahinnata. Nüüd aga pole BBC enda loodud ajakirjanduslikke standardeid järginud.
“Seda ei tohiks ajakirjandus kuidagigi teha, eriti veel, kui sa oled maailma ajakirjanduses eeskujuks. BBC on neid vigu tunnistanud. Aga samas tuleb siiski olla ka tasakaalustatud selle kriitika osas ehk BBC uudiseid on ikkagi palju-palju rohkem. Iga tund, iga päev raporteerib BBC üle maailma väga erinevate sündmuste kohta, teeb intervjuusid ja nii edasi ehk neid etteheiteid ei saa laiendada kogu BBC tegevusele,” lausus Jõesaar.
Inimlikud apsakad on ajakirjanduses paratamatud, kuid Lassi sõnul on BBC-s aastate jooksul siiski toimunud mingisugune suurem nihe.
“Ikkagi viidatakse, et tegemist on süsteemse veaga, mida korratakse,” märkis Lass. “Ka endised BBC toimetajad, kes on ka praeguse skandaali valguses sõna võtnud, ütlevad, et nad ei oska öelda või näppu peale panna, millal see muutus toimus, kas see on seotud põlvkondade vahetusega BBC sees või mitte, aga midagi seal juhtunud on.”
Tasakaalu poole püüdlemine on avalik-õigusliku meedia põhikohustus, kuid täielikku tasakaalu pole Jõesaare arvates võimalik kunagi saavutada. Selle hindamise kriteeriumid on inimestel kohati lihtsalt täiesti erinevad.
“Mida peaks avalik-õiguslik meedia tegema, on kõnetama kogu ühiskonda ehk siis kõiki neid gruppe. Paratamatult on ühiskonnas erinevaid gruppe, kellel on täiesti teine arvamus teise grupi kohta. Kui me võtame kasvõi diskussiooni kliimateemadel, vähemuste teemadel, siis me näeme taas, et ühelt poolt öeldakse, et meist räägitakse liiga vähe ja teiselt poolt öeldakse, et te räägite neist liiga palju, et see ilu on vaataja silmades,” ütles Jõesaar.
Duo Media juht Jüri Pihel rõhutas, et programm tervikuna peab olema mitmekesine ja tasakaalustatud. “Eeldada, et iga eetriminut on tasakaalustatud ja vastab meie kõigi väärtusruumile, moodsa sõnaga, siis see on muidugi vale,” märkis ta.
Huvitaval kombel on BBC-ga samal ajal hakatud arutama ka Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjandusliku rolli ja poliitilise sõltumatuse üle. Lassi sõnul on need vaidlused teatud mõttes ajastu märk, sest ühiskond on aina sügavamalt lõhenenud ja ühisosa vähenenud. See on soodne pinnas rünnakuteks.
“Kõik poliitilised osapooled tunnevad, et neid on aeg-ajalt valesti kajastatud või nad tahaksid midagi muuta, sest see mõju, mida rahvusringhääling ühes või teises riigis omab, on tegelikult nii suur. Sellepärast on rünnaku alla sattumine väga tavaline ja teistpidi ka erameedia rünnaku alla sattumine, sest konkurents on alati tihe,” ütles Lass.
Pihel märkis, et kui ERR-i positsioon oleks väiksem, ei pälviks see nii suurt tähelepanu. “Kui Rahvusringhääling oleks nõrgem, kui ta positsioon ei oleks täna see, mis ta on, me ei räägiks temast, sest räägitakse ikkagi sellest, mida tuntakse inimeste jaoks tähtis olevat,” täheldas ta.
Kahtlused kajastuse tasakaalu osas tekitavad avalik-õiguslike meediakanalite puhul alati kohe ka arutelu maksumaksja raha väärkasutamisest. Jõesaar ütles, et BBC juhtum mängis kriitikutele kaardid kätte.
“Väide, et maksumaksja raha on vääralt kasutatud, on nüüd saanud ka mingi argumendi, et “näete, meil on faktid, et seda on valesti tehtud”. Ja siis see küsimus, miks seda üldse tehakse, lõpetame selle ära, on õhus. Nüüd tuleb sellele vastata, et miks meil siiski on vaja avalik-õiguslikku meediat, miks me ei võiks kogu infosfääri privatiseerida, anda kõik selle eraettevõtete kätte ja las polariseeruvad, las teevad raha ja nii ongi kõige parem,” rääkis Jõesaar.
Lass rõhutas, et avalik-õiguslikud meediaorganisatsioonid hoiavad ajakirjanduslikku standardit.
“Üks väga oluline roll, mida avalik-õiguslikud meediaorganisatsioonid kogu maailmas, Euroopas eriti ja siinsamas Eestis, täidavad, on ajakirjandusliku standardi hoidmine. Kui erameedial loomulikult on ka ajakirjanduslik standard, aga neil on võib-olla oma kommertslike eesmärkide nimel lihtsam sellest loobuda. Avalik-õiguslikul meedial sellist võimalust ei ole,” ütles Lass.
Praegune segane inforohkuse- ja lõhenemisajastu on Piheli arvates muutnud ringhäälingute säilimise hoopis ülioluliseks. Üldjoontes on inimeste usaldus nende organisatsioonide suhtes ka kõrge.
“Justnimelt see auditooriumi ootus selles osas, et kusagil on see oaas, kusagil on see koht, kus ma kontrollitult, teadlikult kokku pandud informatsiooni ausalt kätte saan. See on niivõrd kõrge, et isegi eksimusi ei anta andeks. Inimesed ikka eksivad. Aga BBC näitel, kui minnakse teadlikult, tahtlikult tõde moonutama ja valetama – sellele muidugi mingit andestust ei ole,” lausus Pihel.
Seega usaldust murda on lihtne, tagasi võita aga väga raske.
Allikas:
“AK. Nädal”